4: Rise of the Silver Surfer (2007)

Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.


Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.


Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"


Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?


See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10