No Country for Old Men (2007)

Võttis ikka kõvasti aega, enne kui ma oma vaatamisnimekirjaga lõpuks sellise väärtfilmini jõudsin, nagu seda on No Country For Old Men. Muidugi on olnud nüüdseks juba korduvad võimalused seda teleka vahendusel jälgida, aga ei ole mina seda suutnud. Mõnda filmi juba telekast vaadata ei saa ning see vendade Coenite raamatuadaptsioon on just üks sellistest. Kelle jaoks teos ikka veel võõras on (nagu oli ta seda kuniks eilseni ka minule), siis tuleb kiiremas korras tutvust teha; tegemist on tõeliselt hea filmiga. Tegemist ei ole küll minu esimese kokkupuutega vendade Coenite repertuaariga, aga sellegi poolest olin meeldivalt üllatunud kuivõrd kvaliteetse asjaga tegemist on; ainsa asjana võiks filmile ette heita tema mõnevõrra vaiksemat sorti lõppu, kuid õnneks ei suuda see üldpildi sisse mõra lüüa.

Lugu algab eikusagilt, Lleweyn Moss peab liivaväljadel pikasarveliste peale jahti, kui juhuse tahtel satub ta peale viltu vedanud narkoäri tagajärgedele. Surnud mehed ja koerad, kuuliaukudega autod ning üks surev mehhiklane, kelle autokastis on rohkem valget pulbrit kui sellel talvel õues võis kohata. Tark mees nagu Moss on, taipab ta et puslest on tükke puudu ning tehingu jaoks vajaminev raha on sündmusplatsilt kadunud. Jahimees teritab taaskord oma meeled ning asub raha jälitama, selle lõpuks ka leides. Hiljem, kui raha käes ning mees juba voodis lamab, tuleb südametunnistus külla ja veenab Mossi tagasi sündmuspaigale minema ning surevat mehhiklast veega kostitama. Kahjuks on paigal ka oma raha tagasi nõudvad poisid ning Moss peab alustama pikka põgenemisteekonda. Tema kannule saadetakse aga tapahimuline palgamõrvar Chigurh, kes isegi aega maha võttes oma tapahimu vareste peal lahendab.

Filmi juures on palju meeldivat ja seda lisaks suurepärastele näitlejatöödele. Josh Brolin nö. võitis minu südame juba Planet Terroris armukadedat tohtrihärrat mängides, aga napisõnaline Moss samuti alla ei jäänud. Kuna Javier Bardem oma hispaaniakeelsete filmidega minu huviorbiiti enne sattunud pole, siis ei ole ka imestada et tema puhul puhta lehega alustamisest rääkida võis, aga siiski oli tegu fenomenaalse esitusega. Ka kogenud šeriffi kehastanud Tommy Lee Jones sai oma osaga eeskujulikult hakkama, kuigi minu tähelepanu koondus siiski kahe esimese vahelisele kassi-hiire mängule. Samuti võis näha ekraanil ka Woody Harrelsoni, aga miskipärast tuli mulle kohe silme ette tema esinemine filmis 2012 ja sealt peale ei suutnud ma teda tõsiselt võtta. Üks aspekt, mis mulle väga meeldis, oli dialoogide minimaalne kasutus; see jättis omakorda rohkem ruumi kõigele muule. Sellega kaasnes aga paar kõige pingelisemat stseeni eales, vähemalt minu filmikogemuse puhul; väga õnnestunud thrilleriga tegemist seega.

Mõnus on ka see, kuidas muusika on selles filmis põhimõtteliselt olematu; minu jaoks taaskord tegemist väga värskendava elemendiga. Ning taaskord aitab see pingele ainult kaasa, ei teki sellist tehislikku tunnet, kus situatsioon tuleb ära tunda muusika järgi. Kogu kompott tundus lausa nii hea, et peale eilset vaatamist seadsin täna sammud filmipoodi ning lahkusin sealt vastava filmi DVDga. Mis siin ikka. 10/10