Seda tuntud arvutimängul põhinevat filmi jahtisin ma päris mitu aastat, kuidagi suutis ta ikka minu silme alt läbi lipsata nii et jälle sai maha magatud. Mäletan, et kunagi sai Cinemania saatest treilerit nähtud, kus näidati seda FPS osa ka ja ma mõtlesin, et jõle seffi asjaga on tegu. Aga aastaid hiljem kui film lõpuks kätte saadud...no pettumus ei tabanud, sest ma suht ootasin ta kehva olevat, aga kuidagi mõru maik jäi suhu. Täiesti keskpärane film, mis kõigele vaatamata on videomängude põhjal vändatud filmide seas üks paremaid mida ma olen näinud. Ning see on juba tõsiselt kurb asi.
See stooripool on selline nõrgakesevõitu ning üpriski veider. Eks ta mängu omast ole ikka üle, stoori polnud Doomi tugev külg, aga see ei ütle palju. Põrgust tulnud koletised on asendatud geenitehnoloogia ohvritega ja üleüldse on sisse topitud igasuguseid imevidinaid ja mida kõike veel. Kogu selle juustu võiks ju andkes anda, aga kahjuks on film lihtsalt liiga igav, minul tekkis küll probleeme ärkvel püsimisega. Põhimõtteliselt on tegu veega lahjendatud Predatoriga, mis toimub kosmoses, kus segadust klaarima saadetud sõdurid üksteise järel ära notitakse. Siia-tänna susatakse mõni paras pirn, aga enamjaolt uurime seda kuidas üks sõduritest on oma õega tülis ja siis nad jälle hakavad sõbraks. Või midagi sellist, ei pakkunud pinget, olgem ausad.
Tundus, et näitlejad võtsid filmi suhteliselt lõdvalt, ainult Kivi tundus kõike tõsiselt võtvat. Üleüldse oli tema tegelane müstiline juhtum, alguses tundus nagu oleks tema näol tegemist heasüdamliku peategelasega, pärast tuli aga välja et ta on hoopis üks totaalne persevest, kes ekraaniaega eriti ei saa. Karl Urban seevastu aga sai iga hetkega aina kesksemaks tegelaseks ja seetõttu pidi kosmosekõmmutamise asemel õe-venna suhtedraamat passima. Aga Karl on siiski lahe. Seda ei saa aga öelda tema õde kehastanud Rosamund Pike'i kohta, kes suutis iga oma ekraaniloleku hetkega kogu selle vähese lõbu, mida see filmis sisaldas, ära tappa. Masendavalt igav sooritus, tundus nagu tegu oleks robotiga, mitte näitlejaga.
Meelelahutuseks oli ta selline enam-vähem film, mille osad kaameranurgad olid ägedad, sealhulgas ka viimases osas näidatud first person view, kui Karl mööda koridore jooksis ja koletisi tappis. Efektid olid enam-vähem, aga muusika seevastu oli õudne ning tundus nagu oleks helipuldis Uwe Boll istunud. Vot. 4/10
2 kommentaari:
Mu meelest oli peaaegu nauditav. Samas samuti videomängul põhinev "Resident Evil" on päris hea film. Muusika oli Doomi mängus ka nigel, vähemalt esimestes. Kaugel "Quake'i" Trent Reznorist.
Samamoodi nagu solgiti ära Resident Evili sisu, tehti seda ka Doomi puhul. Miks on vaja vaadata inimeste loodud vms olendeid kui saab näha põrgusigidikke nagu mängus ja mängu sisu on mitu korda etem kui see jama, millel oli jah ainult see FPS-i sarnane lõpp hea, andis mängulise tunde.
Postita kommentaar