pühapäev, 10. mai 2009

My Best Friend's Birthday (1987)



My Best Friend's Birthdayd on Tarantino nimetanud enda filmikooliks, kuna tal see etapp vahele jäi. Teose näol on tegemist mustvalge independent filmiga, mille stsenaariumi kirjutas ta kahasse sõbra Craig Hamanniga. See sai filmitud 16mm kaameratega ning näitlejateks valisid stsenaristid lisaks endale ka oma sõbrad ja tuttavad, seega ei saa imestada et näitlejatöö on "kohutavalt" hea. Niipalju kui ma Tarantino esinemist enda ja teistes filmides näinud olen võib väga vabalt olla tegemist tema parima rolliga läbi aegade. Algne versioon oli nii umbes 70 minutit pikk, aga kuna filmirull sai tulekahjus kannatada, siis järelejäänud juppidest kokku pandud materjal omandas nii umbes pooletunnise pikkuse.




Sisu ennast ei ole seetõttu nagu ollagi, üldjoontes üritab Tarantino tegelaskuju oma sõbrale sünnipäeva korraldada, muretsedes talle koogi ja lõbutüdruku (kellega ta ise hiljem vist amelema hakkab?) ja muud säärast. Enamus filmist mattub dialoogide alla, sekka mahub aga ka üks kickass kung-fu stseen. Esimest korda sai seda vaadatud youtube vahendusel ning kommentaaridest jäi silma, et Tarantino on kasutanud mitmeid elemente sellest esimesest filmist oma järgnenud projektide juures.




Lisaks sellele jäi hiljem youtubes silma ka paar dokumentaalkompilatsiooni Tarantinost ja teistest filmidest, mida ta taaskasutanud on. Kui lühem neist, Pulp Fictionit analüüsiv materjal oli rohkem pinnapealne ning tundus rohkem selline tuulest tõmmatud, siis Reservoir Dogsile pühendatud filmike pani juba hämmastama kuivõrd mastaapselt mees City on Fire'it taaskasutanud oli. Lisaks olevat Tarantino öelnud, et pole vastavat filmi näinud, kuid sellise aasia kino austajana nagu tema on, on see kuidagi väheusutav ning kokkusattumise alla liigitamine lausvõimatu. Aga noh, mis teha. Kommentaarides visati jälle nalja, et kuna Tarantino on narkosõber, siis ju on mees mahvis peaga lihtsalt ära unustanud mis filmist ta elemente näpanud on.



4/10

neljapäev, 7. mai 2009

Jackass 2.5 (2007)



Jackass 2.5 on kokku pandud materjalist, mis meestel teise osa filmimisest üle jäi. Kuna päris filmi mõõtu siiski välja ei andnud, pandi käkile numbriks takka 3 asemel 2.5 ja lasti see otse DVDle poeringlusse käima. Lisaks tüüpilistele naljadele ja muule veiderdamisele on sinna-tänna poetatud ka mõni lühem intervjuu jupike, enamasti küll eelneva või järgneva triki või kogu filmimise protsessi kohta, samas võib aga kuulda kuidas Dave England kiidab ennast kui "supersittujat", kes põhimõtteliselt käsu peale pasandada suudab. Kahe ja poole filmi jooksul on Dave eksrementidega põhjalikult tutvust teinud, seda nii süües kui ka ise tootes.





Sitanalju teevad teisedki, näiteks Wee-Man pasandab oma mähkmed täis. Lisaks sellele ei puudu ropsimised, ekraanil välkuvad peenised (kuigi inglise vaste "Dirty Sanchez" trumpab selles valdkonnas ameerika pioneerid üle) ning peaaegu iga meeskonnaliige saab mingi eseme abil anaalselt vägistatud. Labast nalja jätkub ja kui Jackass sind varem naerutanud on, siis teeb ta seda nüüdki, mis siis et oma "suurematele vendadele" alla jääb. 7/10




teisipäev, 5. mai 2009

Hostel (2005)



Hosteli kallale sai asutud peale seda, kui ma Cabin Feverit vaadates meeldivalt üllatusin. Eli Roth nagu oskab pakkuda juba enne proovitud elemente veidike värskemas kuues. Aga kindlasti tõmbas mind selle filmi juurde ka suured sõnad "Quentin Tarantino presents", ehk siis see oli projekt, mille Eli Quentini valvsa pilgu all läbi viis. Ning tulihingelise Tarantino austajana on millegipärast vaja pilk peale visata igale projektile, millega ta kokku puutunud on või mis temaga kasvõi kaudselt seotud on.






Hostel algab nagu mõni seksretkele pühendatud noortekomöödia, kamp noori reisivad seljakottidega mööda Euroopat ringi, et võimalikult paljude juhuslike tüdrukutega magada. Peale Amsterdami punaste laternate tänava külastamist saavad nad kokku Alexiga, kes soovitab neil Slovakkiat külastada, mis tema jutu järgi on kui lõdva püksikummiga tüdrukute maailma keskus.







Kohale jõudes tundub asi tõesti nii olevat. Aja möödudes aga hakkavad ilmnema kummalised asjaolud - inimesed kaovad, teised käituvad imelikult ning peategelastel ei jää muud üle kui pead murda ning lõppude lõpuks ka ennast vaat et väljapääsmatutest olukordadest leida. Filmi jooksul välgub ekraanil nii paljaid tibisid kui ka verd ja soolikaid. Sügavust ei leia, kuid ajaviitehorroriks kõlbab suurepäraselt. 6/10

Ahjaa, üks lahedamaid stseene on vist see, kuidas kohalikud märgade kõrvatagustega poisiklutid paari onu kolbad sisse löövad ja ise samal ajal naerul suil nätsu matsutavad. Go!

laupäev, 2. mai 2009

Dolemite II - The Human Tornado (1976)

Teeks juttu blaxploitationi filmist Dolemite 2: The Human Tornado, mis tundus esmapilgul päris kindlalt kohe oma aja afro-geto-märul, kuid nüüd kui film nähtud, peab nentima, et ajad on aga muutunud. "Nerve-shattering ...Brain-battering ...Mind-splattering ...A ONE MAN DISASTER!", nii ütleb filmi enda tunnuslause, eks need reklaamlaused peavadki, enamjaolt just b-filmide puhul, nõnda kaasahaaravad olema. Lisainfoks veel niipalju, et Ol' Dirty Bastardi video "Got your money" koosneb ka mõndadest lõikudest Dolemitei filmist, guugeldasin selle rsk! WORD!

Film ise on üsna naljakas, kuna kõik kaklusstseenid jooksevad kiirenduse peal, dialoogid ja fraasid on kohutavalt andekad. Näiteks kui valged inimesed esmalt filmis üles astuvad, siis ema palub mehel auto peatada ja vaadata: "Something is going on there" nähes äkki, et mäepealse maja müüril tantsivad afroameeriklased, mees vastab emale: "Look there is some people having a party", mispeale ta ema lausub talle: "Damn, there aint no people, thems niggers!", mees vastu: "Well by GOD you're right, MOM, there is niggers, ..well they got to be niggers, because it ain't Halloween, is it?!". See oli tõesti ROFLMAO efekti garanteeriv filmi stardipauk! Lisaks on filmis naljakaid riime, peategelane Dolemite (Rudy Ray Moore) üritab oma vastaseid paika panna lausudes vastavaid riime. Esimene tabavam salmike lasti käiku siis, kui mingi sherifi käsilane jälitas Dolemite'i ja brotha-sid, see kõlas umbes nii "He thinks he is bad and ain't got no class, I will rock this shotgun up his motherfucking ass", millele järgneb pumppüssi pauk, mille tulemusena lendab kaabakate sõiduk õhku, üsna humoorikas koht jällegi.
Meenub ka üks naljakas šerifi ja politseiülema vaheline dialoog, kus viimane seletab esimesele, et ta palkas Dolemite'i leidmiseks ühe getomendi. Öeldes: " This particular man works better by himself, he is my undercover man for the ghettos". Šeriff vastab: "You mean to tell me that you sent a nigger out to find another nigger? Well, that's the most ridiculous thing I have ever heard of!" Seepeale tekivad küll naerukrambid nagu pärast Dave Chapelle'i nalja, kui ta küsib enda ümber olevatelt inimestelt, mitu valget inimest läheks vaja, et tassida mingit posti kuhugi, keegi vastab vist väga huupi et mingi 10, mille järel Chapelle aga ütleb, et mitte ühtegi, sest NEEGRID teevad selle töö ära. HAHAHAHA!!!

Filmi süžeest aga lähemalt, afroameeriklaste punt peab pidu kuskil mägimajas, kohal on ka üks valge naine, kes palub Dolemite'ilt seksuaalteenust, aga kuna Dolemite leiab et tal pole kohe aega mässama hakata, siis palub naisel lahti riietuda ja end ette valmistada, leides, et pärast saab küllalt lõbutseda. Dolemite vist peab ühe kõne oma külalistele, tänab neid n shit, seejärel asubki juba naise kallale, kui nad lõpetanud on, soovib lits veel tsirka 30 minutit mõnu saada, mõistagi pole Dolemite kitsi. Ühel hetkel ilmub peole rassivaenlasest šeriff ja tema parem käsi, kes lähevad kohe musti kiusama, ühe noorema afroameeriklannaga rüselusse minnes segatakse Dolemite'i keppimise pealt, abišeriff märkab, et naine ruumis on šerifi abikaasa, bitch ütleb, et neeger sundis teda ja saab kuuli, kuna šeriff käseb oma alluval naise tappa. Dolemite hüppab ihualasti läbi akna ja pärast veel üle müüri mäest alla, käib väike tagaajamine, plahvatused n shit, kuna sõiduriist on risu, siis otsivad brotha-d küüti kuskilt maanteelt, et saaks kohtuda Californias paari litsiga. Neid võtab peale mingi kentsakas pederast, kes nimetab seda sündmust tema unelmate unenäoks vms. Ühesõnaga tegu on mingi värdja fäägiga, midagi nagu Arne Niit, Arnold Oksmaa, see kanal11 pealt jooksva How to look good saatejuht või no mis iganes, you name it.
Järgnevalt soovib mingi imelik valge tüüp, ilmselt kupeldaja, Dolemitei sõbrannast teist kupeldajat Queen Beed enda käsutusse võtta ja röövib kaks nooremat litsi, kes võetakse vangi, algab põnev seiklus ja päästeoperatsioon Cavaletti tabamiseks. Vaadake ise.

Filmis jagub naljakaid situatsioone, paljaid ning ka napisrõivastuses naisi ja muigele- kui mitte lausa valjult naermaajavaid geto- ja gängislängi dialooge. Kokkuvõtteks ütlen, et täitsa korraliku huumoriga serveeritud meeldiv meelelahutus ja afroameeriklaste kultuurist lugupidavale (B-) filmihuvilisele üsna kohustuslik tükk. 6/10


Ülal pilt, kus Queen Bee litsid on kinniseotud Cavaletti juures. All pilt sellest, kuidas Cavaletti naine ukse peal andub Dolemite'ile, kes teeskleb mingist kunstnikku, kellel on müüa üks maal, millel on aga kujutatud vahekorda valge naise ja musta mehe vahel, mis naisel märjaks ajab. Selline näeb välja aga oimetuks kepitud Ms. Cavaletti pärast Dolemite'iga toimunud intensiivset vahekorda, mille käigus isegi lagi kokku varises. Järnevalt pilt sellest, kuidas üks Dolemite'i brotha suurest hädast naiste vetsu sisse jalutab ja laseb oma joa otse kraanikaussi. Piltlik näide, kuidas Dolemite oma vastaseid noppis, tehes rituaalset tüüpi kung-fud ja mingeid haiglaseid häälitsusi. Mingi tšakuspetsi face of death, pärast surmavat rusikahoopi kõrri.

Dolemite aka The Human Tornado vs Hurrican Annie in ONE BED! "What goes around, comes around. Now is your turn to die you no-business-bar-insecure-rat-eaten-mothafucka!" Pärast seda, kui Dolemite vabastas paar valget hiirt tüübi jalgade juures ja politseiülem peale lendas. ROFLMAO!! Dolemite lennutas mingi venna rõdult alla, päris naljakas oli, kui see seal edasi tagasi ketras, seda peab ise nägema, et aru saada mida ma mõtlen selle all. LOL! Mendireid! Selle tulemusena ka ühed priceless näoilmetega brothad ja sistad. Naljakas, kui mõelda, et see nigga, kes seal vasakul all servas paikneb, oli praktiliselt terve filmi vältel ühe ja sama ilmega. hehe!Filmi movie title screen, siis kui Dolemite heitis endalt jakki ja palja ülakehaga keksis ning tegi oma own kung-fud, päriselt ka.

http://www.dolemite.com/

reede, 1. mai 2009

Max Payne (2008)



Max Payne oli minu jaoks üks viimase aja kehvemaid filmielamusi. Eelmine kehv elamus pärineb eelmisest aastast, kui tüdruksõber mind Portugali filminädala raames Sõprusesse homoerootilist Odetet vaatama tiris, seega võib julgelt öelda, et Max Payne oli umbes sama gei film. Filmi ennast vaatasin kahes osas paarinädalase vahega ning eks see lõpp tuli ka rohkem ennast sundides. Viimase pooltunni jooksul või nii sai tegeletud ka kõrvaliste asjadega ning ega ma siiski millestki erilisest ilma ei jäänud.



Mänguga olen tutvunud põgusalt. Esimesest osast olen mänginud ainult ühte juppi kunagi ammu ning teine osa seisab tänini teleka ja xboxi kõrval põrandal ning ootab lõpetamist. Kuna stooripoolega on raske paralleele tõmmata, siis ei oska väga öelda, kuivõrd pange tegijad ülekandmisel on teinud, aga filmilugu oli igav ning vigane. Niipalju kui ma Max Payne'i mänginud olen, on tegemist olnud ikkagi väga cooli asjaga ning on kahju, et see ära suudeti solkida, isegi action oli jura. Huvitaval kombel hiilgas Maxi kaubamärgiks kujunenud bullet-time sellega, et esines filmis umbes kaks korda ning esimest tuli üle tunni aja oodata. Häbiväärt.





Näitlejate valik oli ka kesine. Mark Wahlberg Mark Wahlbergiks, aga kui Mona Saxi ossa valitakse Mila Kunis ning öeldakse, et see on okei, siis on küll maailmas midagi korrast ära. Minu jaoks ei saa ta olema kunagi enamat kui tuulepeast Jackie või kõikide poolt vihatud Meg. Irooniliselt oli parim näitleja originaalis valgenahalise kuuekümnese detektiivi ossa valitud mustanahaline Ludacris. Mine võta kinni. Kui rääkida positiivsetest asjadest, siis...noh, kohati nägi ta visuaalselt hea välja. Aga seda tegi ka The Spirit, seega see ei ole eriline näitaja. Kokkuvõtlikult öeldes on see sitt film. 2/10


Cabin Fever (2002)


Cabin Fever on tuntud kui Eli Rothi (kelle on oma tiiva alla võtnud Quentin Tarantino) debüütteos režissöörina ning on minu jaoks kui üks neist "nii halb, et ta on hea" filmidest. Tegemist ühe pealtnäha tavalise horrorkomöödiana, nagu Hollywoodile kombeks. Mida rohkem aga filmil minuteid tiksub, seda kaugemana sellest asi tundub.

Algus on selline tüüpiline õuduka klišee, kus teatud grupp inimesi satub teatud põhjustel enam-vähem inimvõõrasse kohta. Selles filmis oli tegemist viie just kooli lõpetanud noorega, kes saabuvad kolkaküla külje all asuvasse metsamajakesse, et siis ohtra alkoholiga tervist parandada, kuid siis aga pääseb möllama lihasööjabakter. Tegelased alustasid samuti stereotüüpidena: veidike ülbemavõitu paarike, siis selline veidike wussim paarike ning lõpuks üks kõvahäälne tolgus. Kusagil tee peal lõpu poole aga rollid muutusid ning asi oli heas mõttes segamini nagu teismelise tuba. Lisaks peategelastele ei puudunud ka tüüpilised hillbillystunud ignorantidest lõunaosariiklased, mis filmi lõpus samuti humoorikalt pea peale suudeti keerata.




Filmis mässati sellisel õhulisemal tasandil ka inimpsühholoogiaga, nagu näiteks stseen, kus tüüp tüdrukul, kelle järgi ta enne totaalselt kiimas oli, labidaga näo sisse lööb. Iroonilisel kombel ei olnud aga effekt üldsegi mitte õudne, vaid tõi muigegi suule, erit kuna hakkasin kohe paralleele "Tulnukaga" tõmbama ja meenus kuidas Valdis labidaga pähe sai. Kokkuvõttes võib öelda, et nalja, verd ja soolikaid nabaauguni. 7/10



Vot mis juhtub, kui käsi tüdruku püksi pista.