laupäev, 15. mai 2010

Shaft's Big Score (1972)

Shaft's Big Score on lihtsalt briljantne. Pole üle tüki aja jälle midagi nii mõnusat näinudki. Tõesti, kui esimene osa oli mulle väga vastuoksa, siis seekordne teos oli lihtsalt hämmastav. Kõik oli paigas, dialoogid enam-vähem perfektsed, või no peaaegu, a mõnusad kaameranurgad, seksi ja vägivalda ning väga super muusika, kuigi see viimane on alati ka olnud blaxploitaitioni tugevaim külg, ei maksa siiski unustada, et elu ongi muusika. A ja tasub ka mainida, et Shaftil on nüüd juba ka paremad womanizing skillsid. (not so shitty after all). LOL. Kõvad b-kategoorilised võitlusstseenid olid ka teemas. :D
Ja üks hea dialoog meenub kohe Shafti ja Bumpy parema käe Willy vahel:
Shaft: "YOU BETTER SEE A PLASTIC SURGEON 'BOUT YO CONDITION! "
Willy: "WHAT CONDITION?"Shaft: "YO MOUTH IS TOO CLOSE TO YO ASSHOLE!" XDxD pwnd :D

Loost nii palju, et seekord on mustanahaline eradetektiiv John Shaft (Richard Roundtree) sündmustekeerises, mis viib ta kahe rivaalitseva kurikaela Bumpy Jonas (Moses Gunn) ja Gus Mascola (Joseph Mascolo) vahelise võimuvõitluse keskmesse. Kuidas tal sellest õnnestub välja rabeleda, eks vaadake ise järele. Mis veel positiivne oli, et kurikaelte karakterid on nüüdseks juba välja töötatud asi sujus palju paremini. Mmm jeaa. . need JUBE RABEDAD KIHUTAMISSTSEENID hobujõuliste ameerika ratsudega, RAISK qi hea. Ja kurat kuidas ma armastan neid 70ndate värve. x) Ool in ool SUPRIIM SHIIIT, juunõu, sõu 8/10.

Asby: "I've been tryin to reach my sister,"
tryin to warn her.. have you heard from her?"
Shaft: "yeah I think I can put my hand on her":D:D

You just got iSpotted by SHAFT! :D

Pettumus BROTHA näol (ja see lause pole mitte kahemõtteline). :D

Don't tap SHAFT on his shoulder, coz he might flip! n whoop yo ass, U honkey punk of a cop!

YOU TALKIN' TO ME?! !? crazy plastic piece of a phone! xD

üks SAMM edasi! Shaft has just reached for the eye contact! :D

Viska pikali raisk! I got cha!

nice Coat man, DAMN RIGHT. you can take my fist for it:D

oi, näe seal all kohmitsevad jälle need tibutaksod!

üks ülevoolavalt emotsionaalne nigeerlane:D

Öelge mulle, kuidas sai Baari-Paavo sinna helikopterisse järsku.wtf xD.

Get ready 2 get SQUARED, you fuck!. no offence to Ruut! xD

Now U.C , Now U don't! xD

reede, 14. mai 2010

The Rocky Horror Picture Show (1975)


Ma ausalt ei teadnud mis mind ees ootab, kui ma Rocky Horror Picture Show tööle panin ning silmad ekraani hakkasid jälgima. Või noh, seda ma teadsin et näen kuidas noor Tim Curry naistepesus ja kahvatu jumega ringi hüppab, aga see oli ka kõik. Kuigi see võis natuke aimu anda, et eesootav film on totaalselt segane ja pöörane, aga ikkagi tuli lõpptulemus üllatusena. Enamuse ajast ei saanud ma loost aru ning pärast pidin internetist otsima, et mis kurat selle filmi põhiline mõte oli. Pärast tuli välja, et kogu värk oli paroodia, mis pilas B-kategooria horrorit ja sci'fi filme. Nojah, Frankensteini koletise ja tulnukate ja muu värki motiive leidus tõesti, aga veel ägedamad olid igasugused pisikesed viited igasugustele filmidele ja muudele sümbolitele.

Algus oli üsnagi rahulik, üks paarike abiellub ning teine paarike, Brad ja Janet, kihlub peale pulmi. Kui kirikus laulud lauldud on, läheb too täiesti normaalne paarike mingisugusele road tripile, jäävad aga katkise kummiga tee äärde ning peavad lähedalasuvasse lossi abi järgi minema. Ukse avab Igori noorem vend ning sealt alates läheb kogu lugu kirjuks ära. Teenrid tantsivad ja laulavad, siis tuleb Tim Curry ning laulab kuidas ta on lihtsalt üks magus transvestiit transseksuaalsest Transilvaaniast. Olgu ära öeldud, et Tim Curry ning see laul on parim asi siin filmis. Lugu ise on nii kuradi kütkestav ja Curry tämber ja esitus nii muhe, et ma olen seda viimasel ajal korduvalt kuulanud. Kahju on tõdeda, et Tim Curry filmidebüüt on ainuke hea roll, mida ma tema poolt näinud olen; tavaliselt olen ikka sattunud suhteliselt saastade filmide otsa, kus ta mingit stereotüüpset tolgust ja pätti mängib. Kurb hakkab. Kuid muusika on filmist enamjaolt tõesti hea, üks lemmikutest on ka algustiitrite jooksul kõlav Science Fiction, Double Feature, mida saadavad Patricia Quinni tulipunased huuled.

Peale seda, kui Tim Curry oma seksuaalse omaduse paljastanud on, liigutakse tema laboratooriumisse, kus annab ta elu oma uuele boy toyle, blondipäisele musklihunnikule, kelle nimeks saab Rocky Horror. Sealt edasi läheb aga asi väga kirjuks, vahepeal tungib majja üks mootorrattur, ratastoolis torisev professor ning Tim Curry jõuab mõlemad peategelased ära vägistada. Mida lõpu poole fil liikus, seda rohkem juhtus ette kohti, mis kippusid väheke venima ning film minu silmis seetõttu kannatas, kuid äge kaameratöö, mõnus muusika ning Tim Curry fenomenaalne esitlus olid iga omaette klass. Kahju, et lõppude lõpuks tundus kogu film olevat nagu üks suur mindfuck ja suurehuulelise alligaatori moment ühtekokku. 7 pedenalja 10'st.

Brad teeb Janetile abieluettepaneku. Kahju, et enne seda sodib ta kirikuukse täis ning nüüd laseb vanuritel see puhtaks pesta. Kuradi noored oma graffitiga, raisk!

Ou, Brad, kas see on taskulamp su püksis või on sul lihtsalt heameel Tim Curryt naistepesus näha? Pervert.

Colgate'i reklaam, nagu nüüd enne filme kombeks on.

"Ma olen küll ratastoolis, aga mees, tseki mu säärejooksu!"

Minu arust üks kõige suurem WTF moment üldse, mille kuradi pärast on sellel tsikil peas Miki Hiire kõrvad?!?!


Wou, mis toimub? Tim Curry sebis Janeti ära? Mis ta on nüüd heteroks hakanud vä?Aa, ei. Never mind, ta tasakaalustab asja Bradiga ära. Norm.

pühapäev, 9. mai 2010

Shaft (1971)

Shaft (1971) oli mu jaoks pettumus, kui väljendada end pehmelt ja väheke tagasihoidlikult, ootasin midagi geniaalsemat, olgugi, et tegu peaks olema Blaxploitation žanri esimese filmiga. Muusika oli fantastiline ja imehea, aga näitlejatööd, c'mon, Dolemite oli kordades hullem ikkagi (heas mõttes). Dialoogid olid enamjaolt igavad ja venivad, filmi teises pooles algas alles mingit sortigi tegevus. Mõne sõnavõtud muidugi olid naljakad, mis vääriks mainimist: 1) kui Shaft oma valge ülemusega juttu tegi ning siis järsku viimane haaras oma musta pastaka ja liigutas selle Shafti näo juurde ning lausus: "You ain't that black, Shaft", mispeale Shaft võrdles teda valge kohvitassiga ja vastas: "You ain't that white, baby!" :D XD
2) kui Shaft oma ülemuse kabinetti tormas ja ülemus pakkus talle istet, siis Shaft vastas: "I dont like your chair":D
3) kui Shaft helistas ühele naisolevusele ja tegi talle selgeks, et "sex is off", siis naine vastas
"hey, I love you" ja Shaft muidugi konkreetselt "yeah I know" :D
4) kui üks valge naine ütleb Shaftile pärast seksi, et mees on sängis oivaline, aga sitane näru pärast voodit ja sellega tekib väike inside joke nö. "Close it yaself, shitty!" xD

Lühidalt sisust, suure suuga ja karmide võtete poolest tuntud New Yorki politsei mustanahaline tegudemees John Shaft (Richard Roundtree) saab ühelt jõugupealikult, kel nimeks Bumpy Jonas (Moses Gunn), ülesande leida ta tütar, kes osutus maffia röövituks. Shaft nõudis muidugi kena kopika (50-100 doltsi tund). Üsna peagi ristusid Shafti teed ühe teise brothaga, kellega koos asutgi juba tegudele. Ainsad stseenid, mis filmis mulle midagi pakkusid olid need, kui näitas Shafti New Yorki tänavail chillimas, taustaks ülbelt mõnus funk- ja soulmuusika , ülejäänu oli liigagi keskpärane, seega ka hindeks 5/10.

Vars, tüvi; (valgus)kiir; võll, spindel; tüves, šaht. PICK ONE! xD

God, I love those racist jokes.. jiiea bwooiii. funny shit. xD

Nii mõnus on olla roosade linade vahel. AJA END PÜSTI NÜÜD, MEES, MIS MAGAD!!?! xD

Shaft armastas mugavusi, mida võisid ta persele ainult kabinetilauad pakkuda xD

See mees oskas juba tunda valu. :D

Now wait a minute! That ain't cool, brotha! WTF!!!! xD

The Incredible Hulk (2008)


Ma ei tea kuidas teiega lugu on, aga kunagi Eesti telekanalitel jooksnud Hulki filmid, kus Lou Ferringo roheliseks võõbatuna ekraanil mörises olid mulle väga meeltmööda. Ma ei tea mis mind nende juures võlus, aga igatahes oli tegemist väga ägedate filmidega minu arust. Kui aastal 2003 tuli oma Hulki versiooniga Ang Lee, siis alguses olin ma muidugi asjast huvitunud, aga kahjuks pidin ma pettuma, sest ägeda filmi asemel vaatas ekraanilt vastu mingisugune heleroheline hunnik homoseksuaalsust, lisaks sellele oli Eric Bana kehastatud Bruce banner igav ning näotu, kogu tema lugu aga ei haaranud kaasa. Õnneks tuli viis aastat hiljem Hämmastav Hulk, või kui korrektne olla, siis Imeline Hulk. Sel korral astub Bruce Banneri saabastesse Edward Norton, kes tundus oma rollis palju loomulikum kui seda tegi Bana. Liv Tyler sai samuti oma rolliga esinduslikult hakkama ning mõnes mõttes isegi üllatas mind, aga kui Ang Lee versiooni juures midagigi head märgata oli, siis oli see Jennifer Connely. Tim Rothi tegelaskuju oli hea, kuigi tema nö. laskumine hullusesse juhtus kuidagi liiga kiirelt. Ülejäänute kohta laidusõnu ei leidu, eks jäeti aknaid lahti tuleviku jaoks ning seega ei saa midagi lõplikku öelda. Samuti oli tore kohata RDJ ilmumist selles filmis. Tuleb nentida, et mulle meeldib see kuidas Marvel üritab oma filme ühe universumi siise koondada; vähesel määral võib ju loota, et tulevikus ilmuv Ämblikmehe reboot üritab sedasama, aga eks näis.

Kuigi film hakkas natuke vaiksemalt ning lugu oli selline poolenisti järg Ang Lee filmile, poolenisti omaette seisev, siis varsti hakkas ka actionit tekkima ning pinget suudeti kohati päris mõnusalt tekitada. Eriefektid minu silma ei riivanud ning Hulk nägi palju esinduslikum välja kui enne. Koomiksifilmi kohta oli taaskord täiesti arvestatav film, kuigi asi oleks võinud vähe voolavam olnud. Aga muidu okei, vähemalt ei olnud Hulk mingi imelik homo. No offence. 7/10

HULK MAD! HULK SMASH!

Ang Lee "Hulk" oli nii jube film, et Edward Norton pidi peale vaatamist pikki hingamisharjutusi tegema, et ennast koguda.

"Oh, see koletiseks muutuva teadlase tüdruksõbra roll pole ikka minu jaoks. Kas me ei saaks stsenaariumisse sisse kirjutada paari kääbikut ning oma kuninglikku sugu peitvat habemes mõõgakangelast?"

laupäev, 8. mai 2010

Iron Man 2 (2010)


Mulle Marveli koomiksid meeldivad ning kui nendest filmid valmis vändatakse, siis reeglina vaatan ma need ära ka. Tavaliselt on peale lõppu selline natukene pettunud tunne, sest tavaliselt ei suudeta mu ootusi ja lootusi täita - castinguga on puusse pandud, stsenaarium on konarlik ja muu säärane. Raudmehega oli teistmoodi, peale vaatamist olin ma väga rahul ning hakkasin rõõmsalt filmi teist osa ootama. Miks? Sest esimene osa sai hakkama sellega, millega ta pidi hakkama saama - esimest korda valitses filmis tasakaal, ta suutis pakkuda nii tõsisemat poolt ning näitas vahepeal ka oma lustakamat külge. Ning nüüd kui teine osa väljas ja nähtud, võib öelda et seeria jätkab täpselt sealt, kus ta pooleli jäi - nii kronoloogilises kui ka vaimses mõttes.


Õnneks suutsin ma ennast säästa ning jätsin igasugused videoklipid ning pildid ja muu pasa (treilerid välja arvata) vaatamata, tänu sellele oli elamus ka suurem. Tuleb tõdeda, et esimest filmi kvaliteedilt ületada ei suudetud, AGA see ei tähenda et ta kehvem oleks olnud. Ma ütleks et täiesti on par esimese osaga; selle põhjustasid mõned igavamad ning venivad stseenid, mis täiuslikkust kärpisid. Filmiveebis kurdeti küll selle üle, kuidas action oli kehv või kuidas Raudmehele sidekick anti, aga mina küll probleemi ei suutnud näha? Action oli parem kui esimeses filmis (kuigi lõpp oli, taaskord kasutan seda sõna, antiklimaatiline) ning kes War Machine'i ei tea, siis kurat...get on the fucking wagon, lol. Samuti tundus probleemiks olevat Terence Howardi väljavahetamine Don Cheadle'i vastu, kuigi minule see justkui sobis, seda ennekõike selle tõttu et Howard ei andnud mingil moel James Rhodesi mõõtu välja. Siiski, ega Cheadle'ig saapaid sajaprotsendiliselt täita ei suutnud, seega siinkohal võib märkida, et casting ei olnud just täiuslik. Aga igatahes parem kui Howardiga.


RDJ oli (nagu eelminegi kord) täiuslik, dialoog voolas, kilde kukkus ning mees suutis aru saada keda ta mängima peab ning mis masti mees Tony Stark (vähemalt mõne universumi järgi) on. Seekordne villain oli mõnes mõttes ägedam kui eelmine, mõnes mõttes aga jälle mitte. Sam Rockwelli Justin Hammer ning Rourke'i Ivan Vanko/Whiplashi kombinatsioon oli aga mõnus ning üldjoontes täitis oma rolli korrektselt. Soundtrack oli samuti äge, ei ole midagi paha öelda.


Nojah, eks (nagu tihtilugu kombeks) on siingi tegemist rohkem isikliku maitsega, aga minu jaoks on just Raudmehe seeria koomiksifilmide musternäidiseks. Võib olla on asi selles, et tegelane on tuttavam kui paljude poolt vastava žanri messiaks peetud Pimeduse Rüütli puhul, võib olla mitte, aga minu arvamus ei muutu. Võrdlema ei viitsi hakata, ei näe sel mõtet. Nii kui nii on tegemist kahes erinevas universumis eksisteeriva tegelasega, kes väga harva kokku on puutunud.


Aga Raudmees 2 rokkis. AC/DC taustal. Ning Scarlett Johansson pole mitte kunagi nii seksikas olnud kui ta oli seda selles filmis.9/10

reede, 7. mai 2010

Funny Games U.S. (2007)

Funny Games U.S. (2007) on seesugune tore film, mis ei sobi päris kogu perele koos vaadata, a kui sulle meeldib vaadata teiste piinlemist, selle taustaks kõlavaid lolle nalju ja absurdseid põhjendusi küsimusele "Miks sa seda teed?" või "Miks teie seda teete?", siis on see film just Sinule. A ja mainiks ka, et käesolev teos võib närvikõdi pakkuda ja mingil määral ehk ka sutsu pinget. See on Michael Haneke (ja hääldage Häneke, sest ta pole mingi hanepoeg, eks) uustöötlus samanimelisest filmist, mis ilmus saksakeelse versioonina aastal 1997. Filmimuusika oli suht raju, seda oli küll kasutatud aint mõnel üksikul korral, aga noh, kisa ja kära sobis sinna tõepoolest rohkem (so Fuck Händel!). LOL.

Lugu siis sellest kuidas üks armas pere läheb oma suvemajja puhkusele, kus aga ootavad neid ees häirivad tüübid, kes soovivad nö "naabritelt" mune laenata. Terve pere võetakse aga pantvangi ja hakatakse õudu külvama. Pereisa George (Tim Roth) peab seda alguses aga lihtsalt ähvarduseks ega oska midagi asjast arvata, perenaise Anne'i (NAOMI WATTS) arust aga on asi juba tõsine, ses suhtes, et nende pisipõnnile on tõmmatud kott juba pähe ja vaimne ning füüsiline terror ei taha lõppeda. Kuidas see kõik lahenduse saab, vaadake ise järele. Pole originaali näinud a ega eriti ei viitsiks ka enam vaadata, kuna töötlus pidi olema tehtud suhteliselt üks-ühele vormis, st stseen-stseeni kaupa. Aga noh päris selline kunstiline kaameravärk oli, ei teagi, kas nüüd just seepärast, aga hinne oleks 7/10.

Naljakas, naljakas, naljakaaas. x)

Soovimatu külaline: "Ma olen nii kohmakas, tundub nagu mul oleks kaks vasakut kätt."NAOMI WATTS: "Siis sa sobid suurepäraselt mune kandma ju!" gigidi-gigidi

Now thats what I call SCARED SHITLESS FACE.
(H.H. roflmaopimptime or ..shittime)xD
(sidenote: sobib k WTF-reactioni püüdmisel foorumilehtedele paste'ida .D)

Sobib küll playboy tunnuslauseks, aga miks mitte ka NAOMI WATTSi aluspesustseeni jaoks.

Sa arvad, et see on koht, kus NAOMI WATTS loodaks, et see diivan vibreeriks või kasvataks mingeid dildosid. "ÄÄÄÄ," vale vastus! Kõige häirivam koht vist filmis üldse, kuna mõtle ise, sa oleksid poolpaljalt ning kinni seotult ja su kõrvus kajaksid Nascari ringrajasõidu kommentaarid. WTF?! :D xD

Parem zoomi pilte, siis on jutud selged. hähhöhöhööhhöhähä xD xD.

Ja ta saigi hakkama sellega. H.H. ROFLMAO n shits!

NAOMI WATTS üritab rammu proovida Tim Rothi vedamise võistlusel tugitooli kandetehnikaga. Got sum muscles right thurr, oiBLÄÄÄ! xD

O, palun sind, film, saa juba 1kord läbi. PLiis-pliis pliiis.

neljapäev, 6. mai 2010

The Crazies (2010)


Esmapilgul tundub olevat pisike Iowa linnake olevat täiesti normaalne koht - kohalikud matsid joovat õlut, vaatavad kodus teleka ees Nascar'i, kuulavad kantriplaate ning kallistavad oma nõbudest abikaasasid. Kuid siis pööratakse kogu väikelinna elu pea peale; kohalikku järve kukub radioaktiivset rämpsu täis lennuk, mis saastab elanike joogivee, muutes nad ükshaaval tapahimulisteks hulludeks. Umbes nagu zombied. Ainult et nad ei ole surnud, vaid "haiged." Peale paari õnnetut intsidenti saab armee haisu ninna ning paigutab kogu linna karantiini alla. Kogu selle möllu keskele jääb linnakese šeriff koos oma raseda naisega ning nüüd on vaja eluga pääseda nii hullude, kui ka sõjaväe käest.


Tuleb siiski aus olla, ei ole tegemist filmiga mille kinno jõudmist oleks ma pikka aega oodanud või isegi paar päeva ette otsinud. Ei olnud siin ka mingit võrdlemist Romero originaalversiooniga, kuigi seda oleks põnev teha, sest käesolev film sa IMDB pügalate võrra rohkem kui originaal. Kuid jah, ei ole tegemist maailmaraputava teosega, vaid täiesti tavalise keskpärase minihorroriga, kus on näpuotsaga pinget ning sittakanti selliseid kohti, kus kapist hüppab koletis välja ja karjub: "BUU!!!"


Näitlejakaart muidugi kõige pilkupüüdvam ei olnud, kuid tuleb nentida et nende väheste Timothy Olyphanti soorituste seast mida ma näinud olen, oli see vast kõige nauditavam. Või talutavam, kuidas kellelegi. Aga ega siin näitlemine kõige tähtsam ju polnudki, ikka "BUU!!!" ja "BUU!!!" ja asi purgis. 6/10