The Hunger Games (2012)

 

Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

 

Eelmise aasta detsembrikuus kinos ära nähtud Kääbik settis päris pikalt, enne kui otsustasin et aeg on blogi varjusurmast taaskord välja tuua ning mõtted kirja panna. Mäletan, et kunagi nooruspõlves sai ka raamatuversiooni loetud, ent kuna sellest oli filmi nägemise hetkeks möödas niivõrd palju aega, siis ei osanud ma ka vahet teha, et millised osad linateosest olid raamatu järgi tehtud ning millised neist olid originaalsed ideed, mis sinna ja tänna vahele pikitud olid. Võib olla ei ole ma piisavalt suur Tolkieni fänn, et vinguma hakata, aga mulle tundus kõik ühtlane ja sujuv, kordagi ei tekkinud muljet et kuhugi vahele on suratud mingi sobimatu pusletükk. Natuke interneti avarustes ringi vaadates tundus üldine arvamus lahku minevat, sest oli neid kes taevani kiitsid ning ka neid kes selle peale sülitasid. Eks ma isegi olin alguses skeptiline, sest see kuidas ühest raamatust sai äkitselt triloogia tegi pisut murelikuks küll. Kui aga kinos film otsa sai ja tiitrid jooksma hakkasid, tekkis samasugune tunne kui esmakordselt Sõrmuste Isandat vaatamas käisin (tookord ei olnud ma isegi teadlik, et tegemist on filmitriloogiaga), kus peale pea et kolmetunnise filmi lõppu olin veidike üllatunud, et asi juba läbi sai. Sarnane lugu leidis aset ka siin ning kaks tundi ja viiskümmend minutit tundusid pigem kui poolteist tundi. Visuaalne ilme oli tänu sellele kiidetud/kardetud kõrgemale kaadrisagedusele alul võõrastav, kuid sellega harjus üpris kiirelt ning lõpuks hakkas see isegi meeldima, sest silmailu oli pea et igas kaadris. Muusika oli grandioosne ning meeldejääv, tegelased ja sündmused huvitavad, film ise meeldiv. Ning Martin Freeman oli täiuslik Bilbo. 8/10