reede, 13. august 2010

Date Movie (2006)



Date Movie oli absoluutselt kohutav. Kuidas seda kõige paremini kirjeldada? Kujutage ette stseeni, kus kole tehiskass istub peldikupotil ja...teeb number kahte...väga valjult - terve minut kõhulahtisuse hääli ja pealtvaatava mehe rõvedaid näoilmeid. See on terve see film - mittenaljakas, rõve ja selle vaatamine paneb inimese häbi tundma. Uwe Boll on Jason Friedbergi ja Aaron Seltzeri kõrval lausa Spielberg! Alyson Hannigan, what were you thinking?!?! 1/10

P.S Tony Cox on kõige kohutavam ja tüütum midget-actor EVER!

neljapäev, 12. august 2010

Kick-Ass (2010)



Kick-Ass esitab huvitava küsimuse - miks tõesti on niivõrd palju inimesi kes tahavad olla nagu Paris Hilton, aga mitte keegi ei taha olla Ämblikmees? Paberil tundub lugu noormehest kes ei oma supervõimed, küll aga soovi olla superkangelane, täiesti äge. Ning üldjoontes ta seda muidugi on, kuid nagu koomiksiadaptsioonidega tihtilugu juhtub, tuleb ka siinkohal nii mitmeski valdkonnas järeleandmisi teha. Seda aga selleks, et iga loll aru saaks mis ekraanil toimub ja just see saabki filmile saatuslikuks - väga palju on stseene, mis justkui alahindavad vaatajate intelligentsust.

Enne filmi vaatamist ei olnud ma koomiksiversiooniga tuttav, seega esmapilgul ei paistnud silma kõik erinevused stooripoolel, KUID siiski oli eelmainitud lihtsustamist näha ning seetõttu tundus kõik kuidagi stereotüüpne, eriti just suheteosakonnas. Nohik-tahab-tüdrukut-ja-lõpuks-saabki-ta on ju nii ära nämmutatud igal pool nähtud, et lausa paha hakkab. Samuti ka endine-politseinik-plaanib-kättemaksu-oma-naise-mõrvaritele. Pärast filmi koomiksiga tutvudes oli aga värskendav näha kuivõrd hästi oli asi seal lahendatud, jättes stereotüüpsed balemid seljataha.

Üks element, milles Kick-Ass aga lausa hiilgav on, on action stseenid. Niivõrd mõnusat, voolavalt sujuvat ja meelt lahutavat märulit pole ammu nähtud. Samuti tuleks mõnevõrra kiita, erit just Mark Strongi ja Chloe Moretzi, kes suudavad kehvavõitu loost paar parajat kildu välja imeda ja enda tegelaskujud kõige keskel särama panna. Samal ajal jäi aga Nicholas Cage oma nõrga Adam Westi matkimisega mannetuks.

Viimase asjana tuleks nokkida seda, et film üritas olla nii mitmeski kohas komöödia, kuigi oli päris selge, et tegemist ei ole naljafilmiga ja huumori kirjutamine stsenaristidel välja eriti ei tulnud. Õnneks on mõned ükskiud pärlid, mis toovad kastanid tulest välja ja totaalselt perseli üritus ei kukkunud. Siiski oli kehvapärane lugu see, mis kogu filmi endaga keskpärasusse tiris ja sellest on kuradima kahju. Kes aga tahavad head Kick-Assi lugu, see lugegu koomiksit! 5/10

kolmapäev, 11. august 2010

Hot Tub Time Machine (2010)


Hot Tub Time Machine tundus esmapilgul piisavalt tobe, et naljakas olla. Juba konseptsioon ise - mullivann mis inimesi kogemata ajas tagasi viib - kõlab justkui oleks tegijad enda üle nalja visanud ja öelnud, et "kas me tõesti tuleme lagedale sellise debiilse ideega?" Ja seda nad tegid.

Väga paljud inimesed võrdlevad seda filmi Pohmakaga, mis pole just vale, sest mõjutusi on näha ning eks mõlemis filmis jälitatakse oma varem tehtud samme, mis kadunud meelest kas mäluaugu või vanaduse tõttu. Samuti on huumor üpriski samasugune. Või siis õigemini - üritab olla samasugune, sest tihtilugu kukuvad naljad perseli ja selliseid eredamaid hetki on vähe. Näitlejad olid enam-vähem tasemel, kuid Rob Corddry tegelaskuju suutis mulle juba alguses närvidele käia. Õnneks oli tema peaneliku ainuke nõrk lüli ja John Cusack, Clark Duke ja Craig Robinson olid tasemel. Fun fact - nii siin kui ka The Hangoveris sooritab seerias The Office osalev näitleja laulunumbri.

Lugu oli asja juures kõige nõrgem, tobenaljakast üldideest hoolimata. Mitte ainult keskpärase huumori tõttu, vaid sama vea pärast, mis vaevas ka Prince of Persiat - lugu algab sellega, et näidatakse kui perses elu peategelastel on, seejärel minnakse ajas tagasi ja - sel hetkel selgub (või isegi varem), et mingil hetkel muudetakse minevikku, et tulevik enda jaoks roosiliseks muuta.

Aga noh, meelt suutis lahutada küll. 6/10

teisipäev, 10. august 2010

Prince of Persia: The Sands of Time (2010)


Augustikuu esimene täisnädal on nüüdseks möödanik ning on aeg ka Kinoprojektoril vaikselt suvepuhkuserežiimilt tagasi "päris ellu" tulla. Et aga ennast mitte ära väsitada kohe suure hurraaga, maksame enne lühidalt ära mõned kalavõlad ja teeme kiirelt juttu filmidest, mis suve jooksul nähtud, kuid senini kirja panemata, enne kui naaseme nendele radadele, mida mööda viimastel päevadel tallatud on.

Prince of Persia: The Sands of Time põhineb samanimelisel videomängul ning tegemist on hea mänguga. Vägagi hea mänguga. Seega pole ka ime, et lootused seekord veidike kõrgemad olid ning silmad lootsid näha seda päeva, mil videomängude põhjal ka üks korralik film tehakse, mida häbi vaadata pole. Ning, oh imet, minu soov täitus, sest PoP oli täiesti korralik seiklusfilm, kus sai huumorit, mõnusat äktsionit, silmal oli ilus vaadata, lugu oli täiesti normaalne ning näitlejad said oma tööga rahuldavalt hakkama. Kinos käies sain elamus ja nautisin filmi, seega asi läks korda.

Siiski, norida tahaks ka natuke ning seda loo arvelt. Kuigi teoreetiliselt oli kõik nagu paigas, siis praktikas ujus pinnale kaks viga: esimene neist on Dastani ja printsessi vaheline keemia, mis on väga, väga klišeeline ja juba väga vana teema; teine viga avaldub aga selles kui ettearvatav film olla võib, osasid loojuppe võib juba miilikauguselt märgata, pahad tegelased on juba enne kinno tulemist teada (ilma et oleks kusagilt lugenud) ning lõpp...no ütleme nii, et pea igas filmis/sarjas/raamatus (häbitu üldistamine), kus mängus on ajamasin või muu särrane vahend on lõpplahendiks see, et kõik vahepeal persekeeratud asjad saavad ühe suure ajas tagasi minemisega lahendatud.

Sellele vaatamata jäin mina vägagi rahule. 8/10

neljapäev, 29. juuli 2010

Toy Story 3 (2010)


Juulikuu on väga. väga vaikne olnud aga seda nii mitmelgi põhjusel. Õues on ju siiski soojad ilmad ja kes see ikka viitsib toas istuda ja filme vahtida. Ning isegi kui ilm tuppa ajab, siis ei ole jaksu midagi muud peale logelemise teha, sest palavus on tappev. Ühel päeval siiski peksti mind kuumusest välja otse jahedasse kinosaali vaatama ühe oma lapsepõlvelemmiku kolmandat osa. Selleks oli otse loomulikult Lelulugu 3. 

Toy Story (mulle meeldib siiski originaal pealkiri rohkem) on huvitav nähtus. Läbi kolme osa on suures plaanis olnud üks ja seesama lugu - mänguasjad satuvad oma omanikust, Andyst lahku ning peavad läbi raskuste tagasi koju jõudma. Asjad ei ole teistmoodi ka seekord, kuid seekord on filmile palju rohkem täiskasvanulikumat tooni antud, näidates meile situatsiooni kus Andy on kolledžisse minekuks valmis ning peab aru kas oma vähesed järelejäänud mänguasjad minema visata või pööningule tarida. Filmi hilisemate minutite jooksul läksid aga osad stseenid vägagi kurvaks ja panid pisaraid tagasi hoidma. Õnneks oli kinosaalis rahvast vähe ja isegi kui silmad oleksid vett jooksma hakanud, oleks kobakad 3D prillid ja pimedus need ära katnud. Ometigi ei olnud kurvad kohad ainsad, mis pisaraid esile kiskusid, sest filmis oli sellele omast huumorit ja mõned killud panid juba kõvema häälega naerma.


Animatsioon ise oli suurepärane. Kuigi 3D efekt ei olnud niivõrd in your face nagu 3D puhul tahaks, ärahellitatud nagu ma olen, andis ta siiski filmile sügavust juurde ning nii mõnigi stseen nägi selle tõttu päris äge välja. Samas ei muuda see minu skeptilisust kogu 3D moe vastu. Audiopool oli mõnus, vanu häälenäitlejaid oli tore kuulda ning ka uued tulijad said oma rollidega muhedalt hakkama. Michael Keatoni Ken oli erakordselt vaimukalt tabatud. 

Kui ma esmakordselt treilerit nägin, mis terve hunniku uusi tegelasi paljastas, olin ma mõnevõrra umbusklik. Ma kartsin, et see film jääb kahele esimesele kõvasti alla, sest ta üritab liiga palju, kuid peale lõputiitreid jõudsin järeldusele, et ma eksisin; film oli isegi nii hea, et mina pean seda triloogia parimaks filmiks. Ning otse loomulikult on kogu Toy Story triloogia üks paremaid triloogiaid ja arvutianimatsioonide musternäidis. 9/10

teisipäev, 29. juuni 2010

Star Wars: The Clone Wars (2008)


Star Wars: The Clone Wars on esimene täispkk animatsioon, mis kinolinadele jõudnud on ning tuleb tunnistada, et mingil moel ta mulle meeldis. Seekord on vingumist ehk vähem, sest kokkuvõtlikult on olustik tunduvalt parem kui ta üheski eeltriloogia filmis olnud on. Peale filmi tuleks ära vaadata ka (hetkelgi käimasolev) samanimeline seeria, sest film jääb seeriale pikalt alla. Selle põhjustajaks on aga kaks suur, suurt viga. Kuid enne kui nendeni jõuan, räägime enne positiivsetest asjadest.


Paljude poolt kritiseeritud graafiline pool oli mulle meeltmööda, eriti pärast eeltriloogiat, kus pea et iga stseen oli niivõrd paksult CGId täis topitud, et oli raskusi aru saada, mis ekraanil parasjagu toimumas on. Lisaks nägid tegelased kohati isegi mõnusamad välja kui nad seda filmis tegid, eelkõige just Anakin, kelle soeng ei meenuta enam seksuaalselt segaduses oleva emopoisi oma. Seega saluteerin animatsiooni, sest see tundus justkui samm tagasi paremate aegade poole, kus ei olnud tähtis terve ekraan paska täis toppida. Muidugi oli ka selliseid kohti (ja ka seerias tulevikus), kuid siiski on asjad siin paremini realiseeritud. Teine positiivne asi, mis mulle väga meeldis (ning mis taaskord sarjas aina paremaks läheb) on ANakini ja Obi-Wani vaheline keemia. Ma tean, et ma olen sellest korduvalt rääkinud, kuid see on oluline aspekt. Esimest korda on tunne, et need kaks on ka päriselt parimad sõbrad, mitte et üks on lahe mees ja teine on vingus pedekas, kellele mitte miski ei kõlba. Seda keemiat võimaldavad suures osas just head näitlejatööd, Matt Lanter on sada korda parem Anakin kui Hayden kunagi olla saaks ning James Arnold Taylor teeb head tööd Obi-Wani osa täites, häbistamata Alec Gunessi ja Ewan McGregori sooritusi. Hästi huvitav on ka jälgida peategelaste ja kloonide vahelist (ning kloonide omavahelist) suhtlemist.Aga...


Vead on olemas ning nad on suured. Esmaseks on muidugi lugu, mis ei sobi kohe mitte kuidagi ei filmi vedavaks teguriks ega...mitte kuskile, kui aus olla. Jutt sellest, kuidas jedirüütlid peavad päästma sithide käest Jabba the Hutti poja(!?) on lausa vastuhakkavalt debiilne, lisaks on sari nii palju erinev, käsitledes palju tõsisemaid teemasid. Lisaks muidugi veel fakt, et Jabbal on transvestiidist onu...oh, jumal, kui õudne. Ometigi algas asi paljulubavalt, kloonide ja droidide omavaheline mõõduvõtmine oli päris huvitav, aga siis tõmmati tempo maha. Action oli siiski tegelikult üpriski rahuldav. Aga stooripool rikkus ka seda, toppides Jabba poega igale poole. Teine probleem on aga veelgi hullem ning tema nimeks on Ahsoka Tano. Paljud fännid võrdlevad teda Jar Jar Binksiga, kuid mina mitte. Võttes arvesse, et Jar Jar mulle lapsena isegi meeldis ja tundus ka nüüd vaadates peaaegu normaalsena, siis Ahsoka on minu taluvuse piiri kordades ületanud.


Huvitav on see, et filmist on õppust võetud, sest seriaalis on Ahsoka tunduvalt talutavam tegelane ning kohati isegi meeldiv tegelane. Kuid filmis...oh õudust. Iga teine lause tema suust lihtsalt nõretab sarkasmist, ta räägib pidevalt Anakinile vastu, ta mõnitab ja naerab tema üle ja mida kõike veel. Hei Ahsoka, Penn tahab sulle midagi öelda!!!

Tegemist ei ole just hea filmiga, sest iseseisvalt ta ei tööta. Loll stoori ja Ahsoka esimesed ekraaniminutid rikuvad juba asja päris mõnusalt, sellegipoolest on tore kuulda kasvõi droidide omavahelist debiilset dialoogi, mis on küll lapsik, kuid eks seda ole mingil hetkel terve Star Warsi universum. Ja olgem ausad, hullem kui peerunali see ikka ei ole. Keskpärane film, mis ebaõnnestub mõnes elemendis, kuid teeb jälle osad asjad õigesti. 5/10

esmaspäev, 28. juuni 2010

Revenge of the Sith (2005)


Revenge of the Sith (more like revenge of the shit, amirite? okei, nali) oli eeltriloogia kõige parem film, kuigi mõnes mõttes ei ole see kompliment. Siiski on see uuema generatsiooni tähesõdade filmidest ainuke, mis suudab natukenegi originaaltriloogia kandadele astuda. Loos on näpuotsaga draama (ning päris draamat, mitte ainult seda tehislikku love-paska), action on parem kui eelmistes filmides ning jumal tänatud, Anakin on natuke vähem vingus emopedekas, kui ta enne oli. Võimalik, et põhjuseks on soengumuutus. Aga kõik see ei tähenda, et film veatu oleks. Spoilers ahead, olge te hoiatatud!


Lugu on kindlasti paranenud, enam ei ole sellel sellist debiilset kosmose New Yorgi mekki küljes, vaid jäädakse ikka enda loodud universumi piiridesse ja ei ajata mingit good-cop, bad-cop rutiini ega muud säärast. Siiski on (nagu kombeks) terve hunnik auke ja muid vigu, mis natuke mõttetegevusele (selle filmi(seeria) puhul harv nähtus) kaikaid kodaratesse viskavad. Ning muidugi kõige suurem viga on see, et tegevus areneb liiga ruttu ja Anakini tee Jõu tumedale poolele võtab ebareaalselt vähe aega. Seda on IMDB boordidel küllalt kaitstud ning mõnes mõttes on neil ka õigus, et elus võib juhtuda asju, mis panevad su välkkiirelt oma maailmavaateid muutma, aga see ei tähenda et tema käitumine loogikat omaks. Anakin näeb unes, et Padme sureb, räägib oma suure semu Palpantine'iga, kes vihjab talle et ta on Sith lord (üllatus-üllatus) ning Anakin on põhimõtteliselt paugupealt valmis tegema kõike mida too ütleb. Asja rikub aga veelgi enam fakt, et George Lucas ei oska jätkuvalt oma tegelasi kirjutada ja Anakin on kõige silmakirjalikum tegelane EVAR! Mida ma sellega mõtlen? Vaatame ära vahepealse pildi ja ma räägin.


Niisiis. Pole vast minig üllatus, et ühel hetkel tuleb Palpantine'i tõeline identiteet päevavalgele ning jedirüütlid lähevad kohale, et temaga arved klaariks teha. Palpa teeb kärmelt osadega üks-null ning järgneb duell Mace Winduga. Mace teeb Palpa relvituks ning asub tema eluküünaltr kustutama, siis aga jõuab kohale Anakin ning ütleb, et: "Ei! Tappa on vale!" Okei, täiesti õige jutt...oota nüüd! Kes oli see ühekäeline jedi, kes filmi alguses Dooku pea võrra lühemaks tegi? Su kaksikvend? Seega on ANakin kas tõsiselt kahepalgeline või totaalne debiil. Ning sellest debiilikust saab Darth Vader. Priima. Seega, tapmine on vale, aga inimese käe otsast raiumine (mis on mingipärast saaga läbiv teema) ja ta relvituks tegemine, et Palpa saaks ta aknast välja lüüa, on okei. Jumal küll. Aga mis sellest enam, let's go slaughter some children now!


Kui tegelastest veel rääkida, siis Lucas jätkab oma joont ja kirjutab villaneid ikka ja jälle ainult lahedusfaktori alusel. Nii on ka seekord kui areenile astub badass poolrobot Kindral Grievous, kelle tausta me ei tea ja ei saagi teadma, vähemalt mitte filmist. Kas tõesti on nii raske mõelda välja üks tegelane ja sellega tööd teha? Oleks kasvõi jätnud Darth Mauli ellu esimeses filmis, tutvustanud natuke ta backgroundi ning siis pannud ta viimases filmis Obi-Wan Kenobiga viimset duelli pidama. Obi-Wan oleks olnud, et: "Bithc, you killed my master!" ja järgnenud oleks eepiline mõõgavehklemine. Muidugi, ei saa öelda, et ükski neist pahalastest poleks olnud lahe, aga nad on niiiii ühedimensioonilised, et paha hakkab. Kuid kui positiivsest küljest läheneda, siis mulle jätkuvalt meeldis Ewan McGregori esitus ning seekord oli tema ja Anakini vaheline keemia peaaegu paigas, kuigi täiuslik hetk tuleb siiski teises filmis (ja seerias).


Ning viimane äramainimist vääriv moment on muidugi Darth Vaderi esimene ekraaniletõus. Fännid ootasid midagi eepilist, aga selle asemel said nad memmeka, kes oma surnud tüdruksõbra järgi nuttis ja siis ühe draamatilise NOOOOOOOOO! kuuldavale lasi. Asja teeb veelgi iroonilisemaks fakt, et viis minutit tagasi tahtis ta teda ära tappa!!!! Consistency much, George??

Vot nii. Ning siiski oli ta hea piisavalt hea film. Müstilised 7/10.