neljapäev, 14. oktoober 2010

Spider-Man 3 (2007)



Sai siis mingi aeg tagasi ära vaadatud terve Ämblikmehe triloogia, aga kuna esimese kahe kohta pole omaette postituse tegemiseks piisavalt sõnu leida (esimene oli oli päris äge, teine osa oli triloogia parim), siis kolmanda osa kohta võiks juba pikemalt heietada küll. Rahva poolt niigi juba materdada saanud see film küll on ja kõik räägivad kuidas see film imeb, aga tegelikkuses lihtsalt liialdatakse natuke. Film ei olnud halb per se, ta oli lihtsalt väga ambitsioonikas...kuid kahjuks headest mõtetest ei piisa kui esitus keskpärane on.


Näitlejatööd olid okei, actionstseenid olid lahedad, aga kus filmi puudused selgelt esile tõusid, oli jutt. Stooripool oli niivõrd tihe ning seda halvas mõttes. Tegelasi oli liiga palju, mille tõttu jäid nii mõnedki hetked vägagi pealiskaudseks. Seekordseteks vaenlasteks olid Liivamees, Venom NING Harry Osborn lendaval lumelaual. Kui eelmistes osades oli vaenlaste päritolulood hästi kavandatud, siis seekord jättis küll soovida. Venomi sümbioot lihtsalt kukkus taevast alla ning Flint Markost sai Liivamees peale seda kui ta politsei eest põgenedes liiva täis auku kukkus, millega parajasti tehti teaduslikke katseid. Mida nende katsetega loodeti korda saata või mis oli nende eesmärk...vaatajale ei seletata ning see jääb igaveseks ajaks müsteeriumiks. Lisaks sellele otsustati Liivamehe puhul ajalugu ümber kirjutada ning teha hoopis temas onu Beni tapja. Mõnikord mind tõesti tüütab selline mentaliteet, et kõik peavad omavahel olema ühenduses, kas mitte kunagi ei või aset leida olukord, kus Ämblikmees peatab suuri, pahu tegelasi vaid sellepärast et ta on superkangelane ning tema südametunnistus ei luba neil vabalt ringi joosta. No muidugi, eks siin oli natuke küsimus ka Venomi sümbioodis, mis algselt Peter Parkeri keha kattis ja tema emotsioone põhja keeras, kuid siiski oli tegemist kehva loopöördega.


Kui nüüd jutt juba sümbioodile läks, siis sellega kaasnes ka muidugi emo-parkeri sünd. Peter kasvatas endale tuka ning muutus totaalseks playboyks/persevestiks, vastavalt olukorrale. Sellele aitas juba varakult kaasa ka New Yorki haaranud Ämblikmehe-maania, millega ülistati linna ainukest tõelist kangelast. Peter Parker laseb oma egol võimust võtta ning sellega ajab suhted Mary Janeiga keeruliseks, taaskord minnakse lahku ja taaskord saadakse jälle kokku, vahepeal sebib Peter Gwen Stacyga, kes on totaalne fillertegelane ja lihtsalt tuttava nime tõttu filmi lisatud, nagu ka tema isa, kes välgub ekraanil vaid korra või paar.Et aga liini veelgi rohkem sassi ajada, siis juhtub Gweni ekspoiss olema ei keegi muu kui Eddie Brock, kellest saab pärast Venom, kuid kes on persevest juba enne seda. Mingil hetkel löövad Liivamees ja Venom käed, et Ämblikmees maha nottida, aga stseen kus vastav sündmus toimub on naeruväärne - Liivamees näeb Venomit, virutab talle vastu vahtimist arvates et ta on Ämblikmees, siis avastab, et "Hei! Sa polegi Ämblikmees!" ja Venom vastab, et "Tahad lööme ta koos maha?" Liivamees vastab "okei" ja stseen on läbi. Oh jah.


Kurb on mäelda, et tänu stuudiobosside vahelesekkumisele, olid filmitegijad sunnitud loo niivõrd segaseks tegema ja seetõttu kannatab mõlemi vaenlase areng. Vaenlaste hulka ei loe Harry Osborni, sest tema tegelane on lihtsalt naeruväärne. Oleks siis tegu Green Goblini tagasitulekuga, nagu koomiksis, kuid siin otsustatakse panna ta lumelauaga lendama. Vahepeal tekib tal väike mäluauk ja nad on Peteriga jälle sõbrad, siis tuleb ta mälu taaskord tagasi ja nad ei ole enam sõbrad ja siis lõpuks on nad jälle sõbrad. Lõpuvõitlus on selline okei, aga taaskord on ajendiks Mary Janei päästmine nagu esimeses ja teises filmis.

Kui minu tekst tundub olevat segane, siis võib selle põhjustajaks lugeda filmi, mis oli samavõrd sassis ja omadega puntras. Iseenesest oli ju tegu normaalse meelelahutusega, kuid suured ambitsioonid viskasid lõppkokkuvõttes ikkagi filmile kaikaid kodaratesse. Ja sellest on kahju, sest selle segapuntra all on näha meeletut potentsiaali. 6/10

laupäev, 2. oktoober 2010

Scott Pilgrim vs. the World (2010)


Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10

kolmapäev, 22. september 2010

V for Vendetta (2006)


V for Vendetta oli üpriski lahe, kuid samas ei oska ma filmi kohta midagi kommenteerida. Hugo Weavingu näitlejatöö oli äge, tänu millele sai Vst kohe mitu kraadi kõvem tegelane kui ta koomiksis tundus. Visuaalne pool oli äge, lugu oli okei, Portmani kiilakas pea niisamuti ja...sellega kõik ka piirneb. Film oli tegelikult päris hea, kuid samas mitte midagi sellist millest pikalt räägiks või mis kohe erinevaid emotsioone tekitab. Seda oli lihtsalt huvitav vaadata ja mõnikord sellest piisab. 7/10

kolmapäev, 15. september 2010

Paper Heart (2009)


Kui ma esimest korda Paper Hearti treilerit nägin, siis ma lootsin palju rohkem. Aga nagu alati, siis ka sel korral oli treiler petlik ning päris filmil oli kordades vähem huumorit, šarmi ja üleüldiselt puudus see miski, mis oleks hoidnud mõtted erksad ja silmad ekraanil. Muidugi, eks ohumärkie oli juba enne, ei ole romantika eriti just minu teema, kuid siiski ootasin Michael Cera osalusel veidike enamat. Aga kuna mockumentary peategelaseks oli Charlyne Yi, kes mängis fiktsionaalselt ennast armastuse otsinguil, siis sealt tulid ka eelmainitud puudujäägid, sest temas ei ole mitte midagi šarmikat ega humoorikat (mis on irooniline, kuna tegemist on väidetavalt koomikuga) vaid iga kord kui ta ekraanil oli, tundsin ma rohkem igavust. Filmi helgemad hetked leidsid aset kui intervjueeriti "päris" inimesi, kes rääkisid huvitavaid jutte oma armastusest. Üleüldsiselt oli aga tegu keskpärase filmiga, millest isiklikult lootsin rohkemat. 5/10

esmaspäev, 13. september 2010

4: Rise of the Silver Surfer (2007)


Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.


Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.


Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"


Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?


See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10

laupäev, 11. september 2010

Machete (2010)


Mina ei ole veel Palgasõdureid näinud, küll olen ma aga kuulnud et seda nimetatakse kõige mehisemaks filmiks eales. Ei tohi aga ära unustada fakti, et vastava tiitli sai ta enne kui kinodesse oli marssinud Machete ning mitte miski ei ole mehisem kui 66 aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipasid tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.

Machete on esimene Grindhouse'i treileritest, mis filmiks muutus ning tegi seda päris hästi. Filmis oli mõnusat actionit, head kildu ning kuhjaga silmailu. Täiuslik film siiski ei olnud, loos jäid mõned elemendid üpriski nõrgaks, alustades pisiasjadest nagu tüüpiline kättemaksu lugu ja lõpetades suhteliselt mannetu moraaliga, mille kohaselt on immigrandid Ameerika edu võti. Olgu öeldud, et siinkohal ei võta ma poliitiliselt sõna, vaid lihtsalt märgin ära et selline pisike immigratsioonisõda tundus kohati laisa loojutustamisena. Siiski mitte nii väga et filmi ära oleks rikkunud. Teine asi mis närima jäi, oli osade tegelaste väga vähene või pea et olematu areng. Nii juhtus näiteks Tom Savini ja Lindsay Lohani tegelaskujudega, kes olid filmis lihtsalt laheduse ja alastuse mõttes. Seda saab eriti öelda just viimase kohta, sest kui Lohani tegelaskuju ei andnud filmile eriti midagi ning kui tütarlaps oma filmitöö kolme päevaga tehtud saab, siis ega sealt pole muidugi ka midagi loota. Õnneks kaalutakse nõrgad hetked üle sellistega, kus Trejo kasutab teise mehe soolestikku, et korrust vahetada või kus üliseksikas Jessica Alba dušši võtab.

Machete ei olnud nii muhe kui seda oli Planet Terror, aga siiski kuratlikult mehine ning üldkokkuvõttes mõnus kinofilm. 8/10

neljapäev, 2. september 2010

Inception (2010)


Inception sai ära nähtud juba tükk aega tagasi ning nüüd kui elamused enam nii värsked ei ole, vaid jõudnud juba vaikselt settida ja seedida, on ka paras aeg kirja panna mis ma tast siis õigupoolest arvasin. No mis teha, mulle meeldis. Siiski ei olnud tegemist sellise mindfuckiga nagu foorumites ja muudes kohtades lubati, stoori oli kohati etteaimatav, idee ei olnud üldse nii värske kui osad juntsud seda suure suuga kuulutasid ja mida kõike veel. Õnneks oli tegemist ainult pisivigadega, sest tegemist oli nauditava teosega.


Näitlejatööd olid mõnusad, Leo oli tasemel (ning on viimasel ajal üldse mulle istuma hakanud, tore et mees on paksuks ja karvaseks muutunud ning ei ela enam oma Titanicu ajast pärit nunnuduse rasvade peal), Tom Hardy ja Joseph Gordon-Lewitti omavahelist keemiat oli huvitav jälgida ning viimast oli veel eriti tore jälgida, kes samuti on saamas minu silmis nö. "päris" näitlejaks, sest viimased mälestused temast on "3. kivi päikesest" aegadest pärit. Lisaks meenutas ta oma väljanägemisega ekraanil üpriski palju varalahkunud Heath Ledgerit.


Kuigi sellist vaimustust ei tekkinud nagu mõnel, et maksimumpunkte visata, siis 8 punna saab film küll, kasvõi juba selle pärast kui palju humoorikat järelkaja ta tekitanud on. 8/10