laupäev, 20. veebruar 2010

Friday the 13th (2009)



Friday the 13th remake peitis oma staatust remake'ina kuradima hästi, sest eelkäijaga oli ühiseid jooni ikka üpris vähe, kui esimestel minutitel esimese filmi lõpp välja arvata. Ning muidugi Jason. Ülejäänu oli selline täiesti tavaline tiinekahorror, kus kari noori joovad, jahivad kanepit, lippavad alasti ringi ja nii edasi. Lisa kompotti veel hunnik steretüüpset nalja, lamedad ja isikupäratud karakterid ning voila! Üks täiesti ajuvaba film näitab oma nägu. Siiski oli visuaalne pool üsna äge ning noh...Jasoni nägemine võttis südame soojaks. Suht hea "lülita ajud välja" meelelahutus tegelt.

Ühe hea nalja märgiks siiski ära. Nimelt ütleb üks neeger, et hakkab muusikuks, mille peale üks blond tšikk küsib kas too hakkab räpiga tegelema? Neeger teeb vihase näo ette ja kommenteerib blondi märkust rassistliku olevat. Blond kohmetub, vabandab ja küsib siis, et millega auväärt neegernoormees siis tegelema hakkab? Neeger vaikib, muheleb ja siis vastab: "Räpiga." Kuldne. 6/10

reede, 19. veebruar 2010

BASEketball (1998)



BASEketball on läbi aegade üks mu lemmikumaid filme, seal leidub nii labaseid, kuid sellegi poolest väga hästi toimivaid nalju, suurepäraseid tegelasi ning otse loomulikult ka Trey Parker ja Matt Stone. Kogu see kooslus toimib nii hästi, et kohe kahju on filmile täispunkte mitte panna. Kahjuks leidub filmist üks stseen, mis mulle isiklikult kunagi istunud pole ning ülejäänud filmi üpriski kehvasti istub. Siisi on tegemist hea meelelahutusega. 9/10

neljapäev, 18. veebruar 2010

Year One (2009)



Year One oli taaskord üks täiesti vaadatav komöödia. Eks muidugi oleks võinud jällegi asju paremini teha, aga ajaviiteks kõlbab täitsa muhedalt. Taaskord kiitust näitlejatele - Michael Cera oskab oma loomuliku olemise/ebaloomuliku näitlemise taaskord tööle panna ning Jack Black muudab asja sama lahedaks nagu iga projekt kus tema käpp sees on. 6/10

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Superbad (2007)



Superbad oli veelgi muhedam komöödia, kui seda oli eelmainitud Ananassiekspress, sest asi mõjus kuidagi loomulikumana ning nohiklike keskkoolipoistega oli lihtsam samastuda kui pühapäevanarkaritega. Natuke naeru, natuke äratundmisrõõmu tuttavate situatsioonide näol ning palju muudki, eriti kuldseteks osutusid Michael Cera ontlik Evan, kes tundus niivõrd loomutruu nagu poleks talle stsenaariumit kätte antudki ning kogu asi tuli käigu pealt; samamoodi ka Christopher Mintz-Plasse veelgi nohiklikuma Fogelliga, keda ilmselgelt oli filmis liiga vähe. We want more McLovin! 8/10

teisipäev, 16. veebruar 2010

Pineapple Express (2008)



Pineapple Express tundus alguses suhteliselt totter film, aga lõppkokkuvõttes oli tegu ühe täiesti vahva savukomöödiaga, mida kõlbaks julgelt ka rohelise kõrvale vaadata. Tegelaskujud olid muhedad ning eriti sümpaatseks jäi James Franco luuserlik diiler. Action oli veidike tahumatu, kuid huumorit leidus piisavalt, et nõrgad kohad natukenegi ära peita. 7/10

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Step Brothers (2008)


Step Brothers oli umbes nagu Elf, ainult et kogu päkapikuteema oli välja jäetud ning ühe meestita asemel oli kaks. Kui Elf oli veel vähegi normaalne film, siis Step Brothers oli suhteliselt vaimuvaene, kehvasid nalju täis ning kogu film oli lihtsalt piinlik. Absurd on tore, kuid seda tuleb osata teha. See film ei olnud aga hästi tehtud ja isegi lühike Seth Rogeni cameo ning paar üksikut nalja ei suutnud seda päästa. 3/10

pühapäev, 14. veebruar 2010

District 9 (2009)


District 9 oli mu vaatamisele kuuluvate filmide nimekirjas päris pikalt, kuid alati on miski ette tulnud, mõni muu film mu huvi varastanud või lihtsalt pole vastavat tunnet olnud. Nüüd aga, kui film lõpuks nähtud on, tuleb eneselt küsida, et miks ma sellega niivõrd kaua ootasin? Tegu oli ju kuratlikult hea filmiga, mis pani tegelastele kaasa elama ning peale masendavat algust tuli vägisi ikkagi õnnelikku lõppu oodatud.


Lugu Maale tulnud represseeritud tulnukatest oli puudutav ning pakkus ka mõtlemisainet. Tegelased olid head, aga natuke jäi siiski arenguruumi. Mõned tegelased olid viidud ekstreemsusteni; juba alguminutitest peale oli näha kes olid totaalsed persevestid ning mis nende saatus olema saab. Mõned aga olid väga muutlikud, eriti just peategelane, kellele sai algusminutitel kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata...Tulnukpapa ja tema lapse omavahelist suhtlust oli samuti tore jälgida, kuigi seda oli suhteliselt vähe näha.


Algusminutitel veerema lükatud mockumentary stiil oli hästi mõnus ning seetõttu oli üleminek tavalisele kinematograafiale kuidagi kohmakas ja kohatu, kuid õnneks oli sellega harjumine kiire. Kasutati ägedaid kaameranurkasid, action oli üpriski äge ning kokkuvõtlikult oli tegu, nagu juba varem mainitud sai ikka suht kõva filmiga. 9/10