Queen of the Damned oli üks täiesti keskmine vampiirifantaasia, ei midagi silmatorkavat, samas ei oldud asjaga ka kõige hullemini pange pandud, kuigi lõpptulemus oli siiski rohkem lati alt kui üle minev. Muidugi, fakt et film oli kokku pandud kahest erinevast raamatust (The Vampire Lestat ning filmile enamuse nimest andnud Queen of the Dead) võis anda algmaterjali fännidele piisavalt nurinat, et filmi maapõhja kiruda, aga mina kes ma originaalist vaatamishetkel midagi ei teadnud, võisin alustada puhtalt lehelt. Mõnes mõttes võis see ka minu kahjuks rääkida, sest filmi käigus jäid nii mõnedki tegelased ning lookäigud võõraks ning kaotasid sellega oma võimaliku võlu.
Film räägib loo vampiirist nimega Lestat, kes ärkab peale pikki aastatid kestnud uinakut ning oma uinakujärgse jalutuskäigu raames kuuleb muusikat, leiab selle eest vastutavad noored rokkbändist ja lõppkokkuvõttes kutsub ennast bändi liikmeks, täpsemalt laulja rolli, avalikustades sellega vampiiride eksistentsi maailmale. Võib olla just eelmainitud raamatute filmi sisse pressimine muudab kogu järgneva stooriliini kuidagi segaseks, aga järjel püsimine ei ole just kõige kergem, eriti just hommikutundidel unise peaga. Aga kõik kehvake, mida segase looga serveeritakse, tehakse kuldaväärt soundtrackiga heaks. Nii rasket ja kerget, vedelat ja paksu ja kurat teab mis tihedust omavat rokki ja muud säärast tumedat mussi lasti, et isegi minu räpist nõretav süda hakkas selle taktis kiiremini tuksuma.
Näitlejate valik oli selline
meh. Ehk siis suhteliselt mittemidagiütleva sooritusega hakkama kaskaad näitlejaid, kel potentsiaali nagu on, aga selles filmis lihtsalt tehti asja kuidagi masinlikult. Iidset vampiirikuningannat mänginud Aaliyah, kellele see roll elu viimaseks jäi, sai netiavarduses mõnevõrra kiita, aga minu meelest oli tegu rohkem nagu kaastundekiitusega, sest tema roll oli filmis vaat et kõige kehvem üldse. Kurat seda teab. Kokkuvõtlikult öeldes oli tegemist ühe õhtu filmiga, mis vajus kogu täiega keskpärasusse, aga mille suutis päästa taevalik soundrack. Punktid rohkem muusika kui filmi eest. 5/10
I'm so emo for vampires. Ehk siis üks täiesti igav tegelane, kellest pole sooja ega külma.
Queen of the Damned oli üks täiesti keskmine vampiirifantaasia, ei midagi silmatorkavat, samas ei oldud asjaga ka kõige hullemini pange pandud, kuigi lõpptulemus oli siiski rohkem lati alt kui üle minev. Muidugi, fakt et film oli kokku pandud kahest erinevast raamatust (The Vampire Lestat ning filmile enamuse nimest andnud Queen of the Dead) võis anda algmaterjali fännidele piisavalt nurinat, et filmi maapõhja kiruda, aga mina kes ma originaalist vaatamishetkel midagi ei teadnud, võisin alustada puhtalt lehelt. Mõnes mõttes võis see ka minu kahjuks rääkida, sest filmi käigus jäid nii mõnedki tegelased ning lookäigud võõraks ning kaotasid sellega oma võimaliku võlu.
Film räägib loo vampiirist nimega Lestat, kes ärkab peale pikki aastatid kestnud uinakut ning oma uinakujärgse jalutuskäigu raames kuuleb muusikat, leiab selle eest vastutavad noored rokkbändist ja lõppkokkuvõttes kutsub ennast bändi liikmeks, täpsemalt laulja rolli, avalikustades sellega vampiiride eksistentsi maailmale. Võib olla just eelmainitud raamatute filmi sisse pressimine muudab kogu järgneva stooriliini kuidagi segaseks, aga järjel püsimine ei ole just kõige kergem, eriti just hommikutundidel unise peaga. Aga kõik kehvake, mida segase looga serveeritakse, tehakse kuldaväärt soundtrackiga heaks. Nii rasket ja kerget, vedelat ja paksu ja kurat teab mis tihedust omavat rokki ja muud säärast tumedat mussi lasti, et isegi minu räpist nõretav süda hakkas selle taktis kiiremini tuksuma.
Näitlejate valik oli selline meh. Ehk siis suhteliselt mittemidagiütleva sooritusega hakkama kaskaad näitlejaid, kel potentsiaali nagu on, aga selles filmis lihtsalt tehti asja kuidagi masinlikult. Iidset vampiirikuningannat mänginud Aaliyah, kellele see roll elu viimaseks jäi, sai netiavarduses mõnevõrra kiita, aga minu meelest oli tegu rohkem nagu kaastundekiitusega, sest tema roll oli filmis vaat et kõige kehvem üldse. Kurat seda teab. Kokkuvõtlikult öeldes oli tegemist ühe õhtu filmiga, mis vajus kogu täiega keskpärasusse, aga mille suutis päästa taevalik soundrack. Punktid rohkem muusika kui filmi eest. 5/10
I'm so emo for vampires. Ehk siis üks täiesti igav tegelane, kellest pole sooja ega külma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar