Kui eestlased said oma Brüno laksu juba juulikuus kätte, siis mina, kes parajal ajal kodumaal kinno ei jõudnud, pidin hiljem Portugali lõõmava päikse all augustikuu keskpaigani kannatama, et Austria ühe kuulsama homoseksuaali seikluseid ignorantseid homofoobe täis Ameerika Ühendriikides silmata. Ühtlasi oli tegemist ka ainsa filmiga, mida tollel kuul kinos käisin vaatamas. Kuna kohalik kinokvaliteet oli kodumaisega võrreldes suhteliselt nigel, siis võin julgelt öelda, et osad naljad jäid kehva audiopoole tõttu hoomamata, subtiitritest ei olnud samuti kasu, sest ainsad sõnad, mis terve reisi jooksul omandatud said olid "obrigada" ja "merda" - vastavalt siis "aitäh" ja "sitt".
Film ise oli umbes selline nagu ma ootasin, kui välja arvata kõik geinaljad, mis vajasid palja ihu näitamist massiivsetes kogustes. Tuleb tõesti tõdeda, et ma ei olnud mentaalselt valmis nägema suurel ekraanil, kuidas sealt üks peenis vastu vaatab ning seejärel "Brüno" ütleb. Üleüldse panustas film kuidagi liigselt palju alasti naljadele, jättes maitsekale huumorile vähe kohta. Loomulikult tantsiti ka ameeriklaste pingul närvidel lõbusat polkat, kuid Borati tasemeni kahjuks või õnneks siiski ei jõutud. Kuigi tuleb mainida, et filmil olid ka selles vallas omad kõrghetked, näiteks hetk, mil Brüno küsib homoseksuaalseid heteroteks "ümber pööravalt" preestrilt, kas too pole mitte kunagi teiselt mehelt suhu võtnud, sest tollel olevat vastava tegevuse jaoks suurepärased huuled.
Lõppkokkuvõttes oleks olnud Brüno parem film, kui poleks mindud laisaks, kasutades sedasama loomustrit, mis Borati puhulgi (kaks meest teevad dokumentaali, lähevad tülli, kõik on perses, saavad kokku, happy ending) ning liialt toetuti visuaalsele huumorile. Kuid sellegipoolest oli ta siiski suhteliselt amüsantne. Kuid mitte hüsteeriliselt naljakas. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar