reede, 16. aprill 2010

Fantastic Mr. Fox (2009)


Fantastiline Härra Rebane oli tõepoolest üks nendest animatsioonfilmidest, millele viidates tasub kasutada sõna "fantastiline". Juba fakt, et loojad otsustasid stop-motioni kasuks, andis filmile palju juurde ning on üks neist külgedest, mis aitab tal massist erineda. Muidugi, vähesed filmid on täiuslikud ning kahjuks ei olnud Fantastic Mr. Fox nende seas; oli asju mis vaatamise ajal natukene kripeldama jäid, kuid õnneks oli tegu vaid pisiasjadega ja suurema plaani elamust ei rikkunud. Lugu oleks võinud pisut fantaasiarikkam olla ja osa tegelastest tundusid välja arendamata, samas ei oska aga teatud elemente teises keskkonnas teist lugu järgides ning teiste tegelaste esituses ette kujutada.

Nimekaid näitlejaid filmist leidus, kuigi nii mitmegi puhul jäi nende esitus tagasihoidlikumaks, kui arvata võis. Sellele vaatamata oli heliline pool igati tasemel ning näitlejad suutsid loomulikuks jääda, justkui oleks rääkivad loomad igapäevane nähtus. Huumorit jagus ning oli tore vahelduseks näha ka sellist filmi, mis ei olnud treilerisse kõiki oma paremaid palu toppinud ja siis ülejäänud filmi kuivale jätnud; asi tundus rohkem vastupidine olevat ja parajaid pirne loobiti vahel ikka lausa kamaluga. Tegemist oli ühe igati südamliku looga.

Kas filmist ka mõni tugevam tarkusetera leidus, seda oli juba raske öelda; eks ta oli rohkem selline meelelahutusfilm, mis läks mööda käidud radasid, mille kohaselt "erinev olla on hea, "hoia oma pere ja sõpru" ja muud säärast. Aga ega see ei takista inimesi IMDB boordiel diskuteerimast ja arutamast, et kas väike rebasepoiss oli homoseksuaal või mitte. 8/10

It's groundhog day!

neljapäev, 15. aprill 2010

Shutter Island (2010)


Aega läks, kuid asja sai ning lõpuks jõudsin ka mina kinno Shutter Island'it vaatama minna. Scorcese - DiCaprio tandemi otsa ma enne seda polnud sattunud, seega olin meeldivalt üllatunud kui avastasin filmi lausa fenomenaalse olevat. Pinget jätkus pea et igaks hetkeks algusest lõpuni; vaid korra filmi keskel jäi tegevus paariks minutiks soiku. Samanimelisel raamatul põhineva loo idee ei pruukinud olla just kõige originaalsem, kuid edasi suudeti seda anda niivõrd osavalt, tuues vanadesse kontidesse uut jõudu ja andes kogu loo olemusele uue hingamise. Väga meeldis mulle asjaolu, et pidevalt poetati kas audio või visuaali abil vihjeid loo üllatava lõpptulemuse kohta. Kuna suutsin kogemata selle enne endale ära spoilida, siis seda lihtsam oli mul ümberkaudseid vihjeid kokku koguda ja pildiks seada. Sellegi poolest ei teeks mitmekordne ülevaatamine asjale kahju.


Lugu on tegelikult hästi põnev. Aastal 1945 saadetakse kaks föderaalagenti, Teddy ja Chuck Shutter Island'ile - saarele, mis on koduks paljudele musta minevikuga vaimuhaigetele. Nende ülesandeks on leida oma palatist salapäraselt ja ootamatult kadunud patsient, kelle südametunnistusel on oma abikaasa ja kolme lapse surm. Kuid peale seda kui patsient kiirelt ja poolkogemata üles leitakse, usub Teddy et saarel toimub midagi enamat ning asub asja uurima. Lisaks saare saladuse avaldamisele, on Teddy õlul ka omakohtu kandmise soov - leida saarelt tema naise surmas süüdi olev püromaan. Aeg-ajalt saab vaataja tutvuda ka Teddy sisemuses toimuvaga, kui mehike uinub ning veidrad unenäod valla laseb. Kuna minu viimane kokkupuude DiCaprioga jääb kuhugi sinnakanti kus ta oli iga teismelise tüdruku unenägudes tihe külaline, siis olin ma taaskord meeldivalt üllatunud kui nägin, et tema näitlemisoskused on hea veini kombel ajaga ainult paranenud ning ka teised tulid üpriski eeskujulikult toime. Lisaks sellele imetlesin suurepäraselt kasutatud muusikat ning häid kaameranurki.


Kui nüüd üldisemast kinoelamusest rääkida, siis tuleb nentida et algus ei olnud kiita. Tundub et kinoisad on otsustanud muuta kunagise treilerite näitamise aja hoopiski reklaamikeskuseks. Seega pole ime kui filmi oodates ja reklaame vahtides tuli vägisi tunne, nagu oleksin kodus teleka taha istunud; ainus vahe seisnes selles, et mul polnud pulti millega kanalit vahetada. Õnneks oli film niivõrd hea, et kaua selle pärast ei mossitanud. Selle asemel hoidis film mind pidevalt pinges ja tooliserval. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et tegemist oli väga hea filmiga, mida nii kinos vaadata kui pärast ka kodusesse filmiriiulisse soetada. Miks? Sest elamus on hea, kohati isegi liigagi, seega ärge ehmatage kui peale filmi lõppu enda vaimses seisukorras kahtlema hakkate ning paranoia võimust võtab. 9/10

esmaspäev, 12. aprill 2010

Con Air (1997)


Mõnikord kõlbab ka televiisorist filme vaadata ning mis võiks olla sobivam kui Con Air - üks keskmiselt juustune Nicholas Cage'i film. Algab ta igavalt, sõduripoiss Cage visatakse enesekaitse käigus ära tapetud umbjoodiku tõttu trellide taha ning seetõttu maga maha oma tütre sünni. 7 aastat hiljem saab matsistunud Cage oma vabaduse, aga selleni jõudmiseks tuleb astuda lendava vangla pardale, mis on otsast otsani suuri kriminaale ja pisisulisid täis. Näitlejate nimekiri on päris muljetavaldav, kuid kahjuks ei kasutata kõiki piisavalt suures koguses ära ning nende olemasolu on seega üldiselt kahtluse alla seatav. Eriti nähtav on see just Steve Buscemi tegelaskuju puhul, kes ei anna loole mitte kui midagi juurde, ta on rohkem nagu filler kui et legitiimne karakter. Kuigi kogu film kaotas oma võlu nii umbes poole peal, kui pinge kadus ning ainult lahmimiseks läks, siis sellegi poolest oli naljakas vaadata kuidas mõnevõrra kogemata sooritatud mõrva eest kinni pandud Cage oma vabanemispäeval kaasvange südamerahuga mõrvama asus. 5/10

kolmapäev, 7. aprill 2010

A Nightmare on Elm Street Part 2: Freddy's Revenge (1985)


Elmi Tänava Õuduse teine osa oli esimese osaga võrreldes piinlikult suur samm tagasi. Tegelased olid magedad, stsenaarium igav ning peaosadesse valitud näitlejad olid vast kaheksakümnendate keskpaiga kõige näotumad ja talenditumad inimesed üldse. Filmi algus ning lõpp on samad, seega kui lõpuklipp algab, on väga lihtne arvata kuidas teine osa "otsad kokku tõmbab." Teoreetiliselt on filmi lõpp üks suur keskmine sõrm vaatajate suunas. Ning eks ole seda terve lugu - Freddy on jätkuvalt inimeste unenägudes peidus kuid ilmub ühe poisi kaudu ka pärismaailma. Poiss nutab, tapab tahtmatult, nutab ja nutab. Yeah. Ei, aitäh. 2/10

neljapäev, 1. aprill 2010

2012 (2009)



Roland Emmerichi järjekordne maailmalõpufilm oli suht okei. Kahjuks sinnamaani ta küündibki, sest kuigi efektid olid päris ägedad, siis lugu oli taaskord hunnik jama ning John Cusacki kehastatud Jackson Curtis on kõige parema õnnega emakeppija, kes iial ilmavalgust on näinud. Olgu tema teel kas varisevad majad, lagunev asfalttee, taevast lendavad laavapallid või teda lömastada soovivad mehhanismid, tema jätkab hingamist. Kõik oli nii üle võlli ja naeruväärne, et lausa naerma ajas kohati. Huumori koha pealt pakkus veel head mekki Woody Harrelsoni poolt kehastatud vandenõuteooria-hipi, ülejäänu oli aga piinlikult igav. Lõpu poole tegelesin juba muude asjadega ja sirvisin Penny Arcade'i arhiivi, et ennast muud moodi lõbustada. Lõpp oli selline imal ja klišeeline, paljud tegelased üdini stereotüüpsed ning surnud lähedased unustati ülehelikiirusel. Johann Urbi raske vene aktsendiga kõnelev Sasha oli humoorikas, though. 4/10

kolmapäev, 31. märts 2010

Far Cry (2008)



Far Cry oli Uwe Bolli kategoorias päris normaalne film. Kahjuks ei muuda see aga fakti, et kõnealune film oli a load of bullshit. Ma pole filmi aluseks olevat mängu küll mänginud, seega ei oska stsenaariumi austusest algmaterjali kohta kaasa rääkida, aga ka ilma suurema teadmiseta võis täheldada kui kehv lugu oli. Sündmused hüppasid kiirelt edasi, peategelane Jack oli totaalne tolgus ning kohustuslik comedic relief tegelane oli kõige tüütum persevest keda mina kunagi üheski filmis näinud olen. Lisaks ka veel kehvad efektid ning ilmselged vead - ühes stseenis sõidab Jack paadiga pahade eest ära ning comedic relief tegelane kukkub vette, vaevu paadist kinni haarates. Nii ta siis ripub ühes kaadris vees, teises aga on tüüp ilmselgelt paadis sees. Lisaks, Til Schweigeri inglise keel oli kohutav ning iga nali oli rõve pask. 2/10

teisipäev, 30. märts 2010

Up (2009)



Pixari filmid on mulle reeglina väga meeldinud ning Up ei olnud mitte mingi erand. Vastupidi, minu silmis on tegu stuudio parima filmiga. Lugu õhupalli majaga Lõuna-Ameerikasse rändavast üksikust vanahärrast ning tema sõbrunemisest isaikooni vajava skaudipoisiga oli südamlik. Filmis jagus fantaasiat ning samuti ei puudunud stuudiole omane huumor. Ainus asi, mille üle veidike nuriseda oli fakt, et sündmustik liikus veidike liiga kiirelt ning tegelaste arenemine ei olnud seetõttu just kõige usutavam. Sellegipoolest olin tõenäoliselt tunnistajaks animatsiooniklassika sünnile. 9/10