The Wicker Man (2006)

Peale seda, kui sai Youtube'i vahendusel "Best of Wicker Man" klippe vaadatud, ei saanud ma filmi vaatamist enam edasi lükata; uudishimu oli liiga suur. Seega, mõeldud-tehtud, film tööle ja silmad ekraanile. Nii umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, olin ma nõutu. Kuidas kurat seda nüüd hinnata? Ühelt poolt oli ju tegu ühe ilge hunniku pasaga, teiselt poolt võib sellest saada üks mu lemmikfilmidest läbi aegade. Kõige lihtsam oleks vast teha edetabel miinustest ja plussidest ning vaadata mis välja tuleb.


Top 3 põhjust, miks Wicker Man vilinal imes:


Nr. 3 - Loll lugu

Nii. Nicholas Cage'i tegelaskuju endine kihlatu kutsub tolle kuhugi saarekesele oma kadunud tütart otsima. Cage, kes enne tulekut tundus nagu täitsa normaalne vend olevat, muutub saare peal koheselt persevestiks, kellele võim pähe on hakanud. Sealt edasi jalutab ta metsas ringi, küsib elanikelt lolle küsimusi, tilbendab niisama ringi, vestleb oma "pidevalt pilves" näoga pruudiga ja muud säärast. Teised saare asukad ajavad muud möla, millest keegi aru ei saa ja on lihtsalt imelikud. Lisaks on terve film selliseid WTF momente täis, mis filmile sittagi juurde ei anna.

Nr. 2 - Kohutav dialoog

Ausõna, ma oleks vahepeal isegi magama jäänud. Iga jumala kord kui Cage Kate Beahan'i tegelaskujuga rääkima hakkas, lülitus mu aju automaatselt välja. Enamjaolt selle tõttu, et Beahan nii kuradi kohmetu oli. Ma olen kuulnud, et dialoog on päris suures ulatuses sõna-sõnalt sama, mis originaalversioonis, seega ei ole siin muud süüdistada kui kehva näitlemist. Ja kui näitlejatest rääkida, siis ei suutnud ma kordagi tõsine olla, kui Diane Delano ekraanil oli; no vot ei ole ta usutav "tõsises" filmis.

Nr. 1 - Kõige antiklimaatilisem lõpp EALES

Siinpuhul ei oskagi rohkem kommenteerida. Vaatasin pärast Youtube'ist originaalfilmi lõpu ka ära ja noh, kuigi kohati sama tobe, oli veidike tõsiseltvõetavam ikka. Seda eelkõige selle tõttu, et rituaali läbiviijaks oli ikka korralikult riietatud Christopher Lee, mitte öösärgis ringi tatsav ja Braveheart'i näomaalinguga Ellen Burstyn.


Top 3 põhjust, miks peaks see film kultusklassika olema:


Nr. 3 - Kohati päris põnev

Usu või ära usu, aga mõnel hetkel tundus film täitsa hea olevat, saladuseloor oli tihe ning kannatamatult tahtsin teada, et mis nüüd saab. Horrorit ei olnud muidugi grammivõrdki, aga thrillerimõõtu andis kohati isegi välja ja pinget suutis hoida. Kahjuks ei olnud see aga ühtlane joon, sest filmi koomiline pool pressis ennast jälle välja.

Nr. 2 - Huumor

Ma ei räägi ainult sellest huumorist, mida filmisiseselt toodetakse; siia hulka tuleb lisada ka kõik need lõbusad teemad, mis IMDB boordil ringi hulbivad. Peale filmi lõpetamist seal natuke ringi hiilides, sain ma ikka paraja suutäie naerda, niivõrd mõnusalt võetakse selle filmi kallal, et pisar tuli silma. Aga ega film ka selles võtmes kaugele maha ei jäänud, suurimaks põhjuseks järgmine punkt.

Nr.1 - Nicholas Cage

Kurat seda teab, mis Nici peas ringi liikus, aga tema esitus on nii üle võlli ja lõbus, et lausa lust vaadata. Lisaks sellele, ei ole midagi naljakamat kui Nicholas Cage karukostüümis naisele vastu vahtimist andmas, väikseid lapsi hirmutamas, relva ähvardusel ratast varastamas või siis kohalikke neidusid täiesti tavalise roundhouse kickiga meelemärkusetuks tagumas ja seda niivõrd uhkelt, et isegi Chuck Norrisel oleks ainult kiidusõnu öelda. Lisaks veel niisama karjumaist ja halamist ning võidukombinatsioon on käes.

Vot sedapsi. Kehvavõitu thriller, aga suurepärane komöödia. Sellepärast ka kaks hinnet. 3/10 ja 9/10