Four Rooms, nagu ka pealkiri aimu annab, räägib neli erinevat lugu neljas erinevas toas nelja erineva režissööri poolt. Lugusid ühendab suurepärast näitlejatööd pakkuva Tim Rothi poolt kehastatud hotelli jooksupoiss Ted, kes on nii eksentriline, kohtalsevõitu, kuid samas ka olukorra nõudmisel suudab asju enda kasuks pöörata.
Esimene lugu on kahtlemata kompoti kõige nõrgem. Või noh, minu maitse jaoks liiga juustune. Kindlasti on oma roll siin faktil, et autor Allison Anders on eelkõige kätt proovinud nö. independent filmidega, mis (tsiteerides Eric Cartmani) räägivad enamjaolt pudingut matsutavatest homoseksuaalsetest kauboidest. Siinkohal oli tegemist nõiakunsti harrastavate nümfidega, aga konseptsioon on sama - jura. Ei suutnud seda päästa ka ekraanil välkuvad tissid ja luuletused oraalseksist.
Teine, Alexandre Rockwelli lugu räägib imelikke mänge harrastavate probleemide käes vaevlevast abielupaarist, kelle tegemiste peale satub Ted puhtjuhuslikult, olles valel ajal vales kohas. See killuke filmist meeldis mulle vast kõige enam, suures osas selle tõttu, et Tim Roth omas iga hetke, mil ta ekraanil oli. Lisaks on loo lõppedes võimalik igal inimesel üle lugeda kui palju sünonüüme inglise keeles peenisele ikkagi leidub. Tulemus on kahekohaline.
Kolmas, tõenäoliselt selles kambas kõige rohkem huumorile rõhuv lugu pärineb Robert Rodriguezi poolt ning paneb Tedi lapsehoidja rolli. Lisaks karmi käega isale, tuleb tal hakkama saada laste tüütute ja tühiste probleemidega, tulekahjude ja laipadega. Kompott oli parajalt muhe ja paar korda sai moka otsast paar naeruturtsakatki välja lastud. Lõpupool pürgis ekraanile ka kamp kanepiuimas naisi.
Viimase osa autor on Tarantino ning on nagu Tarantino ikka. Seekord saab ümbertöödeldud sarjas "Alfred Hitchcock Presents" ilmunud Roald Dahli lugu "Man from the South", mis räägib mängurist, kellele pakutakse järgnevat kihlvedu - kui mees suudab oma Zippo tulemasinat kümme korda järjest süüdata, saab ta endale kihlveopakkuja uhke Cadillaci. Kui ta aga ebaõnnestub, võib too maha raiuda mehe vasaku käe väikse sõrme. Tarantino puhul jääb kihlvedu samaks, kuigi läbiviijaks on lihtsalt purjus tüübid. Lugu paneb filmile väärika lõpu, ainult Tarantino soov ennast oma filmidesse toppida käib veidike pinda. Aga muidu on kõik okei.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et vaatamata nõrgale algusele on Four Rooms üsnagi nauditav tükk. Lisaks näeb filmis nii mitutki suurt nime alustades Bruce Willise ja Antonio Banderasega, lõpetades aga miskipärast Madonnaga (kes muuseas sai oma rolli eest halvima kõrvalosatäitja Razzie). Kuid vaadata kõlbab. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar