esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Friday the 13th Part VIII: Jason Takes Manhattan (1989)


Olgugi et teda on üritatud tappa juba mitmeid kordi, on Jason ikka elus. Seekord on filmiks Friday the 13th, osa 8 - Jason takes Manhattan. Olgem ausad, mul olid suured ootused, sest viimased seitse osa on Jason ikkagi Crystal Lake'i ümbruses müttanud ning seal teismelisi ja muid võõraid veristanud ning olgu kui imelik see kui tahes, aga New York oli ikka oodatud keskkonnavahetus. Kahjuks võtab see aega tervelt tunni ja kohale jõudes käib enamus tegevusest sadama nurgatagustes ning kanalisatsioonis. Vaid korra jõutakse ka kesklinna ja metroosse, kuid sellise pealkirja puhul oleks lootnud enamat. Siiski tuleb vist öelda, et senimaani on tegu vist kõige huumoririkkama filmiga seeriast, eriti amüsantne oli fakt et peamiseks huumoritootjaks oli Jason ise.

Muidugi oli negatiivseid külgi veelgi, sest taaskord algas film sellega, et Jasoni väidetav surnukeha sai elektrišoki ning Michael Myersi veidike kahvatum vennapoeg hakkas taaskord valimatult tapma. Üleüldse hakkasin just selle filmi ajal mõtisklema (alles), et mis küll võiks Jasoni motiiv olla. Oli ju paaris esimeses filmis tapmistel mingigi loogiline seletus taga, hiljem aga Jason tappis, sest...noh, ta on Jason. Samuti on see elektrišokk omamoodi naljaks, sest seda nii mitu korda kasutatud, just selle sama seeria poolt: lisaks on teda ka mitu korda hauast välja kaevatud.

Õudusfilmidega on veel see tore asi, et tegelased üritatavad olla kõik üksteisest radikaalselt erinevad (mitte ainult sellised üldised teismelised, kes ainult seksi, narko ja alko peal väljas on), seegi kord on siin nii rokitšikke, nohikuid, õelaid cheerleadereid, sportlikke noormehi, südamlikud peategelased (tihtilugu psühhiaatrilist abi vajavad), halvad onud ning muidugi suvalised inimesed, kelle veristamisel ei teki absoluutselt mingit emotsiooni, kui et "oh, äge!" Õnneks pakutakse selles osas vähemalt mingisugustki variatsiooni, seega ei teki sellist tunnet nagu tapaks Jason kõik oma ohvreid sama matšeetega sama nurga all sama moodi. Kõige efektsem "kill" minu jaoks juhtus lõpupoole, kus Jason kustutas ühe NY kohaliku teetöölise eluküünla; kaamera näitas ainult mõlema mehe varju ning seejärel lendas seinale suur verelaik. Küll mitte innovatiivne, kuid sellel hetkel tundus ta kuidagi värskendav, Samuti oli üks hea koht, kus Jason seisis vastamisi poksi harrastava tüübiga, see loopis muudkui aga hoope ning lõppude lõpuks lõi Jason tal ühe löögiga pea otsast ning otse prügikasti.

Sellegipoolest oli pettumust rohkem kui vaatamisrõõmu ning lõpp kiskus juba igavaks. Jason võib ju horrorikoon olla, kuid kaua sama idee peal ikka ratsutada saab, mingitki värskust võiks olla. Ja kui pealkirjas lubatakse New Yorki, siis näidake ka New Yorki raisk! 4/10

kolmapäev, 13. jaanuar 2010

Sherlock Holmes (2009)


Viimasel ajal on silma jäänud asjaolu, et Sherlock Holmesi uusim film on saanud pea et igalt poolt vastu pükse ning käivad jutud, et seekordne uusversioon ei kõlba kuhugi ja isegi kui vaadata sobikski, siis on ta kõikide teiste tõlgenduste kõrval ikka suhteliselt nutune. Lisaks olevat ta veel homoseksuaalse alatooniga ning Guy Ritchie režissöörikäsi olevat nüriks muutunud.

Ju olen siis ma nende väheste hulgas, kellele film meeldis ning kellele vigu vähe silma jäi. Lugu oli mõnus, alguses ehk veidike võõrastav, kuna stsenaristid otsustasid sekka lisada ka veidike maagiat, kuid lõppude lõpuks tundus asi toimivat. Näitlejad olid vägagi sümpaatsed, eriti positiivse üllatuse tegi Jude Law, keda siiamaani olen mina näinud enamjaolt siiski tüüpiliste playboyde või muidu iluspoisside rollis. Robert Downey Jr. oli samuti nauditav, olgugi et Holmes ei olnud seekord sajaprotsendiline härrasmees; Mark Strongi võimetes ei saanud samuti kordagi kahelda. Vaid Rachel McAdamsi Irene Adler oli suhteliselt hädine ning rikkus üldist pilti.

Londoni visuaalne pool oli mõnus ning natuke oli lisatud sinna-tänna ka õhkõrnu steam punk elemente, seda kahjuks aga liiga vähe. Eriti meeldis veel soundtrack. Üleüldiselt meeldiv film ning vaataks teine kordki. 8/10

Salajutt.

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Crank: High Voltage (2009)


Esimene Crank oli täiesti hea film. Mitte küll klassika, kuid sellegi poolest vägagi nauditav film, mis oli täis kiiretempolist actionit koos mõnusa ja huvitava looga, mis sundis ennast vaatama, eriti tasuks ära mainida ka suurepärane cliffhanger-lõpp, mis tegelikkuses ei vajanud teise osa ilmumist. Võib öelda, et tegemist on Jason Stathami klassikaga, mis vääriks nii umbes kaheksat punkti kümnest. Sellele vaatamata teine osa siiski ilmus.

Teine film algab sealt kus esimene lõppes - Chev Cheliose taevast kukkunud keha korjatakse triaatide poolt üles, et organeid korjata. Päris süda välja, tehis sisse ning seejärel oodatakse kolm kuud, enne kui teiste organite kallale asutakse. Põgenedes avastab Chelios aga et südame käimashoidmiseks on vaja elektrit. Seega kasutatakse esimese osa valemit ning isegi ka kaameranurkasid ja muid efekte, kuid kahjuks ei osata piiri pidada ja minnakse nende kasutamisega liiale. Lisaks on film täis veel terve hunnik ebameeldivaid ja tüütuid tegelasi, nagu stereotüüpne vigast inglise keelt kõnelev hiinlannast prostituut või pidevalt tõmblev transu. Algus on normaalne, kuid pikapeale muutub kogu see kompott vedelamaks kui ta peaks olema ning keegi enam ei taha seda. 5/10

Täpselt seda see film ongi - üks suur keskmine näpp vaatajatele.

teisipäev, 29. detsember 2009

Avatar (2009)


Mingil kahtlasel kombel oli eile pea et terve filmiblogimaastik Avatari arvustusi täis ning seega otsustasin enda värsked elamused natukeseks endale hoida ja oodata tänaseni (Sticka sai ülesandega teistest varem hakkama, kuid muljetamine jäi vaid tegemata). Sai uuritud, puuritud ja kaalutud mida ma filmist õige arvasin, kuid reklaamitud Jeesuse teine tulek jäi siiski olemata, kuid kinoelamuse sain vähemalt kätte.


Eks olid peale pooleaastast rämedat promomist ka minu lootused ehk natuke kõrgemal kui nad oleksid tohtinud olla, aga god damn...tõepoolest, need 3D visuaalid olid tasemel, kuid pea et kolm tundi neid kuradi prille kanda on ikka räme piin, mitmeid kordi avastasin ennast prille kergitamast ja seda pooludust pilti jälgimast, et silmad vähegi puhkust saaksid. Lisaks sellele ei pannud ma neid effekte pidevalt tähelegi, ju ma siis ootasin rohkem sellist in your face teemat, kus ikka konkreetselt igasuguseid asju näkku paisatakse ja muud säärast. Detaile oli, kuid kahjuks liiga palju et neid jälgida, enamuse ajast pidi lihtsalt endale tõdema, et nad olid seal ning kõige nautimiseks aega lihtsalt ei jätkunud. Seetõttu tuleb võib olla isegi tõdeda, et 2Ds filmi vaatamine oleks olnud palju valutum. Seda enam, et kogu film oli ju siiski visuaalidele üles ehitatud, lugu oli täiesti teisejärguline.


Kui sõnastikust üles otsida sõna "klišee", siis oleks seal kõrval Avatari poster. Lisaks sellele magedale naljale. Kuid sellegi poolest on lugu juba nii mitmest filmist tuttav, et esimesed 40 minutit ootasin ma pingsalt actioni algust, et kuidagigi värskendust leida, mul oli ausõna igav. Isegi action oli kohati laialivalguv ja sai kuidagi liiga kiirelt läbi.

Lugu ei tohiks filmisõpradele enam võõras olla. Suures džunglis elavad steroide täispumbatud smurfid, kelle elukoht juhtub olema just ühe kõige kallima vääriskivi/materjali/muu sita põhisoonel ning inimene, oma kõige ausamas loomuses himustab vaid raha ja ei hooli kummalistest sininahkadest, kellel on loodusega väga tihe side ning kelle juuksed on kõigega haakuvad. Sõna otseses mõttes. Lisaks on olemas traditisooniline vastasseis, mille kohaselt sciencetists=good guys, military=evil fucks. Kuigi kõik tegelased oleks justkui klišeeraamatust välja astunud, oli steroidismurfide tegevusi tegelikult isegi põnev jälgida ning mõnikord suutsid need sinised inimkaslased minu näolt isegi mõne rahuloleva naeratuse välja võöuda. Inimeste puhul aga jäid näolihased täiesti tuimaks, sest pea et mitte ükski neist ei tundunud eriti sümpaatne, liiatigi olid enamus neist eemaletõukavad ja tülgastavad tegelased. Vaid Sam Worthington tundus muhedana, kuid enamuse ajast siiski siis kui ta oma sinises jalgadega kehas oli, kui et roosas nahapuntras ratastoolis ringi veeres.


Kindlasti ei olnud tegemist halva filmiga, kuid visuaalide najal ikka filmi ei tee, tahaks ikka lugu kah. Lisaks sellele jätsid 3D võtmes mulle suurema elamuse Ookeanimaailma treileri efektid, kui et Avatari maagiline metsamaailm. Seega tappis mu elamuse kõik eelnevalt toimunud promohooramine, mis selle filmi mainimisega pea et igal pool kaasas käis. Kuid sellegipoolest suutsin mingit osa sellest siiski nautida. 6/10

P.S. Avatar on esimene film, mille puhul suutsin esmavaatamisel ühe paraja continuity errori ära silmata, seda siis lõpuminutitel, kus Normi nii inimese kui ka Avatarikehas näidatakse, loogikareegleid eirates.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Something, Something, Something, Dark Side (2009)

On irooniline, et Stan Helsingule järgneb kohe samalaadne film, mis lihtsalt imes. Tuleb tunnistada, et ma olen Family Guy tulihingeline fänn ning kui teised inimesed ikka ütlevad, et see pole ju üldse hea asi ja naljad on nõmedad, siis ma üritan vastu vaielda. No muidugi, pea et igal sarjal tuleb hetki, mil lastakse välja ka keskpäraseid episoode, aga kurat...Something, Something, Something, Dark Side oli kõige õudsam asi, mida Family Guy kunagi teinud on.


Ning samamoodi nagu Stan Helsing oli üks huumorivaene käkk, siis oli seda ka see teos. Ainsa vahega, et Stan Helsingu puhul ma ei oodanudki midagi, kuid Family Guy puhul olid ootused ikka palju kõrgemal, sest noh...see on ju Family Guy. Lisaks oli Blue Harvest, ehs FG Star Warsi paroodia esimene osa ikka suhteliselt normaalne. Mitte täiuslik, kuid kõlbas vaadata ning pakkus ka paar naeratustki. Aga Something, Something, Something Dark Side hiilgas sellega, et kogu filmi peale oli nii umbes viis nalja, millest erksamalt meelde jäid vaid kaks, millest üks oli natuke piinlikult poolkohustuslik torge Star Treki pihta. Üks koht, mis oleks võinud naljakas olla, oli seotud Megi ainsa ekraaniloleku korraga, kuid ka see suudeti ära rikkuda, samamoodi tehti paljude naljadega. Üleüldse tundus nagu oleks skripti eest vastutanud Disaster Movie autorid, sest enamus naljad olid kohmakad ja elemendist väljas ning dialoog oli lihtsalt õudne. Lihtsalt õudne...


Rohkemat ei olegi nagu öelda. Ainult ehk seda, et Star Warsi universumis on kohata lahedaid ja huvitavaid tegelasi. Kahjuks on paljud paroodiad nende naljakaks muutmisega mööda pannud ning seda tehti ka siin, elavaimaks näiteks vast Yoda, kuid ka Lando oli üpriski piinlik ning üldplaanis üsnagi mõttetu. Samamoodi tundusid kõik tuntud ja eepilised stseenid kastreerituna.

Kokkuvõtvalt? Pask. Suhteliselt kohutav Star Warsi paroodia, suhteliselt kohutav Family Guy episood. 2/10


"I am Darth Vader and I approve this message!"

Stan Helsing (2009)


Enne kui me hakkame seda filmi põhjalikumalt lahkama, tuleb vast kohe ära öelda, et miks selline kõrge hinne talle pandud on, sest film ise on peale Disaster Moviet üks kõige suurem hunnik kinoajaloo sitta, mis eal ilmavalgust näinud on. Kõik need kolm lisapunkti (muidu oleks film saanud olla Kinoprojektoris esimene, kes ühe saanud) on teenitud tänu heale visuaalsele ilmele ning ühele pisikesele dialoogijupile keset seda saasta, mida need õudsad tegelased oma suust suutsid välja ajada. Oh, ja muidugi seksikate naispeategelaste eest. Punkt kirjas!


Stan Helsing on üks järjekordne Scary Movie laadne paroodiafilm, mis on oma olemuselt...sama asi. Ta isegi ei ürita olla midagi muud kui Scary Movie. Otseselt. Sest tegu on õudusfilme parodeeriva pasaga, ainsa vahega et Scary Movie oli actually naljakas (välja arvatud neljas osa), rääkimata sellest et neil oli süžee, kuid Stan Helsing näeb välja ja kõlab, nagu oleks kogu dialoog improviseeritud, loost pole halligi, kõik lihtsalt juhtub ning tegelased on lihtsalt õudsad.

Kõigepealt on meil Stan Helsing, kes obviously on torge vampiirikütt Van Helsingi pihta. AGA EI! Tuleb välja, et Stan on hoopis tema sugulane, mis muudab kogu asja mõttetuks ning veelgi nõmedamaks kui see alguses oli. Lisaks temale on peategelaste hulgas veel kaks üpriski napis rõivastuses tšikki ja Supermani kostüümis paksuke Kenan Thompson, kes peale Mighty Ducks 2te on vist ainult sitta teinud (3mas osa oli juba jura). Lisaks neile on terves filmis palju õudusfilmide ikoone, nagu Freddy, Jason, Pinhead, Chucky, Michael Myers...kahjuks on kõik niivõrd sitalt tehtud ja absoluutselt mõttetud mittemidagipakkuvad pasakäkid. Freddyst on tehtud räppar või muud taolist, Myers on juut (mida kunagi ei seletata, et MIKS see nii on), Pinheadi pea on täis süstlaid ja noolemängu nooli, Jason on hokimängija (seda nalja tehti juba remake'is, get with the program!), Chucky ei näe isegi nuku moodi välja, vaid on lihtsalt mingisugune muteerunud midget ja nii edasi. Mitte ükski neist tegelastest ei saa mitte mingisugust austust. Lisaks neile saab märgata filmis veel absoluutselt mitte mingil põhjusel pitspesu kandvat preestrit ja NAISTERIIETES LESLIE NIELSENIT!!! Jumal küll, Leslie Nielsen läheb vist aastatega järjest seniilsemaks või on ta tõesti nii meeleheitel, et mängib igasuguses pasas, mis talle ette söödetakse. Mille kuradi pärast peab ta olema naisteriietes???!?!?!!!! IT DOESN'T MAKE ANY FUCKING SENSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Naljakas see film ei ole. Absoluutselt mitte. Ainuke koht kus kasvõi kergelt oleks muiata võinud, oli karaookestseen, kus peategelased laulsid põlenguohvriks langenud külainimestele Johnny Cashi laulu "Ring of Fire". Ülejäänu oli lihtsalt piinilikust piinlikum.

Seega, millest siis need kolm lisapunkti? Tuleb nentida, et filmi visuaalne pool on ägeda varjundiga. See on tume, salapärane ning kui sellist visuaali oleks kasutatud mõne päris horrori tegemiseks, siis oleks see ka asja eest olnud. Kuid ei, see lihtsalt situti täis. Ainuke koht, mis tõeliselt kõnealuseid horrorfilme natukenegi tögada suutis oli Stani vastus, kui temalt kohaleidmiseks juhtnööre küsiti - "Its the last house on the left on Elm street." My God, Bo Zenga - sa oled geenius! And boobs, point for them.

Point for those.

Kokkuvõttes oli tegemist elupasa filmiga, mis ei olnud naljakas, tegelased olid kehvad, stoori olematu ning Bo Zenga on värdjas for making it! Loogikavastane 4/10

laupäev, 19. detsember 2009

The Orphan (2009)


The Orphan oli üks täitsa okei film. Otsest horrorit eriti küll ei olnud, aga thrilleri maigu andis välja küll. Pisut pinget, paar plot twisti ja muud sellist. Stooripool oli muidugi selline kergelt meh ja pisut klišeemaiguline, aga käis kah.


Mõningane šarm lool siiski oli, kuigi kohati jäi tunne nagu ei üritataks üldse, kohati aga üritati liiga palju. Üldises plaanis oli meil tegemist tavalise perekonnaga - isa, ema ja kaks last. Kuigi kaks last juba olemas, oli vanematel kolmanda lapse mittetulemisest mingid kompleksid ning seega müttasid nad mööda lastekodusid, et perenumbreid suurendada. Kohati olid nad kurvad, kuid siis järgmisel hetkel lükkasid mõlemad püksid maha ning koduses köögis käis kõva rautamine; tuleb nentida, et selle näol oli tegemist ühe stseeniga, mis sai mu tüdruku üldise heakskiidu. Samuti üritati tegelastele mingeid sügavamaid probleeme omistada, umbes nagu "Drag me to Helli" puhul, kus peategelasel vihjati olevat söömishäired või muud vastavat. Siinkohal oli aga endisest alkohoolikust emaga ning pereisaga, kes ei suuda oma riista püksis hoida, vaid käib seda naabrinaistele saunaõhtudel demonstreerimas.


Lapsejaht lõppeb, kui vanemad leiavad Estheri (kes, nagu treileri ja posteri järgi eeldada võis, on saatana sigitis ja pure evil) - tüdruku, kes on intelligentsem, andekam ja täiskasvanulikum kui teised temaealised. Ohumärk? Vanemate arvates mitte, sest Esther võetakse oma hoole alla ning lastekollektsioon saab uue liikme, kui mustapäine lastekodu ime pannake poolkurdi pisitüdruku ja tüüpilise persevestist vanema venna kõrvale. Mida aeg aga edasi, seda enam selgub, et Esther on totaalselt messed up ning et ta põhieesmärgiks on pereisa püksi pääsemine.

Kokkuvõtvalt oli tegu täiesti okei filmiga, lugu oleks võinud olla muidugi pisut originaalsem, kuid käis kah. Film oli piisavalt kaasakiskuv, et pingsamalt jälgida ning osad pöörded ja käänakud, mis loos aset leidsid, olid ikka üpriski huvitavad. Eesti keelt saab filmis samuti kuulda, kuid parim Eesti reference Hollywoodi filmis on ikkagi "Encino Mani" kätes. 6/10