Podcast ja tähtpäev.

Aega võttis, aga asja sai ning meie blogi sai aastaseks. Selle puhul vorpisime hetkel käepäraste vahenditega kokku ka ühe podcasti, täitsa niisama katsetuseks. Juhuse tahtel langes blogi sünnipäevale ka see hetk, mil ilmub siinne sajas postitus, seega oli tahtmist teha midagi teistsugust tavalise filmiarvustuse asemel. Nii ta siis sündiski, kesised tehnilised vahendid ja üpriski ebaprofessionaalne möla, kus ruut ja sticka vaatavad üle oma blogi ning toovad välja mõningad pärlid ja muud huvitavat.

Kuna tehniline pool seekord alla andis, tuleb kuulata omal vastutusel ning olgu teadmiseks, et heli tuleb vastavalt olukorrale kas juurde või vähemaks kruttida.

Lisaks, paar punkti, mis kiiruga välja jäid või ei kukkunud välja nii nagu me tahtsime:

1. Asja sai palju lõigatud, välja jäid nii mitemdki lollid naljad, pausid kui ka intsident, kus sticka ühe kommenteerijaga tüli noris :D

2. Kui ma ütlesin, et thatguywiththeglasses kodukal pole peale nostalgia criticu muud midagi vaadata, siis tegu oli ilmselge liialdusega. Doug Walkeri enda bum reviews on juba väärt asi ning ka paljud muud, nagu Angry Joe ja Linkara. Aga filmivideotest ei ole tõesti muud soovitada.

3. Termin "mööda munni" tähendas seda, et kaamera oli pandud peenise külge. Ehk tegemist oli ühe väga tobeda naljaga.

4. "Kus Nicholas Cage'ist juttu, seal on ka Kinoprojektor kohal." See on fakt, mis tuli vist välja lõigata. Võib olla. Aga igatahes läks lõikumise käigus kontekst mõnikord paigast ära.

5. Järgmine podcast ilmub siis järgmisel aastal samal ajal. Võib olla. Aga siiski vaevalt. Ehk. Või...?


PODCASTI saab tirida/kuulata SIIT.Või SIIT.

Doom (2005)

Seda tuntud arvutimängul põhinevat filmi jahtisin ma päris mitu aastat, kuidagi suutis ta ikka minu silme alt läbi lipsata nii et jälle sai maha magatud. Mäletan, et kunagi sai Cinemania saatest treilerit nähtud, kus näidati seda FPS osa ka ja ma mõtlesin, et jõle seffi asjaga on tegu. Aga aastaid hiljem kui film lõpuks kätte saadud...no pettumus ei tabanud, sest ma suht ootasin ta kehva olevat, aga kuidagi mõru maik jäi suhu. Täiesti keskpärane film, mis kõigele vaatamata on videomängude põhjal vändatud filmide seas üks paremaid mida ma olen näinud. Ning see on juba tõsiselt kurb asi.


See stooripool on selline nõrgakesevõitu ning üpriski veider. Eks ta mängu omast ole ikka üle, stoori polnud Doomi tugev külg, aga see ei ütle palju. Põrgust tulnud koletised on asendatud geenitehnoloogia ohvritega ja üleüldse on sisse topitud igasuguseid imevidinaid ja mida kõike veel. Kogu selle juustu võiks ju andkes anda, aga kahjuks on film lihtsalt liiga igav, minul tekkis küll probleeme ärkvel püsimisega. Põhimõtteliselt on tegu veega lahjendatud Predatoriga, mis toimub kosmoses, kus segadust klaarima saadetud sõdurid üksteise järel ära notitakse. Siia-tänna susatakse mõni paras pirn, aga enamjaolt uurime seda kuidas üks sõduritest on oma õega tülis ja siis nad jälle hakavad sõbraks. Või midagi sellist, ei pakkunud pinget, olgem ausad.


Tundus, et näitlejad võtsid filmi suhteliselt lõdvalt, ainult Kivi tundus kõike tõsiselt võtvat. Üleüldse oli tema tegelane müstiline juhtum, alguses tundus nagu oleks tema näol tegemist heasüdamliku peategelasega, pärast tuli aga välja et ta on hoopis üks totaalne persevest, kes ekraaniaega eriti ei saa. Karl Urban seevastu aga sai iga hetkega aina kesksemaks tegelaseks ja seetõttu pidi kosmosekõmmutamise asemel õe-venna suhtedraamat passima. Aga Karl on siiski lahe. Seda ei saa aga öelda tema õde kehastanud Rosamund Pike'i kohta, kes suutis iga oma ekraaniloleku hetkega kogu selle vähese lõbu, mida see filmis sisaldas, ära tappa. Masendavalt igav sooritus, tundus nagu tegu oleks robotiga, mitte näitlejaga.


Meelelahutuseks oli ta selline enam-vähem film, mille osad kaameranurgad olid ägedad, sealhulgas ka viimases osas näidatud first person view, kui Karl mööda koridore jooksis ja koletisi tappis. Efektid olid enam-vähem, aga muusika seevastu oli õudne ning tundus nagu oleks helipuldis Uwe Boll istunud. Vot. 4/10

Paranormal Activity (2007)

Paranormal Activity, ehk The Blair Witch Project äärelinnas, oli selline täiesti muhe psüholoogiline horrorfilm. Hirmu sai tunda ning eks asjale andis mekki ka asjaolu, et vaadatud sai filmi üksi ja pilkases pimeduses. Unenägudesse siiski ei tunginud ning kummitama kauaks ei jäänud, aga idee nähtamatust deemonvaelasest oli tegelikult päris hirmus küll.

Lugu ise algab sellega kui üks peategelastest, noormees Micah ostab endale kalli kaamera, et majas möllavat poltergeisti jäädvustada ning leida lahendus kuidas too jätaks ta tüdruksõbra Katie lõpuks rahule. Kahjuks on asjad aga vastupidi ning asjad lähevad hoopiski hullemaks; poltergeisti ülbus kasvab, noorpaari närvid aga ei pea vastu.

Kui hirmu osatakse filmis hästi tekitada (on ju pea et iga inimene kuulnud öösel veidraid hääli või ette kujutanud, et asjad pimeduse liiguvad), siis seda ümbritsev lugu oli...suhteliselt kehva. Tegelased ei olnud meeldivad, naispeategelane muudkui hädaldas, aga lasi endast üle astuda; tema peigmees käitus aga kui totaalne persevest nii oma tüdrukuga kui ka neid kummitava olendiga.

See, et kõik ainult ühe käsikaameraga üles võeti, tõi tahes-tahtmata meelde just eelmainitud Blairi nõjaprojekti. Üleüldse meeldib mulle mõelda, et tegu oli kahe inimesega, kes ekspeditsioonile ei jõudnud ning pidid siis oma kummitusi püüdma. Kas just teisejärguline, aga kuidagi lahjemana tundus seetõttu ta küll. Eks suur ja pime mets ole hirmsam ka kui oma kodu tuttavad seinad, mis siis et nende vahel üks nähtamatu tüüp su tüdruksõpra öösel näppimas käib. 6/10

Põhiline tegevus toimus öösel. Päeval nii põnev ei olnud.

No Country for Old Men (2007)

Võttis ikka kõvasti aega, enne kui ma oma vaatamisnimekirjaga lõpuks sellise väärtfilmini jõudsin, nagu seda on No Country For Old Men. Muidugi on olnud nüüdseks juba korduvad võimalused seda teleka vahendusel jälgida, aga ei ole mina seda suutnud. Mõnda filmi juba telekast vaadata ei saa ning see vendade Coenite raamatuadaptsioon on just üks sellistest. Kelle jaoks teos ikka veel võõras on (nagu oli ta seda kuniks eilseni ka minule), siis tuleb kiiremas korras tutvust teha; tegemist on tõeliselt hea filmiga. Tegemist ei ole küll minu esimese kokkupuutega vendade Coenite repertuaariga, aga sellegi poolest olin meeldivalt üllatunud kuivõrd kvaliteetse asjaga tegemist on; ainsa asjana võiks filmile ette heita tema mõnevõrra vaiksemat sorti lõppu, kuid õnneks ei suuda see üldpildi sisse mõra lüüa.

Lugu algab eikusagilt, Lleweyn Moss peab liivaväljadel pikasarveliste peale jahti, kui juhuse tahtel satub ta peale viltu vedanud narkoäri tagajärgedele. Surnud mehed ja koerad, kuuliaukudega autod ning üks surev mehhiklane, kelle autokastis on rohkem valget pulbrit kui sellel talvel õues võis kohata. Tark mees nagu Moss on, taipab ta et puslest on tükke puudu ning tehingu jaoks vajaminev raha on sündmusplatsilt kadunud. Jahimees teritab taaskord oma meeled ning asub raha jälitama, selle lõpuks ka leides. Hiljem, kui raha käes ning mees juba voodis lamab, tuleb südametunnistus külla ja veenab Mossi tagasi sündmuspaigale minema ning surevat mehhiklast veega kostitama. Kahjuks on paigal ka oma raha tagasi nõudvad poisid ning Moss peab alustama pikka põgenemisteekonda. Tema kannule saadetakse aga tapahimuline palgamõrvar Chigurh, kes isegi aega maha võttes oma tapahimu vareste peal lahendab.

Filmi juures on palju meeldivat ja seda lisaks suurepärastele näitlejatöödele. Josh Brolin nö. võitis minu südame juba Planet Terroris armukadedat tohtrihärrat mängides, aga napisõnaline Moss samuti alla ei jäänud. Kuna Javier Bardem oma hispaaniakeelsete filmidega minu huviorbiiti enne sattunud pole, siis ei ole ka imestada et tema puhul puhta lehega alustamisest rääkida võis, aga siiski oli tegu fenomenaalse esitusega. Ka kogenud šeriffi kehastanud Tommy Lee Jones sai oma osaga eeskujulikult hakkama, kuigi minu tähelepanu koondus siiski kahe esimese vahelisele kassi-hiire mängule. Samuti võis näha ekraanil ka Woody Harrelsoni, aga miskipärast tuli mulle kohe silme ette tema esinemine filmis 2012 ja sealt peale ei suutnud ma teda tõsiselt võtta. Üks aspekt, mis mulle väga meeldis, oli dialoogide minimaalne kasutus; see jättis omakorda rohkem ruumi kõigele muule. Sellega kaasnes aga paar kõige pingelisemat stseeni eales, vähemalt minu filmikogemuse puhul; väga õnnestunud thrilleriga tegemist seega.

Mõnus on ka see, kuidas muusika on selles filmis põhimõtteliselt olematu; minu jaoks taaskord tegemist väga värskendava elemendiga. Ning taaskord aitab see pingele ainult kaasa, ei teki sellist tehislikku tunnet, kus situatsioon tuleb ära tunda muusika järgi. Kogu kompott tundus lausa nii hea, et peale eilset vaatamist seadsin täna sammud filmipoodi ning lahkusin sealt vastava filmi DVDga. Mis siin ikka. 10/10

Halloween II (2009)

Kuna Rob Zombie esimene Halloween mulle meeldis, siis tuli ka teisele osale pilk peale visata. Seekord ei olnud kahjuks aga tegemist niivõrd hea filmiga, kuigi huvitavaid elemente ju tegelikult oli. Võib olla oli asi ka selles, et vaatasin Director's Cut versiooni, mis tundus kuidagi konarlik ja veidike isegi liiga pikavõitu. Muidugi, idee sellest kuidas esimese filmi juhtumised tegelaste edasist elu mõjutasid, oli iseenesest ju üsnagi põnev - Laurie Strode hakkas gootiplikadega pidudel lällama, Loomis läks aga ennast täis ja hakkas esimese osa stsenaariumit oma nime all raamatupoodides müüma. Lisaks sellele oli siin ja seal pisikesi detaile, mis olid omamoodi. Nagu fakt, et Michael Myersit esimest korda ilma maskita näha saab, või et ta lisaks vaikusele ka sõnu produtseerida oskab. Muidugi see niisama korisemine oli naljakas, aga ilma maskita Michael oli minu arust tegelikult päris äge; võttes eriti arvesse just seda, et maski alt tuli välja karvane kodutu, mitte ühe järjekordse ebardi väärastanud nägu, kelle suunurgast ila jookseb ning silmad kõõrdi vahivad.


Siiski vist sellega asi piirdus, sest lugu oli siiski üsna tobe. Muidugi on slasherfilmide puhul raske muud oodata. aga kuna idee hea tundub, siis oli Michaeli suvaveristamised täiesti tarbetud ning ei omanud mitte mingisugust motiivi; sees olid nad ainult selle pärast, et tegu on Michael Myersiga. Rob Zombie oleks võinud stsenaariumi puhul ikka rohkem vaeva näha, sest esimesele osale jäi H2 ikka ludinal alla. Samuti ei meeldinud mulle kogu see psühhedelne värk, kus Michael oma ema ja nooremat ennast igal pool nägi. Stiililisest küljest vaadatuna oli kõik suht omal kohal, aga ei tea kas asi oli minu tõmmatud versioonis üksi või ongi kogu film nii kuradi tume, et kohati on raske aru saada mis ekraanil toimub? 5/10

The Wicker Man (2006)

Peale seda, kui sai Youtube'i vahendusel "Best of Wicker Man" klippe vaadatud, ei saanud ma filmi vaatamist enam edasi lükata; uudishimu oli liiga suur. Seega, mõeldud-tehtud, film tööle ja silmad ekraanile. Nii umbes poolteist tundi hiljem, kui lõputiitrid jooksma hakkasid, olin ma nõutu. Kuidas kurat seda nüüd hinnata? Ühelt poolt oli ju tegu ühe ilge hunniku pasaga, teiselt poolt võib sellest saada üks mu lemmikfilmidest läbi aegade. Kõige lihtsam oleks vast teha edetabel miinustest ja plussidest ning vaadata mis välja tuleb.


Top 3 põhjust, miks Wicker Man vilinal imes:


Nr. 3 - Loll lugu

Nii. Nicholas Cage'i tegelaskuju endine kihlatu kutsub tolle kuhugi saarekesele oma kadunud tütart otsima. Cage, kes enne tulekut tundus nagu täitsa normaalne vend olevat, muutub saare peal koheselt persevestiks, kellele võim pähe on hakanud. Sealt edasi jalutab ta metsas ringi, küsib elanikelt lolle küsimusi, tilbendab niisama ringi, vestleb oma "pidevalt pilves" näoga pruudiga ja muud säärast. Teised saare asukad ajavad muud möla, millest keegi aru ei saa ja on lihtsalt imelikud. Lisaks on terve film selliseid WTF momente täis, mis filmile sittagi juurde ei anna.

Nr. 2 - Kohutav dialoog

Ausõna, ma oleks vahepeal isegi magama jäänud. Iga jumala kord kui Cage Kate Beahan'i tegelaskujuga rääkima hakkas, lülitus mu aju automaatselt välja. Enamjaolt selle tõttu, et Beahan nii kuradi kohmetu oli. Ma olen kuulnud, et dialoog on päris suures ulatuses sõna-sõnalt sama, mis originaalversioonis, seega ei ole siin muud süüdistada kui kehva näitlemist. Ja kui näitlejatest rääkida, siis ei suutnud ma kordagi tõsine olla, kui Diane Delano ekraanil oli; no vot ei ole ta usutav "tõsises" filmis.

Nr. 1 - Kõige antiklimaatilisem lõpp EALES

Siinpuhul ei oskagi rohkem kommenteerida. Vaatasin pärast Youtube'ist originaalfilmi lõpu ka ära ja noh, kuigi kohati sama tobe, oli veidike tõsiseltvõetavam ikka. Seda eelkõige selle tõttu, et rituaali läbiviijaks oli ikka korralikult riietatud Christopher Lee, mitte öösärgis ringi tatsav ja Braveheart'i näomaalinguga Ellen Burstyn.


Top 3 põhjust, miks peaks see film kultusklassika olema:


Nr. 3 - Kohati päris põnev

Usu või ära usu, aga mõnel hetkel tundus film täitsa hea olevat, saladuseloor oli tihe ning kannatamatult tahtsin teada, et mis nüüd saab. Horrorit ei olnud muidugi grammivõrdki, aga thrillerimõõtu andis kohati isegi välja ja pinget suutis hoida. Kahjuks ei olnud see aga ühtlane joon, sest filmi koomiline pool pressis ennast jälle välja.

Nr. 2 - Huumor

Ma ei räägi ainult sellest huumorist, mida filmisiseselt toodetakse; siia hulka tuleb lisada ka kõik need lõbusad teemad, mis IMDB boordil ringi hulbivad. Peale filmi lõpetamist seal natuke ringi hiilides, sain ma ikka paraja suutäie naerda, niivõrd mõnusalt võetakse selle filmi kallal, et pisar tuli silma. Aga ega film ka selles võtmes kaugele maha ei jäänud, suurimaks põhjuseks järgmine punkt.

Nr.1 - Nicholas Cage

Kurat seda teab, mis Nici peas ringi liikus, aga tema esitus on nii üle võlli ja lõbus, et lausa lust vaadata. Lisaks sellele, ei ole midagi naljakamat kui Nicholas Cage karukostüümis naisele vastu vahtimist andmas, väikseid lapsi hirmutamas, relva ähvardusel ratast varastamas või siis kohalikke neidusid täiesti tavalise roundhouse kickiga meelemärkusetuks tagumas ja seda niivõrd uhkelt, et isegi Chuck Norrisel oleks ainult kiidusõnu öelda. Lisaks veel niisama karjumaist ja halamist ning võidukombinatsioon on käes.

Vot sedapsi. Kehvavõitu thriller, aga suurepärane komöödia. Sellepärast ka kaks hinnet. 3/10 ja 9/10

Fantastic Mr. Fox (2009)

Fantastiline Härra Rebane oli tõepoolest üks nendest animatsioonfilmidest, millele viidates tasub kasutada sõna "fantastiline". Juba fakt, et loojad otsustasid stop-motioni kasuks, andis filmile palju juurde ning on üks neist külgedest, mis aitab tal massist erineda. Muidugi, vähesed filmid on täiuslikud ning kahjuks ei olnud Fantastic Mr. Fox nende seas; oli asju mis vaatamise ajal natukene kripeldama jäid, kuid õnneks oli tegu vaid pisiasjadega ja suurema plaani elamust ei rikkunud. Lugu oleks võinud pisut fantaasiarikkam olla ja osa tegelastest tundusid välja arendamata, samas ei oska aga teatud elemente teises keskkonnas teist lugu järgides ning teiste tegelaste esituses ette kujutada.

Nimekaid näitlejaid filmist leidus, kuigi nii mitmegi puhul jäi nende esitus tagasihoidlikumaks, kui arvata võis. Sellele vaatamata oli heliline pool igati tasemel ning näitlejad suutsid loomulikuks jääda, justkui oleks rääkivad loomad igapäevane nähtus. Huumorit jagus ning oli tore vahelduseks näha ka sellist filmi, mis ei olnud treilerisse kõiki oma paremaid palu toppinud ja siis ülejäänud filmi kuivale jätnud; asi tundus rohkem vastupidine olevat ja parajaid pirne loobiti vahel ikka lausa kamaluga. Tegemist oli ühe igati südamliku looga.

Kas filmist ka mõni tugevam tarkusetera leidus, seda oli juba raske öelda; eks ta oli rohkem selline meelelahutusfilm, mis läks mööda käidud radasid, mille kohaselt "erinev olla on hea, "hoia oma pere ja sõpru" ja muud säärast. Aga ega see ei takista inimesi IMDB boordiel diskuteerimast ja arutamast, et kas väike rebasepoiss oli homoseksuaal või mitte. 8/10

It's groundhog day!

Shutter Island (2010)

Aega läks, kuid asja sai ning lõpuks jõudsin ka mina kinno Shutter Island'it vaatama minna. Scorcese - DiCaprio tandemi otsa ma enne seda polnud sattunud, seega olin meeldivalt üllatunud kui avastasin filmi lausa fenomenaalse olevat. Pinget jätkus pea et igaks hetkeks algusest lõpuni; vaid korra filmi keskel jäi tegevus paariks minutiks soiku. Samanimelisel raamatul põhineva loo idee ei pruukinud olla just kõige originaalsem, kuid edasi suudeti seda anda niivõrd osavalt, tuues vanadesse kontidesse uut jõudu ja andes kogu loo olemusele uue hingamise. Väga meeldis mulle asjaolu, et pidevalt poetati kas audio või visuaali abil vihjeid loo üllatava lõpptulemuse kohta. Kuna suutsin kogemata selle enne endale ära spoilida, siis seda lihtsam oli mul ümberkaudseid vihjeid kokku koguda ja pildiks seada. Sellegi poolest ei teeks mitmekordne ülevaatamine asjale kahju.


Lugu on tegelikult hästi põnev. Aastal 1945 saadetakse kaks föderaalagenti, Teddy ja Chuck Shutter Island'ile - saarele, mis on koduks paljudele musta minevikuga vaimuhaigetele. Nende ülesandeks on leida oma palatist salapäraselt ja ootamatult kadunud patsient, kelle südametunnistusel on oma abikaasa ja kolme lapse surm. Kuid peale seda kui patsient kiirelt ja poolkogemata üles leitakse, usub Teddy et saarel toimub midagi enamat ning asub asja uurima. Lisaks saare saladuse avaldamisele, on Teddy õlul ka omakohtu kandmise soov - leida saarelt tema naise surmas süüdi olev püromaan. Aeg-ajalt saab vaataja tutvuda ka Teddy sisemuses toimuvaga, kui mehike uinub ning veidrad unenäod valla laseb. Kuna minu viimane kokkupuude DiCaprioga jääb kuhugi sinnakanti kus ta oli iga teismelise tüdruku unenägudes tihe külaline, siis olin ma taaskord meeldivalt üllatunud kui nägin, et tema näitlemisoskused on hea veini kombel ajaga ainult paranenud ning ka teised tulid üpriski eeskujulikult toime. Lisaks sellele imetlesin suurepäraselt kasutatud muusikat ning häid kaameranurki.


Kui nüüd üldisemast kinoelamusest rääkida, siis tuleb nentida et algus ei olnud kiita. Tundub et kinoisad on otsustanud muuta kunagise treilerite näitamise aja hoopiski reklaamikeskuseks. Seega pole ime kui filmi oodates ja reklaame vahtides tuli vägisi tunne, nagu oleksin kodus teleka taha istunud; ainus vahe seisnes selles, et mul polnud pulti millega kanalit vahetada. Õnneks oli film niivõrd hea, et kaua selle pärast ei mossitanud. Selle asemel hoidis film mind pidevalt pinges ja tooliserval. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et tegemist oli väga hea filmiga, mida nii kinos vaadata kui pärast ka kodusesse filmiriiulisse soetada. Miks? Sest elamus on hea, kohati isegi liigagi, seega ärge ehmatage kui peale filmi lõppu enda vaimses seisukorras kahtlema hakkate ning paranoia võimust võtab. 9/10

Con Air (1997)

Mõnikord kõlbab ka televiisorist filme vaadata ning mis võiks olla sobivam kui Con Air - üks keskmiselt juustune Nicholas Cage'i film. Algab ta igavalt, sõduripoiss Cage visatakse enesekaitse käigus ära tapetud umbjoodiku tõttu trellide taha ning seetõttu maga maha oma tütre sünni. 7 aastat hiljem saab matsistunud Cage oma vabaduse, aga selleni jõudmiseks tuleb astuda lendava vangla pardale, mis on otsast otsani suuri kriminaale ja pisisulisid täis. Näitlejate nimekiri on päris muljetavaldav, kuid kahjuks ei kasutata kõiki piisavalt suures koguses ära ning nende olemasolu on seega üldiselt kahtluse alla seatav. Eriti nähtav on see just Steve Buscemi tegelaskuju puhul, kes ei anna loole mitte kui midagi juurde, ta on rohkem nagu filler kui et legitiimne karakter. Kuigi kogu film kaotas oma võlu nii umbes poole peal, kui pinge kadus ning ainult lahmimiseks läks, siis sellegi poolest oli naljakas vaadata kuidas mõnevõrra kogemata sooritatud mõrva eest kinni pandud Cage oma vabanemispäeval kaasvange südamerahuga mõrvama asus. 5/10

A Nightmare on Elm Street Part 2: Freddy's Revenge (1985)

Elmi Tänava Õuduse teine osa oli esimese osaga võrreldes piinlikult suur samm tagasi. Tegelased olid magedad, stsenaarium igav ning peaosadesse valitud näitlejad olid vast kaheksakümnendate keskpaiga kõige näotumad ja talenditumad inimesed üldse. Filmi algus ning lõpp on samad, seega kui lõpuklipp algab, on väga lihtne arvata kuidas teine osa "otsad kokku tõmbab." Teoreetiliselt on filmi lõpp üks suur keskmine sõrm vaatajate suunas. Ning eks ole seda terve lugu - Freddy on jätkuvalt inimeste unenägudes peidus kuid ilmub ühe poisi kaudu ka pärismaailma. Poiss nutab, tapab tahtmatult, nutab ja nutab. Yeah. Ei, aitäh. 2/10

2012 (2009)

Roland Emmerichi järjekordne maailmalõpufilm oli suht okei. Kahjuks sinnamaani ta küündibki, sest kuigi efektid olid päris ägedad, siis lugu oli taaskord hunnik jama ning John Cusacki kehastatud Jackson Curtis on kõige parema õnnega emakeppija, kes iial ilmavalgust on näinud. Olgu tema teel kas varisevad majad, lagunev asfalttee, taevast lendavad laavapallid või teda lömastada soovivad mehhanismid, tema jätkab hingamist. Kõik oli nii üle võlli ja naeruväärne, et lausa naerma ajas kohati. Huumori koha pealt pakkus veel head mekki Woody Harrelsoni poolt kehastatud vandenõuteooria-hipi, ülejäänu oli aga piinlikult igav. Lõpu poole tegelesin juba muude asjadega ja sirvisin Penny Arcade'i arhiivi, et ennast muud moodi lõbustada. Lõpp oli selline imal ja klišeeline, paljud tegelased üdini stereotüüpsed ning surnud lähedased unustati ülehelikiirusel. Johann Urbi raske vene aktsendiga kõnelev Sasha oli humoorikas, though. 4/10