Kui rääkida komöödiatest ning nendega seotud rahvast, siis on olemas kahte liiki inimesi. Ühte kuuluvad need tüübid, kes teevad ja vaatavad komöödiaid mis ka tegelikult naerma ajavad, teise gruppi kuuluvad kõiksugu põlvepeal kokkutreitud "paroodiad" ning inimesed, kes arvavad, et Disaster Movie on maailma kõige naljakam film. Õnneks on
Pohmakas teisest kategooriast võimalikult kaugel ning võin südamerahuga öelda, et tegemist oli ühe parima komöödiaga, mida ma viimaste aastate, või isegi kogu elu jooksul näinud olen.
Lugu ise on suhteliselt lihtne. Doug veedab oma viimaseid päevi vallalise mehena, kuid enne abieluranda tüürimist on veel vaja läbida viimane kohustuslik etapp - poissmeestepidu Las Vegases. Niimoodi seabki ta sammud, või õigupoolest oma äia hinnatud Mercedese koos oma kolme semuga Patulinna poole. Peopanemise alguses öeldakse prohvetlik toost "Unustamatu õhtu terviseks", mis tõepoolest ka täide läheb, sest järgmisel hommikul ärkavad mehed oma segipekstud hotellitoas suure peavalu ning mäluauguga ja mis kõige hullem - Doug on kadunud! Järgneb vaimukas teekond, mille käigus üritab järelejäänud kolmik taastada eelmise õhtu mälestusi jälitades igat leitud niidiotsa.
Näitlejad olid samuti suurepärased ning fakt, et tegelaste näol oli tegemist just keskealiste meeste, mitte klišeeliste noortekambaga, oli samuti hästi mõnus. Bradley Cooper oli mõnusalt muhe, oma rolli eest paljukiidetud Zach Galifianakis tootis peaegu iga oma sõnavõtuga mõnusalt absurdseid kilde (nagu näiteks kuidas ta räägib oma vanaisa surmast Teise maailmasõja ajal või kuidas ta loeb hotellikatusel ette oma valmistatud kõne või kuidas Bin Laden on süüdi, et lennukis onaneerimisele viltu vaadatakse ja nii edasi) ning "The Office'ist" tuttav ja sümpaatne Ed Helms oli minu jaoks neist kõige lahedam. See mees väärib rohkem suuri rolle heades filmides.
Nalja saab selles filmis peaaegu igal hetkel ning seda ei suuda rikkuda isegi Mike Tysoni kohmetu ekraaniväisamine. Tysoni tiigriga on seotud ka nii mõnigi hea nali, nagu näiteks kuidas Bradley Cooper kiidab tiigri elegantsust ja majesteetlikust ning järgmisel hetkel ilmub turvakaamera lindile kuidas ta tiigri peal tahakeeramist imiteerib ja karjub "Look guys, I'm fucking a tiger". Parimat huumorit aga pakuvad lõputiitrite saatel jooksvad pildid, mis kujutavad endast kõiki eelneva unustatud öö sündmusi. Maksimumpunktid panen ilma häbenemata. 10/10
Kui rääkida komöödiatest ning nendega seotud rahvast, siis on olemas kahte liiki inimesi. Ühte kuuluvad need tüübid, kes teevad ja vaatavad komöödiaid mis ka tegelikult naerma ajavad, teise gruppi kuuluvad kõiksugu põlvepeal kokkutreitud "paroodiad" ning inimesed, kes arvavad, et Disaster Movie on maailma kõige naljakam film. Õnneks on Pohmakas teisest kategooriast võimalikult kaugel ning võin südamerahuga öelda, et tegemist oli ühe parima komöödiaga, mida ma viimaste aastate, või isegi kogu elu jooksul näinud olen.
Lugu ise on suhteliselt lihtne. Doug veedab oma viimaseid päevi vallalise mehena, kuid enne abieluranda tüürimist on veel vaja läbida viimane kohustuslik etapp - poissmeestepidu Las Vegases. Niimoodi seabki ta sammud, või õigupoolest oma äia hinnatud Mercedese koos oma kolme semuga Patulinna poole. Peopanemise alguses öeldakse prohvetlik toost "Unustamatu õhtu terviseks", mis tõepoolest ka täide läheb, sest järgmisel hommikul ärkavad mehed oma segipekstud hotellitoas suure peavalu ning mäluauguga ja mis kõige hullem - Doug on kadunud! Järgneb vaimukas teekond, mille käigus üritab järelejäänud kolmik taastada eelmise õhtu mälestusi jälitades igat leitud niidiotsa.
Näitlejad olid samuti suurepärased ning fakt, et tegelaste näol oli tegemist just keskealiste meeste, mitte klišeeliste noortekambaga, oli samuti hästi mõnus. Bradley Cooper oli mõnusalt muhe, oma rolli eest paljukiidetud Zach Galifianakis tootis peaegu iga oma sõnavõtuga mõnusalt absurdseid kilde (nagu näiteks kuidas ta räägib oma vanaisa surmast Teise maailmasõja ajal või kuidas ta loeb hotellikatusel ette oma valmistatud kõne või kuidas Bin Laden on süüdi, et lennukis onaneerimisele viltu vaadatakse ja nii edasi) ning "The Office'ist" tuttav ja sümpaatne Ed Helms oli minu jaoks neist kõige lahedam. See mees väärib rohkem suuri rolle heades filmides.
Nalja saab selles filmis peaaegu igal hetkel ning seda ei suuda rikkuda isegi Mike Tysoni kohmetu ekraaniväisamine. Tysoni tiigriga on seotud ka nii mõnigi hea nali, nagu näiteks kuidas Bradley Cooper kiidab tiigri elegantsust ja majesteetlikust ning järgmisel hetkel ilmub turvakaamera lindile kuidas ta tiigri peal tahakeeramist imiteerib ja karjub "Look guys, I'm fucking a tiger". Parimat huumorit aga pakuvad lõputiitrite saatel jooksvad pildid, mis kujutavad endast kõiki eelneva unustatud öö sündmusi. Maksimumpunktid panen ilma häbenemata. 10/10
2 kommentaari:
mind ajavad tõeliselt naetrma mõtestatud naljad, armastan komöödiaid. aga see, mida sina siin taevani kiidad, on täielik totrus. lolluste peale naerda, no selleks ei pea oma aega filmi alla kinni neetima.
ahjaa, et inimesi 2 tyypi - see on ikka ka räige jama! sa ei kujuta ettegi, kui erinevad asjad erinevaid inimesi naerma või vihale ajavad.
Millised on siis sinu arust head komöödiad, herr Anonüümne? Ja mõtestatud naljad?
Postita kommentaar