teisipäev, 18. september 2012

Birdemic: Shock and Terror (2010)



Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10


laupäev, 11. august 2012

The Dark Knight Rises (2012)


The Dark Knight Rises oli minu arust Christopher Nolani Batmani triloogiale üsnagi väärikas punkt. Muidugi, nüüd kus ma olen filmi saanud rohkem kui küll seedida ja asjade üle mõelda, tuleb tunnistada et täiuslik ta ei olnud, oh ei. Ometigi meeldis ta mulle rohkem kui esimene ning teine osa.
Siiski, mingil imelikul kombel oli filmi esimene viiendik (ütleks esimene veerand, kuid film oli nii koletult pikk, et sellised mõõtühikud tuleb ära unustada) filmi ülejäänud taset võrreldes vaat et kohutav (välja arvatud Bane'i esimene stseen), justkui oleks Nolan ülejäänud stsenaariumi hoolikalt valmis kirjutanud, läinudfilmima ningsiis avastanud, et kurat, siit on üks loogiline jätk puudu ning siis lõunapausil kiirelt midagi kohvisele salvrätikule kirja pannud ning näitlejatele jaganud. Eks sellega oli nagu ikka, et algul ei saa vedama, siis aga ei saa pidama, sest ülejäänud film oli üpriski viisakas, et mitte öelda suurepärane. Pakuti väga ägedaid action-stseene, lahedat kurikaela ning nii mõndagi twisti, mis osati olid põhjustatud häbiväärsest asjaolust, et minul kui paadunud koomiksinohikul olid mõned tõsiasjad ununenud. Plusspunkte ägedatecameote eest,miinuseid annaks aga selle eest, et kui Batmanist poleks juttutehtud oleks võinudfilm samahästi kanda ka pealkirja Inception: The Reunion, sest teos lausa kubises tuttavatest nägudest. 9/10


esmaspäev, 16. juuli 2012

The Avengers (2012)


The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10


teisipäev, 3. juuli 2012

The Dark Knight Returns




Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.


kolmapäev, 13. juuni 2012

Spider-Man: Death and Destiny 1-3

Ämblikmees on minu lemmikkangelane läbi aegade. Tema seiklusi jälgisin lapsena eelkõige teleriekraanilt, kui Kanal 2 pealt jooksis Spider-Man: The Animated Series, mis pakkus suurt lõbu. Kuidas saakski teisiti? Ämblikmehel olid ägedad vaenlased, nagu Doc Ock, Shocker, Mysterio ja paljud teised. Samal ajal telekast tulevad Fantastilise Neliku ja Raudmehe multikad olid küll lahedad, aga mitte nii meeldejäävad. Ämblikmehe lugu oli tagasihoidlikum - selle asemel, et ta oleks olnud miljardärist geenius või kosmosesse lennanud perekonna liige, oli ta kõigest üks tavaline mees, kes kogemata kombel superkangelaseks sai, peale seda kui radioaktiivne ämblik talle kihvad sisse lõi. Koomiksiteni jõudsin Ämblikmehe puhul natuke hiljem, kuid võimalusel siiski üritasin silma peal hoida. Kuigi Ämblikmees oma koomiksiga lõpuks isegi Eesti pinnale jõudis, siis kahjuks jäi see väisamine üürikeseks.

Kuid nüüd käesoleva raamatu, või õigemini minisarja juurde. Enne seda tuleb natuke ajalugu/eellugu tutvustada. Kuigi enamusele on Peter Parkeri armastatu igaveses rollis Mary jane, siis enne teda oli Peteril veel üks tütarlaps, kelle nimi oli Gwen Stacy, kes kahjuks oma otsa Green Goblini käe läbi leidis. Käesolev lugu aga leiab aset tükk aega enne seda sündmust, vahetult peale Gweni isa surma, mille süüdlaseks peetakse Ämblikmeest. Ämblikmees üritab aga paaniliselt leida tõelist süüdlast, et lahti saada süütundest kuna osaliselt oli õnnetus ning konstaabel Stacy surm ka tema süü. Peasüüdlaseks aga on Doctor Octopus, kes üritab taaskord oma mehhaanilisi jäsemeid korda saada, et Ämblikmees lõpuks ometi pildilt eemaldada. Sinna sekka visatakse ka Peter Parkeri suhteid teiste tegelastega, alustades JJJst ning lõpetades Gweniga, kellest ta kuu aja jooksul peale tolle isa surma eemaldunud on. Lee Weeks on nii kirjutamises kui ka kunstilises pooles tasemel. Jutt liigub sujuvalt, tee peal visatakse ette nii mõnigi pööre ja lõpplahendus on üpriski rahuldav. Väga raske on leida isegi pisiasju, mille kallal norida. Ka kunstiline pool on väga kena ja silm puhkab. Proportsioonid on korras ja inimesed näevad inimeste moodi välja. Eriti meeldib mulle tema Doc Ock, kes on parajalt paksuke ning Gwen Stacy, kes näeb väga ilus välja. Kõik Weeksi oskused sulanduvad kokku, mille tõttu on Death and Destiny nii Ämblikmehe, Marveli kui ka muidu koomiksisõpradele suhteliselt kohustuslik lugemine.

kolmapäev, 6. juuni 2012

Sucker Punch (2011)



Kui ma kunagi esimest korda Sucker Punchi treilerit oli minu esimeseks mõtteks mu pea sees midagi sellist - God damn, this looks FUCKING AWESOME! Muidugi, miks ei oleks pidanud, visuaalselt oli see treiler vapustav, lisaks kõik see action ja möll, huvitav õhkkond, kenad neiud ja päris mõnusalt paugutav muusika. Otse loomulikult lisas asjale vürtsi, vurtsu ja vingu ka Zack Snyderi nimi, kelle resümees olid ees juba mitmed väga head filmid, nagu näiteks Dawn of the Deadi remake ning koomiksil põhinevad 300 ja Watchmen. Tõsi, tegemist oli esimese isikliku teosega tema puhul, kuid asi ei saa ju olla nii hull, eks? Eks??





Nii ja naa, visuaalselt on film jätkuvalt tasemel, eriti just actionit täis stseenide puhul, kus peategelased võitlevad suurte jaapani metallsamuraidega, tapavad androidnatse või jahivad draakoneid. Kahjuks on see stiil aga üheülbaline ning filmi lõpuks on see suhkrune toon, mis filmil on, juba üle visanud. Muusika on õnneks päästev faktor, olles ühtlaselt mõnus ja muhe terve filmi jooksul. Filmi loo idee on huvitav - peategelane, edasi teada kui Babydoll, satub vaimuhaiglasse tänu oma õelale kasuisale. Karmi reaalsuse eest põgeneb Babydoll aga fantaasiamaailma, kus vaimuhaiglast on saanud bordellihõnguline kabareeteater ning Babydolli tantsunumbrid, mis viivad tema ja ta tüdruksõbrad omakorda järgmisesse fantaasiamaailma, on peatselt saamas teatri tõmbenumbriteks. Tüdrukud aga hauvad plaani teatrist põgenemiseks. Asi on justkui suhkruvati sisse kastetud Inception, mis justkui toimib ning ei toimi ka. Neiud on kenad, rollisooritused on rahuldavad, kuigi Carla Gugino aktsent ei peta mitte kedagi, aga tantsunumbritest märulistseenid kipuvad pikale venima ja muutuvad ruttutüütuks kui selgub, et peale esimest paari korda hakkab valem korduma. Style over substance, ehk liha oleks luude ümber rohkem võinud olla, siis oleks ägedam. 6/10





kolmapäev, 8. veebruar 2012

The Pianist (2002)

The Pianist (2002) on šokeeriv ja vastikult tõepärane ajaloodraama II maailmasõjaaegsest juutide tagakiusamisest Poolas. Kurikuulsa režissööri Roman Polanski (kelle sulest veel ilmund Chinatown (1974), Rosemary's Baby (1968) ja Ghostwriter (2010) - to name a few) vändatud kahe ja poole tunnine filmilugu baseerub suuresti juudisoost muusiku Wladyslaw Szpilmani elul, aga segatud on k Polanski enda lapsepõlve juhtumisi. Peaosatäitja kaotas kaalu spetsiaaldieediga ning müüs oma korteri, auto ning keeldus TV vaatamisest - kõik selleks, et lihvida oma rollisooritust ja saavutada vajalik mindstate. Film teenis omal ajal 3 Oscarit - esimene parima peaosatäitmise eest Adrian Brody arvele, teine Roman Polanskile parima lavastajatöö eest ja kolmas parima kohandatud stsenaariumi Ronald Harwoodile. Meeldejäävaimad kohad olid tiibadega ratastool, asfaldisupp ja konksus ninaga näitleja konksus sõrmedega klaverisoollood.

W. Szpilman (Adrian Brody) mängib parasjagu klaverit linti, kui algab linnade pommitamine..Imepäraselt juhtub, et klaverimängur kohtab raadiomajas ühte naisfänni Dorotat (Emilia Fox), kellega areneb tugevam sõprus, mis võis päästa k tema elu, umbmäärases mõttes siiski (ei maksaks sündmustest veel ette rutata). Natsid hakkavad vaikselt juute märgistama käepaelaga ning ehitatakse üks geto Warsawisse. Edasi kulgeb kõik juba hinge kinni hoides, kuna teos on mõnus thriller, mis ei tohiks jätta külmaks kedagi, kes sellele oma pilgu peale heidab kui Kanter ketast, siis ikka üsna kaasahaaravalt. Nagu ütleb filmi tunnuslause - "Music was his passion. Survival was his masterpiece," siis EI ACTALE! 10/10

Vaade Warsawi getole, ühele vähestest getodest, kust puudusid mustanahalised räpparid, jus sayin.

Hi, guys! We be doin' some fly-bys!

Szpilman arendamas vaikselt oma DJ-skilli.

Adrien Brody winning an Oscar® for The Pianist -
http://www.youtube.com/watch?v=8HgWANva9Xk