teisipäev, 26. mai 2009

El Mariachi (1992)


Alles eelmises postis sai räägitud, et kettale on vaja ruumi teha, kuid juba järgmisel hetkel sai alla tõmmatud kogu Rodrigueze El Mariachi triloogia. Teine ning kolmas osa olid kunagi ammu enne juba nähtud, kuid esimese, nimiosaga polnud ma veel tutvust teinud. Tegemist siis Rodrigueze esimese täispika filmiga, kuigi esikteoseks ei saa seda vist lugeda – enne seda valmis üks kahtlasema ideega lühifilm. El Mariachit on kasutatud tihti näitena filmitudengitele, kuidas võimalikult vähese eelarvega võimalikult hea film välja voolida, nimelt oli Rodriguezel kasutada nii umbes 7000 dollarit ning nii vähe filmi, et juttude järgi olevat enamus stseenidest üles võetud esimese korraga.

Väheste vahenditega filmitud El Mariachi avaldas Hollywoodi ninameestele piisavalt palju muljet, et nad pumpasid Rodrigueze taskud raha täis, et too teeks asja uuesti ja paremini. Seda ta ka tegi ning nii sündis triloogia teine osa – Desperado.

Film jutustab loo rändlaulikust, kes aetakse segi mehega, kel on kohaliku narkoparuniga kana kitkuda. Neid mõlemaid ühendab fakt, et mõlemad kannavad musti riideid ning kitarrikohvrit. Ainsa vahega, et üks kasutab seda kitarri hoidmiseks, teine aga hoiab selles relvi. Sellele järgneb rida arusaamatusi ning märulit. Eriti äge oli baaristseen ning süntesaatoritüüp.

Ehk siis lühidalt – kui arvestada, et tänu sellele sai Rodriguezest bigshot, siis on see lausa fenomenaalne. Tavanormide järgi arvestades on ka täiesti vaadatav film. 6/10

pühapäev, 24. mai 2009

Reservoir Dogs (1992)


Kuna välisel kõvakettal ruumi väheks hakkab jääma, otsustasin järjest seal juba tükk aega seisnud filme vaatama ja hindama hakata, et asjad kaelast ära saada ning et kettale jälle ükshaaval mõnesajamegased tühimikud anime jaoks tekiksid. Esimesena sattus nö. näpu otsa Tarantino esimene täispikk film Reservoir Dogs, mis on kuulnud nii kiidusõnu kui ka halvustavaid noote, eelkõige just seetõttu, et käib kõva laenamine sellisest filmist nagu City on Fire (siin ka väike video). Tänu sellele on nüüd endalgi suur himu vastav teos ära vaadata.


Sellele vaatamata on Tarantino jätkuvalt minu lemmikrežissööride nimekirja eesotsas, sest nagu ka minu rektor ja õppejõud Rein Raud on öelnud, on Tarantino näol väga eduka taaskasutaja ja ümbertöötlejana, andes elementidele juurde värskust ning esitledes neid uue nurga alt. Ning neile, kes asjadest veel vähem teavad, seda parem. Teadmatus on õndsus.


Käesoleva filmi juurde tagasi pöördudes – on tegemist ühe mõnusa krimipõnevikuga, mida vedamas sümpaatsed näitlejad, eesotsas Steve Buscemi ning Chris Penniga. Ka Michael Madsenit oli mõnus vaadata, kahjuks on ta hilisem näitlemine omandanud kerge davidcarusoliku hoiaku. Kontrast algussteeni ning tiitritele järgneva stseeni vahel oli mõnus – sõbraliku mölaga möödasaadetud hommikusöögile järgnes verine tüüp autos vähkremas, millest igaüks võis järeldada, et planeeritud teemandirööv vett vedama on läinud. Järgnenud sündmused laohoones ning vahelepõimitud meenutused tundusid ka minu jaoks balanssis olevat, samuti oli tunda kaameratöös ning muus parajat toorust, mis kompotile värvi lisas.


Lõppkokkuvõttes jääb mõne jaoks siiski küsimus – kas teadvustada enda jaoks seda, et film praktiliselt teise pealt maha vehitud on või mitte? Kokkusattumus või etteplaneeritud sigadus? Fanboyd karjuksid kõva häälega ei, õiguseotsijad valmistaksid ette tõrva ja suled – ma jään hetkel vahepeale. Iseseisvalt on tegemist ju hea filmiga, täielik võrdlusmoment hetkel puudub. Kunagi vaatan City on Fire'i ära ja olen targem ja filmielamuse võrra rikkam.


Sitaks möla tuli. 8/10

laupäev, 23. mai 2009

From Dusk Till Dawn (1996)


From Dusk Till Dawn võib väga vabalt olla minu uus lemmikfilm ning võin juba varakult ära öelda, et teosele kukuvad maksimumpunktid ja kuuleb ainult kiidusõnu. Nautisin igat hetke ja tagantjärele kiitsin iseennast, et olin jätnud ta varem vaatamata (arvutis oli ta juba pikemat aega seisnud), sest peale pikka ja väsitavat päeva oli see film justkui vihm peale põuda. Film pakkus kõike – põnevust, huvitavaid ja sümpaatseid tegelasi, märulit ning parajal hulgal huumorit. Kõike seda pakuvad ja kombineerivad režissööritoolis istuv Robert Rodriguez ja stsenaariumi kirjutanud Quentin Tarantino (idee pärineb originaalis Robert Kurtzmanilt, kes maksis Tarantinole, et too lühiloo põhjal stsenaariumi kirjutaks).



Film justkui pakuks kaks erinevat lugu, tegemist siis nö. 2-in-1 paketiga. Algusminutid lubavad kaasahaaravat põnevikku, mille keskmes on kaks seaduse eest põgenevat venda koos pantvangi võetud perega ning nii umbes tund aega seda ka pakutakse, poole filmi pealt keeratakse aga kõik pea peale ja tegelased pannakse vastamisi üleloomulike olenditega. Kompotile lisatakse vürtsi hea muusika ning humoorikate tegelastega, eesotsas tüübiga, kelle pükstest hüppab välja peenisekujuline revolver.


Näitlejatööd olid samuti head. George Clooney oli parajalt badass tüüp ning Quentin Tarantino, kes tavaliselt oma filmides keskpärasena on tundunud, jättis siin oma psühhopaadirolliga vägagi sümpaatse mulje. Harvey Keitel, kes samuti just Tarantino filmides (vaatamata faktile, et ta on hea näitleja) on jäänud minu jaoks külmaks, muutus siin aga sümpaatseks habemikuks.


Kokkuvõtvalt oli tegemist väga head lugu omava filmiga ning vastava tandemi ja pulpkino austajatele on see kohustuslik tükk. Nagu lubatud – 10/10.




Leia viis erinevust.

pühapäev, 17. mai 2009

The Invisible Man (1933)



H.G. Wellsi samanimelisel raamatul põhinev The Invisible Man oli modernhollywoodi suvarämpsu vahele üks vägagi nauditav filmielamus. Kolmekümnendad olid nähtamatu poisi jaoks täpselt parajad aastad, sest hilisemad ajad on näidanud, mida filmipead sedasorti võimetega tüüpidega ette võtavad, eesotsas Hollow Man'i (mis tegelikult oli suhteliselt hea film sita lõpuga) ning The League of Extraordinary Gentlemen'i ekraniseeringuga (mis oli erakordselt halb), millest koomiksiversioonis esinev Griffin tänu copyrightile välja jäi ning ta erineva nähtamatu mehega asendati. Lisaks on ilmunud ka samanimeline seriaal, jällegi teiste tegelastega.




Film jutustab loo Jack Griffinist, kes on avastanud nähtamatuks tegeva seeriumi valemi ning nüüd protsessi taaskord tagurpidi üritab pöörata ning tagasi nähtavaks muutuda. Kuna aga algne seerium sisaldas endas ka hullumeelsust soodustavat lahust, muutub Griffin peagi vägivaldseks ning hakkab oma nähtamatust kurjalt ära kasutama. Siinkohal meeldib mulle nuriseda, et Hollow Man meeldis mulle selles mõttes rohkem, kuna seal soodustas hullumeelsust nähtamatuse faktor ise. Sellegipoolest oli ka käesolev tükk parajalt hea. 8/10



Võmmi üllatunud moll, enne kui ta nägu nähtamatu rusikaga sisse lüüakse.

laupäev, 16. mai 2009

Seth MacFarlane's Cavalcade of Cartoon Comedy (2009)

Tänu Trashi arvustusele tuli minulgi meelde arvutisse tirida Seth MacFarlane's Cavalcade of Cartoon Comedy, nii umbes tunnipikkune kompilatsioon erinevatest lühianimatsioonidest, mis oma olemuselt on sarnased Family Guys esinevatele vaheklippidele. Kuna nii umbes paarkümmend osa ilmusid varem juba põhiautori Youtube'i kanalis, siis oli nii mõnigi nali juba kulunud ning ei kiskunud suud enam sama suurelt naerule. Aga kuna nähtud matejal moodustas kogu "filmist" vaid väikse osa, siis jagus värsket materjali piisavas mahus.


Kuna annan rohkem sihtgrupi mõõdu välja ning mulle labane huumor istub, siis nautisin kõnealust teost mõnuga, vaid mõned naljad seoses kuulsustega jäid kripeldama ning häirisid filmi voolavust. Samuti jäid hambusse nii mitmedki tarbetud ja üleliigsed ropud sõnad siin ja seal ning nii mitmegi varemnähtud nalja puhul said üleliigsed fuckid ja dickheadid saatuslikuks. Õnneks oli ohtralt tobedaid seksinalju, mis kõvema häälega naerma panid.


Kuigi lõbustav, ei ole vastav film just mõeldud üksinda vaatamiseks. Palju paremini toimiks see suvaline absurdihuumor seda koos lõbusa seltskonnaga vaadates, kui kõrvale ka mõni õlu või muud säärast võtta. Pakun tõenäoliselt üle, aga punkte annan sellegipoolest 8/10.

SUUR RASVANE EDIT: Seltskonnafilmina ning parajalt joogisena vaadates on see film veel parem kui üksinda. Nüüd jääb üle testida ainult rahupiibu kõrvale tarbimine.

Dragonball Evolution (2009)



Minu kui animefänni jaoks oli Akira Toriyama vaat et eepilisel manga- ja animesarjal põhineva Dragonball Evolutioni vaatamine peaaegu kohustuslik ning lõpuks sai see ka tehtud. Lootused muidugi kõrgel ei olnud, sest teadmine, et projektist head nahka ei tule, oli juba paljudel ammu enne esilinastust olemas. Aga et film isegi halvemaks osutus kui arvasin, oli küll üllatuseks.




Muidugi tuleb igasuguse koomiksil või raamatul põhineva filmi juures silmas pidada algmaterjali. Just nimelt vaataja seisukohast võttes - kui oled lugenud, siis tahes-tahtmata hakkad sa kahte erinevat teost üksteisega võrdlema ning enamjaolt kukub kaalukauss sinna algversiooni poole. Umbes nagu Harry Potteri raamatud versus Harry Potteri filmid - kivi võidab käärid, käärid võidavad paberit, paber võidab kinoekraani. Sarnase efekti tõttu suutsin enda jaoks ära rikkuda näiteks Watchmeni filmi (aga sellest kunagi hiljem). Dragonball suutis mõnes mõttes sellest osast isegi üle olla, kuid seda mitte sellepärast, et ta oleks samm-sammult algversioonist kinni pidanud, vaid seetõttu, et vanast loost jäeti alles vaid hädavajalikud riismed ning muu osa vägistati lihtsalt sinna külge, umbes nagu pusletükk, mis oma kuju pärast vastavasse kohta ei sobi, aga mille kangekaelsem tolgus kasvõi rusikaga kinni taob.




Lugu oli mulle juba varem teada, kuna enne filmivaatamist sai PSPl mängitud filmi mänguversiooni, mis kujutas endast igas elemendis kehva kaklusmängu. Samas ei arva, et oleksin suutnud loost "värskena" midagi rohkemat leida, sest olgem ausad, sitast saia ei tee. Eepilisusest on asi kaugel ning kõik see fun ja action, mis varem oli, on asendunud imala hollywoodiliku möga ja klišeedega, halva näitlejatöö, magedate kaklusstseenide ning üleajavate eriefektidega, mis teevad filmi kirjumaks, kui vikerkaarelipud homoparaadil. Oli Matrixit, Karate Kidi ning muud jura, kaasa arvatud killuke ärakulutatud nohikustsenaariumi, kus klassi klounist saab klassi kuumima tüdruku peika. Muid kiimanalju tehti kah.



Positiivseid külgi mina ei leidnud, võib olla nad olid seal, kuid sel juhul nii ära peidetud, et ka luubiga raske leida on. Master Roshit kehastanud Chow Yun-Fati õhulis-perverssed veidrused kergitasid võib olla kergelt suunurka, kuid sellega ka asi piirdus, ülejäänu oli lihtsalt juustuselt halb.

3/10

neljapäev, 14. mai 2009

Cat in the Brain (1990)


Võimas, eeskätt horrorfilmide lavastaja, kes katsetanud ka erootiliste ja humoorikate töödega, Lucio Fulci, mängib selles filmis iseennast. Cat in the brain on suhteliselt verine teos, palju toorest vägivalda, nugasid, kirvest jms, leidub ka ohtralt maga raiutud või lõigatud päid. Film läheb vahepeal üsna sürriks kätte ära, kuna ma alguplaani kohaselt küll ei tee vahet, mis on reaalne või mis kellegi ettekujutus või mis hoopis filmimisprotsess. Cat in the Brain pakub itaalia horrori fännidele verd ja head süžeeliini, kahjuks jääb aga vajaka oskuslikumast näitlejatööst ja heliefektidest. Ei ütleks, et see on hea väljendada õudu kasutades üht ja sama naise kisa, hala ja nuttu korduvalt filmi jooksul. Samuti polnud just släshimise efektid nii reaalsed kui võinuks, kuna oli kuulda nagu löömist või siis pigem mingit eriskummalist saundi, jäi puudu realistlikust helitööst. Naljakas oli ka üks, koht, kus surnud naine (pidi ometi olema surnud ju) pilgutas silma. Samuti üks seik, kus Fulci prillidelt peegeldus kaameramees ja võttegrupp. Ei tea eelarve kohta väga paljut, aga võib öelda, et see film jäi alla nii mõnelegi ta eelmisele meistriklassi kuuluvale teosele. A ja mis puutub kassidesse, siis filmi lõpuosas võib ühte isegi et silmata ka. :)

Süzeest nii palju, et Lucio Fulci hakkab ära pöörama oma uue õuduka filmimise ajal, tegelikult ei saanudki ma aru, mitmest eri teosest seal juttu tuli, kuna alguses oli mingisugune brutaalne ja seksistlik natsifilm tal käsil, aga hiljem mingi sarimõrvari jutustus. Pärast esimesi viirastusi, kavatseb Fulci minna psühhiaatri vastuvõtule, seda ta ka teebki, mispeale arst
soovitab tal endale kõik oma teosed tuua ülevaatamiseks, et siis ta saaks aimu, mis Fulci peas tegelikult toimumas võib olla. Pärast nädalapikkust filmide vaatamist avastab psühhiaater endas jõhkra ja sadistliku mõrvari, muidugi teised ei tea seda peale vaataja. Nõnda edasi võib näha erinevaid Fulci veriseid mõttekäike ja verdtarretavat psühhoosi, mis pajatab kõike muud kui lastemuinasjutte. Hindeks paneksin võibolla ainult käputäie, aga storyline päästis osalt selle filmi, arvustus üsna tavapärane ja lühike, viitsimatusest 90ndate shiiti promoda. Lõppkokkuvõttes 5 / 10.


Tahaksid sa endale ka sellise nimega jahti?!

Lucio Fulci oma noore ja kauni austajaga jahi peal.


Ülal siis mingi kaikaga lüüa saanud (vuntsidega?) naine, kelle peal me näeme elavat näidet meisterliku Lucio Fulci loodud gore'i lummavast paitusest.


Vaglad löömas tantsu kellegi mädanenud liha peal, ilmselt oli tegu näoga, nagu võiks arvata nägemiselundi järgi keskosas.


Naine, kes pilgutas silma seal, kus poleks pidanud.


Kuhu kadus üks mahlakam tükk liha, kas tõesti potsatas otse praepannile?

Lõppu midagi lõbusat ka - paljas naine duši all.