kolmapäev, 8. veebruar 2012

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk

teisipäev, 24. jaanuar 2012

The Wrestler (2008)

The Wrestler (2008) on suurepärane vaatamiselamus nii WWF ja WWE wrestlingu fännidele kui ka neile, kes tunnevad huvi wrestlingumaailma telgitagustest ja no üldse kvaliteetfilmisõpradele suht kohustuslik soovitus. See Darren Aronofsky, tuntud ka kui Requiem for a Dream(2008) looja meistriteos on julge kaameratööga ja mõnusalt realistlik, kuna filmis on rohkem tõtt kui keskerakonna pressikonverentsidel. Naljakas on aga fakt, et filmilevitaja, Fox Searchlight stuudio, tahtis algselt nimirolli saada Nicholas Cagei, aga Aronofsky poleks sellega leppinud ja tundub et läks hästi. Film on nomineerinud k Oscarile ning Mickey Rourke on võitnud selle rolli eest k mitmeid teisi mainekaid auhindu. Ei soovita vaadata Kurt Cobaini austajatele.

Kuidas kohaneda maailmas, mis sind enam ei taha, kui vanus peale tükib ja süda alt veab? Randy the Ram (Mickey Rourke), kes armub strippar Cassidysse (Marisa Tomei) ning kel on raskusi oma tütre Stephaniega (Evan Rachel Wood) lävimisel ja alternatiivtöökohtade leidmisega, kohe ei taha lõpetada oma profikarjääri wrestlinguliigas. Et näha, miks see talle nii vastumeelt on, tuleb vaadata filmi. Miks veel tasuks The Wrestler ära näha (lisaks heale näitlejatööle ja Marisa Tomei strippamisoskusele)? Et näha, kuidas rimifood tegelt peaks oma tööd tegema. BOOM! 9/10.

uuh,.juu. touch my dalalala

F'ckin koomiline mäng. would play.

http://www.youtube.com/watch?v=jAOjTj0D5y0

teisipäev, 17. jaanuar 2012

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

kolmapäev, 16. november 2011

30 Minutes or Less (2011)

30 Minutes or Less (2011) on Ruben Fleischeri viimane lavastajatöö pärast filmi Zombieland (2009). Tuleb tõdeda, et Zombieland osutus ikkagi paremaks. Filmi tegid nauditavaks mõningased jaburad ütlused nagu "Sometimes fate pulls out his big old cock and slaps you right in the face!" Või siis dialoog Dwayne'i ja Travise vahel, kus esimene ütleb: "I taught myself how to eat pussy and cut my own hair, mis järel teine vastab absurdse combolahendina: "I taught myself how to eat pussy hair". Ega mida sa veel Danny McBride'ilt ootaks, kui absurdset ning võimalikult ignorantset hoiakut. Nagu ütleks Kenny Powers: "You're fuckin' out, I'm fuckin in!". Ülejäänd huumor oli nagu liiglabane ja keskmise ameeriklase jaoks rõkkamapanev, a eurooplase maitse jaoks juba aegund ja lohakas (vinguvad girlymanid: Jesse Eisenberg ja Aziz Ansari).






Film sellest, kuidas 2 + 2 = C4. Nimelt 2 laisklevat tüüpi: egotsentrik Dwayne (Danny McBride) ja tema aeglase taibuga semu Travis(Nick Swardson) otsustavad korraldada pangaröövi, a selleks on neil vaja kedagi, kes nende eest töö ära teeks. Saatuse tahtel leitakse üks panniga sõitev pitsapoiss Nick (Jesse Eisenberg) ja tema kooliõpetajast sõber Chet (Aziz Ansari), kes siis peavad toime panema väikepanga röövi ja maksma sulidele $ 100 000 või muidu...
Action oli küll hollywoodilikult hästi lahendatud, a film ise jäi nagu paljuski puudu, küll aga kiidan heliriba ja lõpulugu ja title sequence oli k päris äge, a ikkagist üks keskpärane 5/10.

Masterplan

Mõmmz got shook!

Who you bangin there? Nobody! Ok-ok, it's Jason Vorhees.

pühapäev, 13. november 2011

Green Lantern (2011)



Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

pühapäev, 6. november 2011

The Fighter (2010)

The Fighter (2010) on David O. Russelli lavastatud, tõestisündind lool põhinev, draamafilm Micky Wardi poksija- ning tema venna, Dicky Eklundi treenijakarjäärist. Film on saand 2 Oscarit (parima meeskõrvalosa eest läks kuldne mehike Christian Bale'ile ja naiskõrvalosa oma teenis välja Melissa Leo) ning veel hulganisti auhindu. Huvitav fakt on, et nimiosa kehastav Marky Mark hakkas treenima filmiks juba 2005, kuigi filmimine algas alles 2009 suvel, tegi Mark selles hoolimata päevast päeva kõva trenni. Algselt oli Dicky osatäitjana kaalu all veel Matt Damon ja Brad Pitt, a valiti hoopis Batmanina tuntust kogunud mees, kes näljutas end Dicky rolli jaoks nagu õigele method actorile kohane (muideks see pold tal esimene kord kilosid kaotada, filmi The Machinist (2004) korral oli tüüp veel kõhnemgi).. Tahaks tähelepanu veel juhtida k sellele, et Micky Wardi osatäitja avas alles hiljuti oma pereäri, nimelt on Himingham, Massachusetts ehitud nüüdseks uue burgerirestoraniga Wahlburgers! (ei saa aga mainimata jätta, et logo pole just kõige õnnestunum)

Lugu sellest, kuidas Dicky Eklundi (Christian Bale) vennast, Micky Wardist (Mark Wahlberg), sai tõsiseltvõetav poksija. Nende ema, Alice Wardi (Melissa Leo) manageri karjäärist ja õdede toetusest. Film pakkus head näitlejatööd ja oli mõnusalt vaatemänguline, mõlemad Oscarid olid välja teenitud, lisaks sellele Dicky õpetas ilusa väljendi CRS, ehk et can't remember shit. Ilma pikema jututa, põmts sama hinnang kui imdb- s, mida ei juhtu just väga tihti, 8/10.


Mitte just kõige regulaarsem tükk paberit.

Oscarivääriline näitlejameisterlikkus.

Natuke hõredamat ihukatet.

Tuhatoos

reede, 4. november 2011

Midnight in Paris (2011)

Midnight in Paris (2011) on lummavalt kaasahaarav fantaasiasugemeis Woody Alleni romantiline komöödia. See on siis see viimane romantiline komöödia pärast eelviimasele eelnevat eelviimast romantilist komöödiat Vicky Cristina Barcelona (2008), mida ma isegi näind puhtalt Scarlett Johanssoni ja selle kurja Javier Bardemi pärast, sest no No Country For Old Men (2007) jättis ikka päris kustumatu jälje ju. A no ja eeleelviimane sama zanri film Woodylt oli Curb Your Enthusiasmi fännidele tuttava Larry Davidiga see Whatever Works (2009), seda olen samuti näind. (Mõlemad W.A. filmid, mida näind, grupeeruvad kuskil sinna 7/10 alla). Vaatluse all olev film on aga täis 20ndate ajastu Pariisi hõngu ja suitsust atmosfääri. Selles on mõnusaid ütlusi nagu "My god, you take an art groupie to a whole new level." või "If it's bad, I'll hate it because of bad writing, if it's good I'll hate it because I'm envious and then I hate it even more. " Ja üks totramaid, a samas k loogilisemaid vabandusi: "Cheap is cheap!". Filmist ei jäänd välja k oma giidirolliga Nicolas Sarkozy laujannast abikaasa Carla Bruni. Naljakas muidugi, et ainsad, kes mõistavad Gili probleemi on sürrealistid. Lõigu lõpetuseks ka üks kena stinger Hemingwaylt: Picasso only thinks that women are to sleep with, or to paint.

Lugu sellest, kuidas kihlatud paar Gil (Owen Wilson), kes on elukutselt kirjanik, ja Inez (Rachel McAdams) saabuvad Pariisi ning justkui juhuse tõttu kohtuvad Inezi kunagise crushi Pauli (Michael Sheen) ja tema naise Caroliga (Nina Arianda). Paul, kui ninatarkne douchebag üritab omale loomupäraselt olukorda ära kasutada ja Inezi üle lüüa, mis tal k tundub, et õnnestub. Gil aga kaob õhtuti Pariisi õhtusumedusse ja ühes sellega müstilistesse seiklustesse paljude 20ndate ajastu loometegelastega. Mis aga täpsemalt aset leiab, seda tasub aga ise vaadata. Filmi ehivad soojad värvid ja mõnus muusika. M.I.P. sisaldab palju huvitavaid dialooge ja lapsena-mänguasjapoes-olemise-efekti. RINOCEUS?! Adrien Brody Rinoosoorosse stseeni peab k lihtsalt nägema. Hinnet kahandasid aga paljud pisidetailid ja mõned statistid, kes üritasid teha näo nagu nad ei oleks kaamerat märganud ja justkui ootaks, et nüüd tuleb actioni järgne CUT!-hüüe. A kuna Woody filmides on üldjuhul kõik stseenid väga mõnusalt realistlikud ja tema muusad k kenad, nagu seekord Inezi kehastav Rachel McAdams ja salapärane-vaata-filmi-et-teada-saada-kes (Marion Cotillard), siis väga palju hinne ei kannatagi ja tuleb ära Woody filmidele kohaselt 1tubli 7/10.

Gilil paistab olevat nii mõndagi huvitavat Picasso maali kohta lisada, mispeale Inez arvab, et ta on laksu all. hõõ-hõõ!

Lubage mul tutvustada oma joomakaaslast.. kumba sa rohkem tahaksid, nainööäääõõõõää?!?

Vaadakä, ma mängin nii hääste viiulit, et ajan isegi ennast nutma. ;D

Lubage ma selgitan, mida Picasso ei taha ise mõista. Sel maalil on naine justkui liiga vulgaarne, ei sobi kohe oma armukest kujutada sellisena.

Ou, tseki seda tooli! pole vaja vist öeldagi, et CHEAP IS CHEAP!

Paul, raisc, jäta see uhcustamine juba!