Away We Go (2009)

Mulle Away We Go meeldis, tegemist oli sellise südamliku ning toreda indie draamaga, kuhu visati päris mõnusalt ka toredaid kilde ning lõpupoole suutis silma peaaegu et niiskeks ajada. Võib olla läks pool teema tõsidusest minust mööda, kuna filmi keskmes oleva paarikese põhiprobleemiks oli tuleva isaduse/emadusega toimetulek ning uue kodu leidminem aga sellegi poolest sain ennast kohati ka tegelastega samastada. Oli kohti, kus nii huumor kui ka draamaelement tundus veidikene ülepingutatud, kuid tegelaste šarm ja pisikene ontlikkus kaalusid harvad mügarikud tasasel pinnal üle. Samuti oli mulle mokkamööda ka filmi soundtrack.


Film algas vist parima algussteeniga, mida minu silmad senini näinud on. Johk Krasinski tegelane Burt möllab oma naise Veronaga voodis, keda kehastab Maya Rudolph. Krasinski hakkab vaikselt Maya jalgevahele liikuma, et seal siis oma teemat ajada. Natuke müravad ning siis tuleb Krasinski tagasi pinnale ja ütleb, et naine maisteb teistmoodi kui varem ja hakkab rääkima mida ta vaginaalsete maitseerinevuste kohta õppinud on. Kui ta veel jõuab vihjata, et naine seetõttu rase võib olla, saab ta laksu kirja. Fucking classic.


Kuus kuud hiljem, peale seda kui Burti vanemad teatavd, et nad kolivad enne lapse sündi Euroopasse ning müüvad oma maja samuti maha. Et aga paarikese enda maja on totaalne peldik, kus miski ei tööta ning aken on papist tehtud. See ärgitab neid aga uut elukohta otsima, reisides mööda maad ringi, et leida kodu mis oleks lähedal nii potentsiaalsetele sõpradele kui ka erinevatele perekonnaliikmetele. Nende teele jäävad nii hoolimatud vanemad, maalähedased hipid kui ka vanad koolisõbrad; tee peal jõuab aga paarike kogeda nii mõndagi, avastades nii iseennast kui ka teineteist.


Ma olen üpriski suur "Kontori" fänn, seega oli filmi vaatamise üks peamisi põhjusi John Krasinski. Ei saa öelda, et Burtis ei olnud tibagi Jimi tegelaskuju, kuid öelda, et tegu oli sama tegelasega on minu meelest üsnagi ülekohtune. Kui Jimi näol on tegemist üldjoontes muheda naljamehega, siis on Burt aga muhe naljamees...aga seda öeldes, tuleb nentida, et Burt oli palju täiskasvanum ning samas ka palju lapsikum, mida illustreerivad tema vaimukad püüded oma naise/lapse südamerütmi kõrgemaks ajada. Samuti olid vaimukad tema ja Verona vahelised võltsid tülid. Igatahes tundus Burt loomuliku ja väheke südamliku kui seda oli Jim. Kuid see ei tähenda, et Jim oleks kehv tegelane, tema oli rohkem klassikaline romantikamees. Eks siin filmis oli ka romantikat, aga see oli juba kuidagi grotesksem. Ega's iga päev ei kuule meest naisele ütlemas, et "ma armastan sind ka siis kui sa lähed nii paksuks, et ma ei leia su vagiinat ülesse." Smooth moves. 8 geniaalset komplimenti 10'st.

Oh my god, Burti vanemad on Kevini ema ja 101 dalmaatsia kutsikat omav tüüp!!

Mother of the Year, ehk Lily räägib et ta tütar on lesbi ja kuidas ta rinnad ripuvad varsti maani ning on sama karvased kui mehhiklase munandid.

"Spiderman, Spiderman,

Does whatever a spider can

Spins a web, any size,

Catches thieves just like flies

Look Out!

Here comes the Spiderman. "

"Oh lets make out, it doesn't matter that we are, like cousins and stuff and that your girlfriend is standing next to us. It's like, whatever."

Okei, räägime mingit jutt, bla bla bla...oot, "The CIA trained Bin Laden???"

"Do the preggo shuffle" ehk rasedatele tehakse vingemaid muusikavideosid kui tavalistele inimestele.