Iron Man 2 (2010)

Mulle Marveli koomiksid meeldivad ning kui nendest filmid valmis vändatakse, siis reeglina vaatan ma need ära ka. Tavaliselt on peale lõppu selline natukene pettunud tunne, sest tavaliselt ei suudeta mu ootusi ja lootusi täita - castinguga on puusse pandud, stsenaarium on konarlik ja muu säärane. Raudmehega oli teistmoodi, peale vaatamist olin ma väga rahul ning hakkasin rõõmsalt filmi teist osa ootama. Miks? Sest esimene osa sai hakkama sellega, millega ta pidi hakkama saama - esimest korda valitses filmis tasakaal, ta suutis pakkuda nii tõsisemat poolt ning näitas vahepeal ka oma lustakamat külge. Ning nüüd kui teine osa väljas ja nähtud, võib öelda et seeria jätkab täpselt sealt, kus ta pooleli jäi - nii kronoloogilises kui ka vaimses mõttes.

Õnneks suutsin ma ennast säästa ning jätsin igasugused videoklipid ning pildid ja muu pasa (treilerid välja arvata) vaatamata, tänu sellele oli elamus ka suurem. Tuleb tõdeda, et esimest filmi kvaliteedilt ületada ei suudetud, AGA see ei tähenda et ta kehvem oleks olnud. Ma ütleks et täiesti on par esimese osaga; selle põhjustasid mõned igavamad ning venivad stseenid, mis täiuslikkust kärpisid. Filmiveebis kurdeti küll selle üle, kuidas action oli kehv või kuidas Raudmehele sidekick anti, aga mina küll probleemi ei suutnud näha? Action oli parem kui esimeses filmis (kuigi lõpp oli, taaskord kasutan seda sõna, antiklimaatiline) ning kes War Machine'i ei tea, siis kurat...get on the fucking wagon, lol. Samuti tundus probleemiks olevat Terence Howardi väljavahetamine Don Cheadle'i vastu, kuigi minule see justkui sobis, seda ennekõike selle tõttu et Howard ei andnud mingil moel James Rhodesi mõõtu välja. Siiski, ega Cheadle'ig saapaid sajaprotsendiliselt täita ei suutnud, seega siinkohal võib märkida, et casting ei olnud just täiuslik. Aga igatahes parem kui Howardiga.

RDJ oli (nagu eelminegi kord) täiuslik, dialoog voolas, kilde kukkus ning mees suutis aru saada keda ta mängima peab ning mis masti mees Tony Stark (vähemalt mõne universumi järgi) on. Seekordne villain oli mõnes mõttes ägedam kui eelmine, mõnes mõttes aga jälle mitte. Sam Rockwelli Justin Hammer ning Rourke'i Ivan Vanko/Whiplashi kombinatsioon oli aga mõnus ning üldjoontes täitis oma rolli korrektselt. Soundtrack oli samuti äge, ei ole midagi paha öelda.

Nojah, eks (nagu tihtilugu kombeks) on siingi tegemist rohkem isikliku maitsega, aga minu jaoks on just Raudmehe seeria koomiksifilmide musternäidiseks. Võib olla on asi selles, et tegelane on tuttavam kui paljude poolt vastava žanri messiaks peetud Pimeduse Rüütli puhul, võib olla mitte, aga minu arvamus ei muutu. Võrdlema ei viitsi hakata, ei näe sel mõtet. Nii kui nii on tegemist kahes erinevas universumis eksisteeriva tegelasega, kes väga harva kokku on puutunud.

Aga Raudmees 2 rokkis. AC/DC taustal. Ning Scarlett Johansson pole mitte kunagi nii seksikas olnud kui ta oli seda selles filmis.9/10