Kui rääkida kaheksakümnendate silmapaistvaimatest õudusfilmide ikoonidest, siis lisaks eelmises postis mainitud Freddyle paistis oma suuremahulise noorsooveristamisega silma ka Jason Voorhees. Kui aga Freddy jälitas oma ohvreid unenägude kaudu egoistliku tõuke tõttu, siis Jason oli lihast ja luust saatana sigitis, kelle kohuseks oli terad sõkaldest eraldada ning nõrga füüsise ja vaimuga noortes looduslik valik kehtima panna.
Esimene film omas vajalikke elemente, mis sedatüüpi õudukatele (ehk siis sellised, kus peamist rõhku pannakse ridade harvendamisele) omased on. Oli sellist mõnusat pingelist õhkkonda, järjekordne rida asendatavaid tegelasi ofkoors, aga vahelduse mõttes oli neid ning nende tegevusi huvitavam jälgida kui Elm Streeti noorukesi ja samuti ei puudunud mõistatamismäng, kus saab panustada milline tegelane järgmisena loojakarja saadetakse. Mõttejuppe kokku sidudes võib nentida, et tegemist oli küllatki muheda slasheriga, millest ei puudunud ka ajastule omane juustune gore ja koledat aluspesu eksponeerivad kaheksakümnendate tütarlapsed. 8/10
Nii Jasoni kui ka Freddy edasist käekäiku järgnevate filmide näol kuni tänapäevani välja kohtab siin blogis veelgi, kuna mõlema saaga jälgimine on minu südameasjaks saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar