
Film on siis mehest Larry (Andrew Robinson) ja naisest Julia (Clare Higgins), kes kolivad uude majja, mis on suht räbalas seisus, a ikka parem kui Brooklynis nagu pereisa väidab. Naine leiab sealt aga mehe poolvenna Franki (Sean Chapman) pildid erinevate lõbutüdrukutega huvitavates poosidest, mille järel selgub kohati kahtlastest flashbackidest, et Frank oli naise endine armuke. Frank ostis aga endale puslekarbi, mis muutis maja katusetoa põrguks ja ta kisti tükkideks, kuid Frankil õnnestub põgeneda põrgust ja naist veenda, et nende armastus on siiani veel üles köetud. Naine hakkab talle ohvriks tooma erinevaid inimesi, kellest toitudes Frank hakkab võtma inimkuju. Puslekarbi ebaoskuslikul käsitlemisel ilmuvad põrgust extracoolid sadomaso Cenobiteid, kellest kõige tuntum on Pinhead (Doug Bradley) ja keda on võimalik näha tervelt kaheksas Hellraiseri osas (TÄPSELT NII, 7 järge on sellele tehtud). A, et kõike mitte ise ära jutustada, siis vaadake ja laske seda filmil endal teha...
Kõige halvemad näitlemisoskused on pere sõsaral Kirstyl (Ashley Laurence), a dialoogid on kohutavalt juustused ja eriefektid pole k suurem asi, keskpärane grimm ja liiga vähe cenobite, muidu oleks vb isegi et hinne kõrgem, siit k siis 7/10










1 kommentaar:
Aastal 87 rokkis see film õuduse teemas tunduvalt sügavamalt kui Freddy. Mäletan lapsepõlvest selle värdja luust nahani kujunemist seal pööningul ning see võttis ikka une ära päris mitmeks ööks. Nii tuimaks olen muutunud viimasel ajal et ei saa enam ühestki filmist ligilähedast kogemust.
(mkay, The Road oli lähedal)
Postita kommentaar