Roland Emmerichi järjekordne maailmalõpufilm oli suht okei. Kahjuks sinnamaani ta küündibki, sest kuigi efektid olid päris ägedad, siis lugu oli taaskord hunnik jama ning John Cusacki kehastatud Jackson Curtis on kõige parema õnnega emakeppija, kes iial ilmavalgust on näinud. Olgu tema teel kas varisevad majad, lagunev asfalttee, taevast lendavad laavapallid või teda lömastada soovivad mehhanismid, tema jätkab hingamist. Kõik oli nii üle võlli ja naeruväärne, et lausa naerma ajas kohati. Huumori koha pealt pakkus veel head mekki Woody Harrelsoni poolt kehastatud vandenõuteooria-hipi, ülejäänu oli aga piinlikult igav. Lõpu poole tegelesin juba muude asjadega ja sirvisin Penny Arcade'i arhiivi, et ennast muud moodi lõbustada. Lõpp oli selline imal ja klišeeline, paljud tegelased üdini stereotüüpsed ning surnud lähedased unustati ülehelikiirusel. Johann Urbi raske vene aktsendiga kõnelev Sasha oli humoorikas, though. 4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar