esmaspäev, 16. juuli 2012

The Avengers (2012)


The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10


teisipäev, 3. juuli 2012

The Dark Knight Returns




Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.


kolmapäev, 13. juuni 2012

Spider-Man: Death and Destiny 1-3

Ämblikmees on minu lemmikkangelane läbi aegade. Tema seiklusi jälgisin lapsena eelkõige teleriekraanilt, kui Kanal 2 pealt jooksis Spider-Man: The Animated Series, mis pakkus suurt lõbu. Kuidas saakski teisiti? Ämblikmehel olid ägedad vaenlased, nagu Doc Ock, Shocker, Mysterio ja paljud teised. Samal ajal telekast tulevad Fantastilise Neliku ja Raudmehe multikad olid küll lahedad, aga mitte nii meeldejäävad. Ämblikmehe lugu oli tagasihoidlikum - selle asemel, et ta oleks olnud miljardärist geenius või kosmosesse lennanud perekonna liige, oli ta kõigest üks tavaline mees, kes kogemata kombel superkangelaseks sai, peale seda kui radioaktiivne ämblik talle kihvad sisse lõi. Koomiksiteni jõudsin Ämblikmehe puhul natuke hiljem, kuid võimalusel siiski üritasin silma peal hoida. Kuigi Ämblikmees oma koomiksiga lõpuks isegi Eesti pinnale jõudis, siis kahjuks jäi see väisamine üürikeseks.

Kuid nüüd käesoleva raamatu, või õigemini minisarja juurde. Enne seda tuleb natuke ajalugu/eellugu tutvustada. Kuigi enamusele on Peter Parkeri armastatu igaveses rollis Mary jane, siis enne teda oli Peteril veel üks tütarlaps, kelle nimi oli Gwen Stacy, kes kahjuks oma otsa Green Goblini käe läbi leidis. Käesolev lugu aga leiab aset tükk aega enne seda sündmust, vahetult peale Gweni isa surma, mille süüdlaseks peetakse Ämblikmeest. Ämblikmees üritab aga paaniliselt leida tõelist süüdlast, et lahti saada süütundest kuna osaliselt oli õnnetus ning konstaabel Stacy surm ka tema süü. Peasüüdlaseks aga on Doctor Octopus, kes üritab taaskord oma mehhaanilisi jäsemeid korda saada, et Ämblikmees lõpuks ometi pildilt eemaldada. Sinna sekka visatakse ka Peter Parkeri suhteid teiste tegelastega, alustades JJJst ning lõpetades Gweniga, kellest ta kuu aja jooksul peale tolle isa surma eemaldunud on. Lee Weeks on nii kirjutamises kui ka kunstilises pooles tasemel. Jutt liigub sujuvalt, tee peal visatakse ette nii mõnigi pööre ja lõpplahendus on üpriski rahuldav. Väga raske on leida isegi pisiasju, mille kallal norida. Ka kunstiline pool on väga kena ja silm puhkab. Proportsioonid on korras ja inimesed näevad inimeste moodi välja. Eriti meeldib mulle tema Doc Ock, kes on parajalt paksuke ning Gwen Stacy, kes näeb väga ilus välja. Kõik Weeksi oskused sulanduvad kokku, mille tõttu on Death and Destiny nii Ämblikmehe, Marveli kui ka muidu koomiksisõpradele suhteliselt kohustuslik lugemine.

kolmapäev, 6. juuni 2012

Sucker Punch (2011)



Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??





Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10





kolmapäev, 8. veebruar 2012

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk

teisipäev, 24. jaanuar 2012

The Wrestler (2008)

The Wrestler (2008) on suurepärane vaatamiselamus nii WWF ja WWE wrestlingu fännidele kui ka neile, kes tunnevad huvi wrestlingumaailma telgitagustest ja no üldse kvaliteetfilmisõpradele suht kohustuslik soovitus. See Darren Aronofsky, tuntud ka kui Requiem for a Dream(2008) looja meistriteos on julge kaameratööga ja mõnusalt realistlik, kuna filmis on rohkem tõtt kui keskerakonna pressikonverentsidel. Naljakas on aga fakt, et filmilevitaja, Fox Searchlight stuudio, tahtis algselt nimirolli saada Nicholas Cagei, aga Aronofsky poleks sellega leppinud ja tundub et läks hästi. Film on nomineerinud k Oscarile ning Mickey Rourke on võitnud selle rolli eest k mitmeid teisi mainekaid auhindu. Ei soovita vaadata Kurt Cobaini austajatele.

Kuidas kohaneda maailmas, mis sind enam ei taha, kui vanus peale tükib ja süda alt veab? Randy the Ram (Mickey Rourke), kes armub strippar Cassidysse (Marisa Tomei) ning kel on raskusi oma tütre Stephaniega (Evan Rachel Wood) lävimisel ja alternatiivtöökohtade leidmisega, kohe ei taha lõpetada oma profikarjääri wrestlinguliigas. Et näha, miks see talle nii vastumeelt on, tuleb vaadata filmi. Miks veel tasuks The Wrestler ära näha (lisaks heale näitlejatööle ja Marisa Tomei strippamisoskusele)? Et näha, kuidas rimifood tegelt peaks oma tööd tegema. BOOM! 9/10.

uuh,.juu. touch my dalalala

F'ckin koomiline mäng. would play.

http://www.youtube.com/watch?v=jAOjTj0D5y0

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)