
Alles eelmises postis sai räägitud, et kettale on vaja ruumi teha, kuid juba järgmisel hetkel sai alla tõmmatud kogu Rodrigueze El Mariachi triloogia. Teine ning kolmas osa olid kunagi ammu enne juba nähtud, kuid esimese, nimiosaga polnud ma veel tutvust teinud. Tegemist siis Rodrigueze esimese täispika filmiga, kuigi esikteoseks ei saa seda vist lugeda – enne seda valmis üks kahtlasema ideega lühifilm. El Mariachit on kasutatud tihti näitena filmitudengitele, kuidas võimalikult vähese eelarvega võimalikult hea film välja voolida, nimelt oli Rodriguezel kasutada nii umbes 7000 dollarit ning nii vähe filmi, et juttude järgi olevat enamus stseenidest üles võetud esimese korraga.
Väheste vahenditega filmitud El Mariachi avaldas Hollywoodi ninameestele piisavalt palju muljet, et nad pumpasid Rodrigueze taskud raha täis, et too teeks asja uuesti ja paremini. Seda ta ka tegi ning nii sündis triloogia teine osa – Desperado.
Film jutustab loo rändlaulikust, kes aetakse segi mehega, kel on kohaliku narkoparuniga kana kitkuda. Neid mõlemaid ühendab fakt, et mõlemad kannavad musti riideid ning kitarrikohvrit. Ainsa vahega, et üks kasutab seda kitarri hoidmiseks, teine aga hoiab selles relvi. Sellele järgneb rida arusaamatusi ning märulit. Eriti äge oli baaristseen ning süntesaatoritüüp.
Ehk siis lühidalt – kui arvestada, et tänu sellele sai Rodriguezest bigshot, siis on see lausa fenomenaalne. Tavanormide järgi arvestades on ka täiesti vaadatav film. 6/10












































