Viimasel ajal olen sattunud üpriski tihti vaatama just dokumentaalfilme. Olgu siis selleks kas Jim Jonesi deliiriumist sündinud Rahvatempli tõus ja langus või rahaahnete brittide loll üritus miljon süütu köha abil võita, pole siiski ükski dokumentaal olnud nii nauditav kui seda oli In search of Steve Ditko, mis rääkis tuntud superkangelase Ämblikmehe kaasloojast ning tema tegemistest.
Steve Ditko on üpriski hämmastav mees, seda just seetõttu, et oma viimase aja tegemisi on ta erit kiivalt vaka all hoidnud ning üleüldsegi suudeti käesoleva dokumentaali jaoks temast leida kõigest kolm fotot, üks helisalvestis ning joonistusi iseendast. Ometigi on Jonathan Rossi seiklused tema otsinguil edukad, kuna mehe endaga tal kohtuda õnnestub. Seda küll ainult nelja seina vahel, silmast silma, ilma kaamerate ja fotoaparaatideta.
Äärmiselt põnev oli kuulata, kuidas Ditkost ning teda ümbritsevatest juttudest ja müütidest rääkisid teised tuntud nimed nagu Joe Quesada, Stan Lee, John Romita ning väga sügava mulje jätnud Alan Moore. Järgmiseks üritangi vist sellele Trashi poolt tutvustatud Moore'ist pajatavale dokile näpud taha saada, loodetavasti on elamus sama hea kui Ditko puhul. Samuti olen avatud igasugustele headele dokumentaalidele ja nende soovitustele. 9/10
Üks hästi hea koht: "There is black and there is white, and there is nothing in between."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar