kolmapäev, 16. juuni 2010

Return of the Jedi (1983)


Randal Graves: Which did you like better? "Jedi" or "The Empire Strikes Back"?
Dante Hicks: "Empire".
Randal Graves: Blasphemy.
Dante Hicks: "Empire" had the better ending. I mean, Luke gets his hand cut off, finds out Vader's his father, Han gets frozen and taken away by Boba Fett. It ends on such a down note. I mean, that's what life is, a series of down endings. All "Jedi" had was a bunch of Muppets.

Ning nii ta on, tänu nunnudele karvastele karulaadsetele Ewokidele on selle filmi maine fännide seas määritud. On ka inimesi, kellele nad meeldivad (minu teine pool ütles, et nad on niiiii nunnud), kuigi tuleb tõdeda, et on imelik vaadata kuidas täies relvastuses Stormtrooper langeb pisikese karu käe läbi, kes teda just kiviga oli visanud. Mõned inimesed isegi ütlevad, et sellest hetkest alates oli Star Warsi edasine käekäik teada ning kui George Lucas kunagi veel midagi STar Warsi teemalist teha üritab, siis kindlasti topib ta ka sinna samasugust "lapsesõbralikku sitta" (not my words). Minu isiklik arvamus Star Warsi filmide kõige debiilsema hetke kohta tuleb järgmises postituses, kui juttu tuleb saaga "esimesest" osast. Ning ei, ma ei mõtle Jar Jar Binksi.


Return of the Jedi omas samuti häid action stseene ning ägedaid momente, aga taaskord mitte midagi sellist, mis teda teistest filmidest kõrgemale tõstaks. Muidugi, üks asi mis mind alati häirinud on see, et kolmandas filmis võideldakse taaskord Death Stariga ning püüeldakse selle hävitamise poole. Ma mäletan et kui ma seda esimest korda lapsena nägin, siis pidin ma tükk aega endale selgeks tegema mis pidi filmid käivad ning miks esimeses filmis on täiesti terve Death Star ja kolmandas alles valmimisjärgus olev ehitis.


Ma nagu ei oskagi rohkem midagi öelda. Jumal tänatud, et ma nägin originaalversiooni, mitte seda kus Sebastian Shaw on Haydeniga asendatud. 8/10

esmaspäev, 14. juuni 2010

The Empire Strikes Back (1980)


Üle terve maailma on vist levimas arusaam, et Star Wars: Episode V - The Empire Strikes Back on originaaltriloogia kõige parem osa ning kui nüüd aus olla, siis vastu sellele väitele ei oska ma kohe kindlasti vaielda. Samas ei oska ma ka kaasa rääkida, sest kui pikemalt mõtlema hakata, on kõik kolm filmi minu jaoks täpselt samal tasemel ning ESBil puudus see maagiline miski, mis oleks teda teistest kõrgemale tõstnud. Siiski oli selles filmis sama šarm, mis esimeses ning hästi palju lahedaid momente. Action oli siin parem kui esimeses osas ning seda oli äge vaadata. Rebelite ja Impreeriumi võitlus Hothil näiteks (I don't know why they call it Hoth, they should call it "Coldth", amirite?) mida oli lausa lust vaadata.


Samuti sünnitab ESB vast kaks kõige enam parodeeritud Star Warsi momenti eales, üheks neist on muidugi roheline lilliput Yoda, kes oma huvitava kõnemaneeriga ikka ja jälle naljameestele ette jääb, teine aga on muidugi moment, kus Darth Vader Luke Skywalkeri peale kahevõitluste relvituks teeb ning avaldab tõe, et just tema ongi eelnimetatu bioloogiline isa. Uups, spoilers! Aga päriselt, Darth Vaderi isadus on juba aastaid olnud maailma kõige avalikum saladus ning isegi enamus inimesi, kes pole ESB ega Star Warsiga üldiselt enne kokku puutunud, teavad seda. Lisaks kõigele muule saame ESBis näha esmakordselt lihast ja luust Boba Fetti, pearahakütti kelle populaarsus fännide seas on minu jaoks jätkuvalt müstika- okei, ta näeb küll lahe välja, aga so does Bossk (put Bossk on a motherfucking Segway!!). Ju siis oli tema multifilmi-mina Holiday Specialis niivõrd meeldejääv (lol, inimesed vaatavad ikka igasugust paska).


Paljude arust on Empire Strikes Back triloogia parim osa just seetõttu, et George Lucas oli selle projektiga kogu filmisaaga jooksul kõige vähema seotud, jättes nii enda loo põhjal valminud stsenaariumi kui ka režissööritöö teiste hooleks. Mine võta kinni. 8/10

pühapäev, 13. juuni 2010

Star Wars (1977)


Ma arvan, et maailmas on vähe inimesi kes ei tea Star Warsi, pole seda näinud võiselle üle nalja visanud. Originaaltriloogia esimene osa, nüüdseks iroonilist nime kandev Star Wars IV: A New Hope on üks eepilisemaid kosmosefilme üldse. Või vähemalt üks kõige tuntumaid kultusklassikuid selles valdkonnas, trekkied võivad muidugi vastu vaielda. Star Wars pakub kõike - natuke juustust stoorit, väga mõnusat dialoogi (mis annab minusugustele nohikutele väga palju tsiteerimismaterjali), killuke huumorit ja karmisaatilisi näitlejaid, siinkohal mõtlen rohkem Harrison Fordi ja Sir Alec Guinessi, mitte Peter Mayhew'd või Kenny Bakerit. Lisada siia veel mõnusat actionit ning kuratlikult lahedat heli tegevad valgusmõõgad (mida on sellest ajast saadik parodeeritud lugematuid kordi ning mille omamisest iga laps und näeb, ka tänasel päeval) ja ühe korralik muinalugu on sündinud...kosmoses. Ning muidugi üks kõige kuratlikuim rahvavaenlane eales, kelle kõrval isegi Hitler varju jääks.


Ometigi on mõnikord raske sõnu leida selle filmi kirjeldamiseks. Tal on mõningaid vigu, nagu näiteks kohatigi väga puine näitlemine. Tõesti, seda küll väiksemate kõrvalosade poolt, kuid siiski riivas silma. Kõige ehedam näide leiab aset vast lõpulahingu ajal kus rebelite hävitajaid plahvatab igal hetkel, kuid piloodid ei tee teist nägugi. Alati on siiski võimalik mõelda, et üksus pandi kokku suuremas osas enesetapualtitest meestest, kellel oma elust sooja ega külma polnud. Samuti on tempo kohati liiga kiire, asjad juhtuvad tormakalt ning tegelaste omavahelised suhted liiguvad juhututtava tasemest parima sõbra omani liiga rutakalt. Samas ei saa selle üle liialt vinguda, sest pea et igas filmis on näha paarikesi kes armuvad vaid pooleteise tunni jooksul. Mõned eriefektid olid samuti konarlikud, eriti jäi silma Obi Wan Kenobi valgusmõõga vildakus tema ja Darth Vaderi vahelise duelli ajal. Kas lohakas töö eriefektipoiste poolt või oli vana ben tõesti oma riistaga (mõõgaga ikka, noh) lohakas olnud? Kurat seda teab.


Asi mis mulle väga meeldis oli see, et Star Wars töötas iseseisva filmina väga hästi, kõik otsad seoti näiliselt kokku, jättes samas pisut ruumi järjefilmide jaoks...mis tulemata ei jäänud...nagu teada on... 8/10

laupäev, 12. juuni 2010

Mortal Kombat Rebirth (2010)


Kuigi algselt oli plaanis Juunikuus kõigepealt kõik Star Warsi filmid kirja panna ning alles siis ülejäänud nähtud materjalist kirjutada, siis need plaanid muutusid sel hetkel kui minu silmad nägid uue Mortal Kombati filmi tarbeks tehtud teaserit. 8 minuti jooksul jõutakse näidata nii tülgastavat gore'i, väga stiilseid kaadreid, ägedaid tegelasi, mõnusalt juustust näitlemist ning samal tasemel olevat stooriliini. Iseseisva teosena on see 8 minutit rohkem väärt kui kunagised 2 filmi, kuigi kerge juust ning fakt, et Johnny Cage eluküünal kustutatakse nii, et tema kael raksub on mõlemil ühine. Nüüd jääb vaid oodata, kas ja millal filmiõigused omandatakse ning et seda mõnusat ja stiilset õhkkonda ära ei rikuta. 10/10

Teaserit ennast saab vaadata SIIT.

pühapäev, 6. juuni 2010

Lego Star Wars:Revenge of the Brick (2005)


Kinoprojektori lehtedel on olnud juba natuke aega vaiksem olnud, sest mai teine pool kulus sessi peale ning paar viimast päeva on kulunud taastumisele, nähtavasti aga ei sobi selline teguviis blogi andunud fännidele ning seetõttu peksti mind vegeteerivast olekust välja, et internetis oma arvamust avaldada. Kuna juunikuus kavas pikemat sorti mõtisklus maha pidada ning seda just Staw Warsi teemadel, siis oleks too lühike, saaga kolmandat osa parodeeriv LEGO multikas just parajal kohal. Film ise on kõigest 5 minutit pikk, kuid nende viie minuti sisse topitakse mõnusalt actionit ning paar päris mõnusat huumorikildu. Ei hakka teiste blogijate poolt sisse tallatud rada muutma ning panen hindeks samuti 10 legoklotsi 10st.

teisipäev, 18. mai 2010

Shaft in Africa (1973)

Shaft in Africa (1973) on kolmas ja ühtlasi ka viimane film Shafti triloogiast. Jään oma arvamuse juurde, et teine osa (Shaft's Big Score) oli siiski parim, aga kolmas osa on muidugi parem, kui esimene, see on ka juba selge. Shafti käibefraasiks oli seekord IS THAT RIGHT?! Filmis toimus parajalt sündmusi, võimalik täitsa, et mina oleks režiipuldis selle 10 minuti võrra lõpust lühemaks kärpinud, a muidu oli tip-top-korralik kõik. Seekord näidati Shafti veel ka uuest valgusest, temas kisti esile loomaarmastaja iseloom, täpsemalt koertesse-kiinduja-tüüp. Hah. Mis veel, Shaft sai selgeks kaikaga peksmise oskused ja oli omamoodi bondilik salaagent oma ilmselt-vist-tol-ajal-üli-pro spioonivarustusega:D. Filmist meenub ka üks dialoog kohe siia lõppu pressida, nimelt, kui Shaft orjalaeval ühe nümfo juures viibis ja too talle seletas, et Shaft võiks naisele oma 'oscarit' näidata, siis nümfo sai täiega korvi, kuna Shaft lausus: "Baby, I got a lot on my mind, I won't fuck you !" A lõpp hea ja kõik hea, siis lõpuks sai Shaftist esimene mees, kes mehe moodi (naise enda sõnutsi) tollele nümfole (olgugi, et imdbs on ta prostituudina kirjas xD) oma sängioskusi esitles. Müts maha!:D


Sisust lühidalt siis, eradetektiiv John Shaft (Richard Roundtree) on seekord kistud Aafrika illegaalide Prantsusmaale smugeldamisega seotud sündmusteahelasse, kus aafriklastest tehakse moodsepäevaorjad ehk odav tööjõud. Ja mis peamine, nagu ütleb filmi tagline: The Brother Man in the Motherland! 7/10

Shaftilt pätsati just ilukilbid ära, is that right?!

Shaftil oli kõdi? iz dat ridht?

Näe pisuke armuhütt seal! Da place where some crazy ass fun craving Shaft presented his lovemaking craft :D


1 - No, not the lights!
2 - Oh its better already :D
3 - Much, much better!

"Kui sa mulle Shafti ööseks ei transpordi, siis ütlen edasi, et sa raisk vägistasid mu..
niiisiiis bring Shaft into my SACK!"

Leia pildilt üks-ühele kõige reaalsema päevitusega tüüp ülesse!hähä xD

Ära jumala eest pidureid vajuta! Taksomeeter tiksub ju, litsu gaasi raisk!

"Now I know why they call it the mother country" haha:D

"Where you goin?! COME BACK!! You totally forgot to fuck me!" haha.XD

pühapäev, 16. mai 2010

Away We Go (2009)


Mulle Away We Go meeldis, tegemist oli sellise südamliku ning toreda indie draamaga, kuhu visati päris mõnusalt ka toredaid kilde ning lõpupoole suutis silma peaaegu et niiskeks ajada. Võib olla läks pool teema tõsidusest minust mööda, kuna filmi keskmes oleva paarikese põhiprobleemiks oli tuleva isaduse/emadusega toimetulek ning uue kodu leidminem aga sellegi poolest sain ennast kohati ka tegelastega samastada. Oli kohti, kus nii huumor kui ka draamaelement tundus veidikene ülepingutatud, kuid tegelaste šarm ja pisikene ontlikkus kaalusid harvad mügarikud tasasel pinnal üle. Samuti oli mulle mokkamööda ka filmi soundtrack.


Film algas vist parima algussteeniga, mida minu silmad senini näinud on. Johk Krasinski tegelane Burt möllab oma naise Veronaga voodis, keda kehastab Maya Rudolph. Krasinski hakkab vaikselt Maya jalgevahele liikuma, et seal siis oma teemat ajada. Natuke müravad ning siis tuleb Krasinski tagasi pinnale ja ütleb, et naine maisteb teistmoodi kui varem ja hakkab rääkima mida ta vaginaalsete maitseerinevuste kohta õppinud on. Kui ta veel jõuab vihjata, et naine seetõttu rase võib olla, saab ta laksu kirja. Fucking classic.


Kuus kuud hiljem, peale seda kui Burti vanemad teatavd, et nad kolivad enne lapse sündi Euroopasse ning müüvad oma maja samuti maha. Et aga paarikese enda maja on totaalne peldik, kus miski ei tööta ning aken on papist tehtud. See ärgitab neid aga uut elukohta otsima, reisides mööda maad ringi, et leida kodu mis oleks lähedal nii potentsiaalsetele sõpradele kui ka erinevatele perekonnaliikmetele. Nende teele jäävad nii hoolimatud vanemad, maalähedased hipid kui ka vanad koolisõbrad; tee peal jõuab aga paarike kogeda nii mõndagi, avastades nii iseennast kui ka teineteist.


Ma olen üpriski suur "Kontori" fänn, seega oli filmi vaatamise üks peamisi põhjusi John Krasinski. Ei saa öelda, et Burtis ei olnud tibagi Jimi tegelaskuju, kuid öelda, et tegu oli sama tegelasega on minu meelest üsnagi ülekohtune. Kui Jimi näol on tegemist üldjoontes muheda naljamehega, siis on Burt aga muhe naljamees...aga seda öeldes, tuleb nentida, et Burt oli palju täiskasvanum ning samas ka palju lapsikum, mida illustreerivad tema vaimukad püüded oma naise/lapse südamerütmi kõrgemaks ajada. Samuti olid vaimukad tema ja Verona vahelised võltsid tülid. Igatahes tundus Burt loomuliku ja väheke südamliku kui seda oli Jim. Kuid see ei tähenda, et Jim oleks kehv tegelane, tema oli rohkem klassikaline romantikamees. Eks siin filmis oli ka romantikat, aga see oli juba kuidagi grotesksem. Ega's iga päev ei kuule meest naisele ütlemas, et "ma armastan sind ka siis kui sa lähed nii paksuks, et ma ei leia su vagiinat ülesse." Smooth moves. 8 geniaalset komplimenti 10'st.

Oh my god, Burti vanemad on Kevini ema ja 101 dalmaatsia kutsikat omav tüüp!!

Mother of the Year, ehk Lily räägib et ta tütar on lesbi ja kuidas ta rinnad ripuvad varsti maani ning on sama karvased kui mehhiklase munandid.

"Spiderman, Spiderman,
Does whatever a spider can
Spins a web, any size,
Catches thieves just like flies
Look Out!
Here comes the Spiderman. "


"Oh lets make out, it doesn't matter that we are, like cousins and stuff and that your girlfriend is standing next to us. It's like, whatever."

Okei, räägime mingit jutt, bla bla bla...oot, "The CIA trained Bin Laden???"

"Do the preggo shuffle" ehk rasedatele tehakse vingemaid muusikavideosid kui tavalistele inimestele.