Esimene Pohmakas oli minu maitse jaoks vägagi nauditav huumor. Tegelased olid huvitavad ja veidrad, situatsioonid naljakad ning üldine valem, kuigi juba klišeehõnguline, tundus sellegipoolest värskena. Kohe kui kuulsin, et järjeidee oli olemas juba enne esimese filmi ilmumist...ei kõlanud siiski just väga julgustavana. Siiski, siht oli alates sellest hetkest kindel - selle filmi vaatan kinos ära.
Kaks aastat hiljem jõudis Pohmakas number 2 kinodesse, kuid ind oli kadunud. Esimene treiler oli humoorikas isegi teisel vaatamisel, kuid filmi täies pikkuses nähes jõudis kohale, et ega lisaks nendele naljadele polegi filmis rohkem eriti huumorit. Tegelased olid samad, situatsioonid niisamuti, vaid koht oli muutunud - Las Vegasest olid poisid siirdunud Bangoki ööellu. Juhtus asju, väljalöödud hammas vaehtus näotätoveeringuga, laps ahviga ja muud säärast, kuid põhisüžee jäi samaks. Selles polnud aga probleem, sest iga viimne kui üks teadis, et sama asi juhtub taas ning ideeliselt see ka toimis. Nõrgaks kohaks jäi seekord stsenaarium, mis kahvatus esimese osa kõrval. Siiski, mõned üksikud naljad toimisid täies mahus ning samuti oli keset filmi sattunud üks üsnagi tempokas ja nauditav tagaajamissteen. Kahjuks aga sellest ei piisanud ning nagu järgede puhul üldiselt kombeks, jääb selle seeria parimaks filmiks esimene osa. 6/10
