neljapäev, 18. oktoober 2012

The Cabin in the Woods (2011)


The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10



teisipäev, 16. oktoober 2012

Shrek Forever After (2010)



Kunagiste armastatud lastefilmide ning nende järgede vaatamine täiskasvanueas ei ole just kõige produktiivsem tegevus, sest ainus mis sellest sünnib, on kurbus ning segadus, sest kunagistest humoorikatest ja lõbusatest seiklustest on saanud nüüdseks vaid huumorivaesed haledad varjud. Sellisel viisil avastasin enda jaoks näiteks selle, et riiulis asetseva Madagaskari DVD plaati saaks väga edukalt kasutada näiteks õlleklaasialusena, sest film selle peal on suht mannetu rämps. Aga kuidas on Dreamworksi ühe teise teada ja tuntud filmiseeriaga, mis oli omal ajal tohutul populaarne ja naerupisaraid tekitav? Shreki esimesi seiklusi pole enam pikalt julenud uuesti läbi vaadata, paariaastatagused kogemused kolmanda osaga aga suuremat ohumärki ei tekitanud, seega kui telekasse ilmus sookolli neljas osa Shrek Forever After, otsustasin ta ära vaadata. Ja kas sa näe - film oli täielik pask. Esimese osa kurjast sookollist on saanud pererutiini käes vaevlev roheline klomp, kes tahab kasvõi korra kunagisi hiilgeaegu tagasi. Seda võimaldab talle väike Rumpelstiltskin, kelle kavatsused on aga kurja tagamõttega. Nii satubki Shrek minevikku, kus teda tegelikult ei eksisteeri. Nüüd peab ta aga kõik sõbrad uuesti tagasi võitma ning Fiona uuesti endasse armuma panna, enne kui on liiga hilja. Lugu on üpriski lihtsakoeline ning tänu sellele ka üpriski rumal - räägi mitu korda sa tahad, aga miski takistab Shrekil kolmekümnendat korda aru saamast, et selle reaalsuse Fiona ei ole temaga abielus, ent ikka üritab Shrek igal kohtumiskorral talle nende lastest või muust säärasest rääkida. Lõpplahendus - kuigi vägagi läbinähtav ning juba siis tobedalt mõjuv - on alla igasugust arvestust. Ei olnud siin mingit nalja, ei mingit isikupära, kõik see onasendatu klišeedega ning selle pruuni ollusega, mida keskmine talumees võib südamerahuga kutsuda sõnnikuks. 2/10


reede, 5. oktoober 2012

Iron Sky (2012)


Ülelahenaabrite poolt kokku klopsitud Iron Sky premise on huvitav - aastal 1945, nähes et asjad veavad siiski viltu, põgenevad natsid kuu peale ning nüüd ootavad parimat aega, et kunagine planeet lõplikult vallutada. Natside kuubaasi avastavad kaks astro/kosmonauti, kes kuu peale maanduvad (miks, ei tea). Üks neist tapetakse, teine eskorditakse aga baasi. Peale seda kui ellujäänul kiiver peast tõmmatakse avastavad natsid, et nende vang on mustanahaline. Imelikul kombel on paljud vägagi üllatunud ning okei, osad on tõesti ainult elu kuu peal näinud ning maa asjadest midagi ei tea, aga kui niinimetatud Maa ekspert samuti kohkub musta meest nähes, siis tekib küsimusi küll. Peaks ju neegrite kontseptsioon ka natsidele tuttav olema, mitte ainult ei olnud vastava rassi esindajad olemas Euroopas, vaid käisid natsid ise ju ka Aafrkas müdistamas. Kui seal ühtegi neegrit silma ei hakanud, siis on küll imelik. Ja kuna kuu peal oli ka vanemaid härrasid, prouasid, siis poleks raske olnud neil nähtust kinnitada, et "see on ju neeger, meil omal ajal oli neid Maa peal külluses!" Kuid minnes edasi - lugu iseenesest ei ole midagi huvitavat ning kui üle saada idee totrusest, siis lisaks kuunatsidele ei paku film midagi muud - üritatakse nalja visata Sarah Palini üle, kellest siin saanud Ameerika president, üritatakse teha torkeid maailmapoliitika pihta, ent kõik naljad on juba aastate jooksul ära leierdatud ning ainult harva suudab film mõjuda värskena. Näitlejatööd on sellised enam-vähem, pildikvaliteet oli aga kena, seega vähemalt oli silmal ilus vaadata. Muusika oli hea ning  üks väga hea Põhja-Korea nali oli ka. 5/10


teisipäev, 18. september 2012

Birdemic: Shock and Terror (2010)



Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10


laupäev, 11. august 2012

The Dark Knight Rises (2012)


The Dark Knight Rises oli minu arust Christopher Nolani Batmani triloogiale üsnagi väärikas punkt. Muidugi, nüüd kus ma olen filmi saanud rohkem kui küll seedida ja asjade üle mõelda, tuleb tunnistada et täiuslik ta ei olnud, oh ei. Ometigi meeldis ta mulle rohkem kui esimene ning teine osa.
Siiski, mingil imelikul kombel oli filmi esimene viiendik (ütleks esimene veerand, kuid film oli nii koletult pikk, et sellised mõõtühikud tuleb ära unustada) filmi ülejäänud taset võrreldes vaat et kohutav (välja arvatud Bane'i esimene stseen), justkui oleks Nolan ülejäänud stsenaariumi hoolikalt valmis kirjutanud, läinudfilmima ningsiis avastanud, et kurat, siit on üks loogiline jätk puudu ning siis lõunapausil kiirelt midagi kohvisele salvrätikule kirja pannud ning näitlejatele jaganud. Eks sellega oli nagu ikka, et algul ei saa vedama, siis aga ei saa pidama, sest ülejäänud film oli üpriski viisakas, et mitte öelda suurepärane. Pakuti väga ägedaid action-stseene, lahedat kurikaela ning nii mõndagi twisti, mis osati olid põhjustatud häbiväärsest asjaolust, et minul kui paadunud koomiksinohikul olid mõned tõsiasjad ununenud. Plusspunkte ägedatecameote eest,miinuseid annaks aga selle eest, et kui Batmanist poleks juttutehtud oleks võinudfilm samahästi kanda ka pealkirja Inception: The Reunion, sest teos lausa kubises tuttavatest nägudest. 9/10


esmaspäev, 16. juuli 2012

The Avengers (2012)


The Avengers jõudis kinodesse maikuus, mina jõudsin seda vaatama minna kaks kuud hiljem. Ma ei ole kindel miks ma seda edasi lükkasin, sest olin ma ju piisavalt igalt poolt kuulunud, et "Hei, kas sa Tasujaid oled juba näinud? S*taks äge film oli!" Enne ilmumist üritasin ennast samuti säästa, jättes põhimõtteliselt iga väljasoleva treileri või videoklipi vaatamata. See oli raske, kuid ma sain sellega hakkama. Ning lõppkokkuvõttes oli see seda väärt, sest mitte ükski nali ei olnud minu jaoks treilerite pooltära rikutud ning elamus oli uus ja värske. Ning milline elamus see oli! Kes veel ei tea (mõnel veidral kombel), siis The Avengers on kulminatsioon Marveli eelnenud filmidele - The Incredible, Captain America, Thor ning muidugi kõikde poolt armastatud Raudmees, mis kogu projekti  vundamendi alla ladus. Lugu on järgnev - kogu maailma ähvardab oht, mida dirigeerib Loki, ning Sam..tähendab, Nick Fury kutsub kokku kõik kangelased, kellega eelnevalt kokku puutunud on, et see hädaoht likvideerida. Lugu on lihtne, naiivne, üheülbaline ning äärmiselt tõhus, tootes suuremal hulgal mõnusat märulit ning muhedat huumorit. Kõrvalainena tekkis muidugi siia-sinna mõni küsitav plot-hole, millele võis tänu filmi üldisele kõrgele kvaliteedile läbi sõrmede vaadata, lisaks olid need suure pildi seisukohalt vaadates üpriski tähtsusetud. Joss Whedon sai hakkama meistriteosega...omas žanris, muidugi. Tasujad ei ole mingi kõrgklassi kvaliteetdraama, mis igal viimsel planeedi asunikul silmist pisaraid kisub, kuid rikkaliku märulifilmina on ta enam kui soovitatav. Tasujad on see kõige ehedam koomiksifilm - mitmekülgne, värviküllane, sündmusterohke, ning mis kõige tähtsam, ei mingit emotsemist oma surnud vanemate üle. 10/10


teisipäev, 3. juuli 2012

The Dark Knight Returns




Kes meist ei teaks sellist superkangelast nagu seda on Batman - nahkhiirekostüümis mööda pimedaid tänavaid luurav mees on aastakümnete jooksul korra edukalt majja löönud, teda kardavad kõik kurjategijad ning pole olemas meest, kes oleks temast parem detektiiv. Kuid mis juhtub siis, kui aeg võtab oma ning isegi superkangelased jäävad vanaks? Sellele küsimusele üritab vastata Frank Milleri The Dark Knight Returns, Batmani lugude üks paremikke.

See koomiks ise nägi ilmavalgust aastal 1986; aegadel, mil Frank Milleri nimi oli Batmani fännide seas au sees. Lisaks sellele, et Batmanist on saanud vana mees ning tema kostüüm on hetkel varnas rippumas, on valitsus sundinud pensionile minema pea et iga viimse kui superkangelase, välja arvatud Supermani. Sellega tulenevalt on Gotham Citys võimust võtnud kurjategijad ning elanikud elavad ennast Mutantideks kutsuva jõugu hirmus. Kui aga pildile ilmub üks Batmani vanadest vaenlastest, on see Bruce Wayne'i jaoks viimane tilk karikasse ning nahkhiiremees leiab 55-aastasena uue elu.

Visuaalselt on koomiks silmarõõmu pakkuv, seda just Milleri äratuntava veidra, kuid toimiva stiili tõttu. Loosse mahub nii mõnigi pööre, mille kohta isegi M. Night Shyamalan hüüaks: "What a twiiiist!" On nii tõuse kui langusi, kurbi kui ka rõõmsaid hetki. Lugu paneb ennast lugema, sest tahes-tahtmata tekib huvi, et milliste raskustega vana superkangelana maadlema peab, et võit siiski koju tuua. Kellele Batman meeldib, sellele kohustuslik, kellele koomiksid meeldivad neile niisamuti. Kellele mõlemad vastukarva on, siis...jumal aidaku teid.