teisipäev, 12. juuli 2011

Foxy Brown (1974)

Foxy Brown (1974) on selline aeglase-tempoga-kiiremasse-faasi-liikuv blaxploitationi tükike, mida tasub kõigil selle Blax-movementi jälgijatel ning fännidel kindlasti vaadata, sest et tegevus kulmineerub üsnagi ootamatult, julgeks lubada. Veel liigitatakse seda teost üheks esimeseks tugeva ja iseseisva naiskarakteriga filmiks. Heliribaks on Willie Hutchi poolt üles köetud funk, mis ei jäta just külmaks. Lisasin siia väiksed Foxy venna mõtteterad, mis iseloomustavad küllaltki hästi tolleaegset mustanahaliste kogukonda.
Link: "Foxy, look I'ma black man, and I dont know how to sing and I dont know how to dance and I don't know how to preach at no congregation and I'm too small to be a football hero and I'm too ugly to be elected mayor, but I watch TV and I see all them people in all them fine homes they live in and all them nice cars they drive and then I get all full of ambition, now tell me what I gotta do with all this ambition I got?!", mispeale Foxy vastab, et ei taha, et ta vend vangis lõpetaks. Link - "Baby, jail is where some of the finest people I know are these days!"

Film siis õelapoolsest afroameerika chickist Foxy Brownist (Pam Grier), kes üritab oma mehe tapmise eest kätte maksta narkootikumide ning eskorttüdrukutega äritsevale paarikesele, Steve-ile (Peter Brown) ja Katherine-ile (Kathryn Loder). Tegevust jätkub ning nalja saab. Päris pullid olid lesbibaari võitlusstseenid ning kohtunik Fentoni (Harry Holcombe) alavääristamine, küll aga ei saa ma mööda vaadata neist kohati igavatest mainstream-kino-minutitest, mis rikuvad üldpilti (võinuks olla rohkem lööklauseid ja teravamaid ütlusi), kahandades sealjuures mu algset hinnangut, seega 6/10.

She's superbad.

N the name of the game is HAND IN YO FACE!

Ooopsy daisy, forgot to pick my Daisies.

BOOM! headshot! Oh n twice!

Now handlin' a sawed off shotgun takes a lot of nerve, so . . .

Boijonjonjong, sumthin's up... { S L A P! }

Must finish dis Taco. Bell! (then iCan haz anotha1)

But, Judge, 1 fo me 2. No! you gets zero!

Shaved armpits FTW! OMG

Fearful eyes

teisipäev, 5. juuli 2011

X-Men: First Class (2011)



X-Men: First Class oli hea film heade näitlejate, heade märulistseenidega ning heade dialoogidega. Aitäh! 9/10

kolmapäev, 15. juuni 2011

The Hangover Part II



Esimene Pohmakas oli minu maitse jaoks vägagi nauditav huumor. Tegelased olid huvitavad ja veidrad, situatsioonid naljakad ning üldine valem, kuigi juba klišeehõnguline, tundus sellegipoolest värskena. Kohe kui kuulsin, et järjeidee oli olemas juba enne esimese filmi ilmumist...ei kõlanud siiski just väga julgustavana. Siiski, siht oli alates sellest hetkest kindel - selle filmi vaatan kinos ära.

Kaks aastat hiljem jõudis Pohmakas number 2 kinodesse, kuid ind oli kadunud. Esimene treiler oli humoorikas isegi teisel vaatamisel, kuid filmi täies pikkuses nähes jõudis kohale, et ega lisaks nendele naljadele polegi filmis rohkem eriti huumorit. Tegelased olid samad, situatsioonid niisamuti, vaid koht oli muutunud - Las Vegasest olid poisid siirdunud Bangoki ööellu. Juhtus asju, väljalöödud hammas vaehtus näotätoveeringuga, laps ahviga ja muud säärast, kuid põhisüžee jäi samaks. Selles polnud aga probleem, sest iga viimne kui üks teadis, et sama asi juhtub taas ning ideeliselt see ka toimis. Nõrgaks kohaks jäi seekord stsenaarium, mis kahvatus esimese osa kõrval. Siiski, mõned üksikud naljad toimisid täies mahus ning samuti oli keset filmi sattunud üks üsnagi tempokas ja nauditav tagaajamissteen. Kahjuks aga sellest ei piisanud ning nagu järgede puhul üldiselt kombeks, jääb selle seeria parimaks filmiks esimene osa. 6/10

neljapäev, 26. mai 2011

Thor (2011)



Thor sai tegelikult ära vaadatud juba tükk aega tagasi, aga kurat teab miks sellest pajatamata jäi. Ega nüüd nii väga muljetada polegi - käisin vaatasin filmi Kosmose kinos, et säästa enda silmi 3D tüütust ja olematust efektist. Saal oli pime, rahvast oli vähe ning film oli väga mõnus. Oli nii märulit, huumorit, silmailu (aitäh, Natalie Portman!) ning anti taaskord aimu kui suureks Marveli filmiuniversum paisunud on. Vastus on - mõnusalt. Näitlejad, kellest mitmed olid üsnagi nimekad, olid tasemel ning tuli välja, et neeger, kelle üle internet pikalt kurtis oli üks filmi karismaatilisemaid tegelasi. 8/10

reede, 20. mai 2011

Hellraiser (1987)

Hellraiser (1987) on vaieldamatult üks õudusfilmi klassikasse kuuluvaist pärlitest. Midagi sellist mida väiksed lapsed kardavad rohkem kui oma kapis leiduvaid kummitusi või voodi all paiknevaid koletisi, kes öösiti mudilaste varbaid kõditavad. Filmi loojaks teadatuntud horrorimeister Clive Barker, kellest sai selle filmiga Stephen Kingi lemmik. Praeguseks on teada aga fakt, et Clive on nöörkeraamikas tegev ja ilmselt seetõttu ka Franki imidz paistis suht YMCA karakterina silma. LOlz

Film on siis mehest Larry (Andrew Robinson) ja naisest Julia (Clare Higgins), kes kolivad uude majja, mis on suht räbalas seisus, a ikka parem kui Brooklynis nagu pereisa väidab. Naine leiab sealt aga mehe poolvenna Franki (Sean Chapman) pildid erinevate lõbutüdrukutega huvitavates poosidest, mille järel selgub kohati kahtlastest flashbackidest, et Frank oli naise endine armuke. Frank ostis aga endale puslekarbi, mis muutis maja katusetoa põrguks ja ta kisti tükkideks, kuid Frankil õnnestub põgeneda põrgust ja naist veenda, et nende armastus on siiani veel üles köetud. Naine hakkab talle ohvriks tooma erinevaid inimesi, kellest toitudes Frank hakkab võtma inimkuju. Puslekarbi ebaoskuslikul käsitlemisel ilmuvad põrgust extracoolid sadomaso Cenobiteid, kellest kõige tuntum on Pinhead (Doug Bradley) ja keda on võimalik näha tervelt kaheksas Hellraiseri osas (TÄPSELT NII, 7 järge on sellele tehtud). A, et kõike mitte ise ära jutustada, siis vaadake ja laske seda filmil endal teha...
Kõige halvemad näitlemisoskused on pere sõsaral Kirstyl (Ashley Laurence), a dialoogid on kohutavalt juustused ja eriefektid pole k suurem asi, keskpärane grimm ja liiga vähe cenobite, muidu oleks vb isegi et hinne kõrgem, siit k siis 7/10

Puslefeiss. Franky Frank

Noooo, not you, titless woman!!!

Kiimased kolimisteenuse poisid. Kes vihjasid isa Larryle, et ta tütar on vägagi ema nägu, mispeale Larry vastas, et ta ema on surnud. AAAWKWAAAARD!!!

Suitsetamine võib olla vägagi erutav, mõtles Kirsty ja näsis oma alahuult. x)

Bitch, iWanna make lõõv! - Naaw, baby, ya can't cuddle wiff ma pussy yet, iMa lick ya finghaz first..then smuufly make me gushy wet.

Väiksed spermatosoidikesed kogunevad puslekarbi ümber. sumthins wroong. very wroong.lloll

Butterball Cenobite, lickin' his lips n shit.

NOOOO, NOT THE LIIIGHTT!!!!!!!

Evelyn.

pühapäev, 8. mai 2011

Postal (2007)

Postal (2007) on tõenäoliselt Uwe Bolli parim film, mitte ainuüksi imdb hinnangu põhjal otsustades, vaid k mõeldes sellele absurdikoomi
kale, millest see teos lausa pakatas. Film oli lihtsalt napakas ja arulage, kuid selle võib panna kõik Postali videomängu loojale süüks, keda võis k ühes stseenis täitsa näha, sellest k väike pilt allpool. Nagu kirjas postri peal, siis võib tõesti nimetada käesolevat linateost osaliselt Live Action South Parkiks.

Süžee mõttes jooksid kõrvuti 2 liini: Postal dude'i (Zack Ward) armetust elust ning Talibani terroristide kurikavalatest sepitsustest Paradise'i-nimelises väikelinnas. Nimelt tahab Postal dude oma aegund piima asemele uut ja värsket, a tüübil napib pappi, siis läeb ta töövestlusele, kus kõik ei lähe küll nii nagu loodetud, küsib ta viimases hädas oma onu Dave'i (Dave Foley) käest nõu. Filmist ei puudu k romantiline element, nimelt Postal dude kohtub äkilise iseloomuga kohvikupidajat Faithi (Jackey Tohn), kellega neil paistab klappivat. Ilma pikema jututa Postitan 5/10.

Postali looja Vince Desi

Talibani esiterrorist Mel the Braveheart.

Postal dude'i onu Dave oma tavapärases olekus.

Postal dudei kallis kodu ning tema nümfarist naisuke.

Kaks pervarist vanakest arutlemas mida kõike nad teeks selle siresäärega..
"... she'd think that she got hit by a mayonnaise truck"

Krotchy rääkiv nukk: "Only my father can first touch me there". läulz

Väike väänikust filmistaar tuli väikelinna oma väiklust demonstreerima.

Ja kui oled imestanud, et kust pärinevad need kurikuulsad kaadrid netis ringlevast Steven Seagali gifist, siis vajutades pildile ülal, võid täitsa juba seose luua!

"I'm sorry Mr. Laden, Your credit card is declined!" NUUUKS x'(

Uwe Bollile tehti väike koogel-moogel, kui nii võib öelda. xD

pühapäev, 3. aprill 2011

Caligula (1979)

Caligula (1979) on üpriski ebaharilik ajaloofilm, milles sisaldub kõige rohkem tõtt ilmselt selles, et Vana-Rooma oli tõesti paganlik Rooma, kus inimesed janunesid vere ning liha järele ja seda juba küllaltki perverssel moel. Need, kes olid ausad, mõisteti surma, kes aga ebaausad, said elu täiel rinnal nautida. Sõna homofoob puudus leksikonist, kui veel tseesar Tiberius pidas nii naisi kui mehi oma armukestena. Usuti, et see, kes sureb, näeb Isist, viljakuse jumalannat. Filmi lavastasid Tinto Brass ja Bob Guccione. On üsnagi hästi näha, et Guccione tahtis selle filmiga pornot massidesse suunata, kasutades Malcolm McDowelli näitlejameisterlikkust ja rõhuvat vägivalda, sisaldades küllaga mees- ja naissuguorganeid ning verd ja soolikaid. Mida oli veel väga naljakas näha, et inimesed pelgasid palavikku nagu katku, joostes pakku kui prussakad päevavalguses.

Film siis endise Rooma tseesari Tiberiuse (Peter O'Toole) valitsusaja lõpust ning sellele järgneva valitseja Caligula (Malcolm McDowell) elu ilust ja valust. Caligula üritab valitsejaks saades abielluda oma õe Drusillaga (Teresa Ann Savoy) , keda ta väga armastab, nagu ikka päris päris palju, et lihtsalt õena teda hoida. Kuna aga Roomas ei ole veel lubatud intsestsuhted, mis tollal olid ainuüksi Egiptuses seaduslikult peetavad, siis tuleb Caligulal leida endale teine naine, keda ta saaks endale seaduslikuks abikaasaks võtta ning, kes sünnitaks talle sealjuures veel ka lapse. Õnnelikuks väljavalituks osutub liiderlik ja hurmav Caesonia (Helen Mirren), keda Drusilla kohe mitte ei taha tseesarile soovitada (ilmselgelt tegu armukadedusega ja vähese litsakustasemega ta õe poolt, et mitte heaks kiita Caesoniat). Loomulikult ei puudu ka salakavalaid vandenõusid sepitsevaid senatimehi nagu nt see naljaka nimega lohh Longinus (John Steiner).
Film ise oli üsna kehva ülesehitusega, niisiis ei McDowelli suurepäraselt veenev rollisooritus Caligulana ega ka võidukas 69-t sisaldav lesbistseen ei suutnud päästa seda kahe- ja pooletunnist filmi, nõnda ka skoor kuskil seal 6/10.

Longinus kaadris (hähäähäääh).

Hobusega voodis. whaa-whaaad?!

Väike nipple-cripple võõra mehe naisega.

Õde ja vend intsesti ülistavas harmoonias.

Mingi kummaline värdjas kuldse sugutipea embuses. Friikish- äint it?!

Riideid pelgav Helen Mirren. Ütleks, et täitsa kombekas poosis. x)

Ja veel üks Longinus.