Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10
2 kommentaari:
Hõmm sa oled esimene, kes selle filmi vastu mingit huvi tekitas - inimesed plahvatavad müntideks ja amazoni postikullerid käiva dunenägudes?
Võib-olla on see siiski sutsu parem kui nõme teinikomöödia tüdrukut jahtivast memmekast.
Memmekas tüdrukut ei jahi, kuigi ta võib alguses just selliena tunduda. Sellist Youth in Revolti laadset juustu siin ei ole, film esitab niivõrd palju erinevaid võimalusi, kuidas pakutavat nautida. Endale meeldis kõige rohkem mänge, koomikseid ja isegi Batmani kunagist seeriat meenutav stiil (võitlused, montaaž), pluss on tegemist kindlasti selle aasta ühe kõige parema meelelahutusega ja kõige tähtsam on Scotti juures originaalus, kuigi kõik nüansid on kokku laenatud, aga laenudega peab ka oskama ümber käia ja seda tegi Wright väga profilt.
Postita kommentaar