Aega läks, kuid asja sai ning lõpuks jõudsin ka mina kinno Shutter Island'it vaatama minna. Scorcese - DiCaprio tandemi otsa ma enne seda polnud sattunud, seega olin meeldivalt üllatunud kui avastasin filmi lausa fenomenaalse olevat. Pinget jätkus pea et igaks hetkeks algusest lõpuni; vaid korra filmi keskel jäi tegevus paariks minutiks soiku. Samanimelisel raamatul põhineva loo idee ei pruukinud olla just kõige originaalsem, kuid edasi suudeti seda anda niivõrd osavalt, tuues vanadesse kontidesse uut jõudu ja andes kogu loo olemusele uue hingamise. Väga meeldis mulle asjaolu, et pidevalt poetati kas audio või visuaali abil vihjeid loo üllatava lõpptulemuse kohta. Kuna suutsin kogemata selle enne endale ära spoilida, siis seda lihtsam oli mul ümberkaudseid vihjeid kokku koguda ja pildiks seada. Sellegi poolest ei teeks mitmekordne ülevaatamine asjale kahju.
Lugu on tegelikult hästi põnev. Aastal 1945 saadetakse kaks föderaalagenti, Teddy ja Chuck Shutter Island'ile - saarele, mis on koduks paljudele musta minevikuga vaimuhaigetele. Nende ülesandeks on leida oma palatist salapäraselt ja ootamatult kadunud patsient, kelle südametunnistusel on oma abikaasa ja kolme lapse surm. Kuid peale seda kui patsient kiirelt ja poolkogemata üles leitakse, usub Teddy et saarel toimub midagi enamat ning asub asja uurima. Lisaks saare saladuse avaldamisele, on Teddy õlul ka omakohtu kandmise soov - leida saarelt tema naise surmas süüdi olev püromaan. Aeg-ajalt saab vaataja tutvuda ka Teddy sisemuses toimuvaga, kui mehike uinub ning veidrad unenäod valla laseb. Kuna minu viimane kokkupuude DiCaprioga jääb kuhugi sinnakanti kus ta oli iga teismelise tüdruku unenägudes tihe külaline, siis olin ma taaskord meeldivalt üllatunud kui nägin, et tema näitlemisoskused on hea veini kombel ajaga ainult paranenud ning ka teised tulid üpriski eeskujulikult toime. Lisaks sellele imetlesin suurepäraselt kasutatud muusikat ning häid kaameranurki.
Kui nüüd üldisemast kinoelamusest rääkida, siis tuleb nentida et algus ei olnud kiita. Tundub et kinoisad on otsustanud muuta kunagise treilerite näitamise aja hoopiski reklaamikeskuseks. Seega pole ime kui filmi oodates ja reklaame vahtides tuli vägisi tunne, nagu oleksin kodus teleka taha istunud; ainus vahe seisnes selles, et mul polnud pulti millega kanalit vahetada. Õnneks oli film niivõrd hea, et kaua selle pärast ei mossitanud. Selle asemel hoidis film mind pidevalt pinges ja tooliserval. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et tegemist oli väga hea filmiga, mida nii kinos vaadata kui pärast ka kodusesse filmiriiulisse soetada. Miks? Sest elamus on hea, kohati isegi liigagi, seega ärge ehmatage kui peale filmi lõppu enda vaimses seisukorras kahtlema hakkate ning paranoia võimust võtab. 9/10
1 kommentaar:
Mulle meeldis see, kuidas üks vaimuhaigla naispatsient seletas, et ta ei saaks väljaspool seda saart üldse enam hakkama, kuna seal on vesinikpommid ja telerid, aga telekate kohta rääkis siis umbestäpselt niiviisi: "Kuulsin, et on leiutatud ka karbid, mis edastavad värve ja helisid, aga mul pole ju neid vaja, piisab mulle neist häältest, mis mul peas on" funny moment:D
hea sisutihe film, no 9/10 vist päris ei paneks, pigem ikka 8, kuna Jim Carreyga Number 23 olin enne näind, namiin :D
a mis peamine GOD LIKES VIOLENCE!
Postita kommentaar