teisipäev, 29. detsember 2009

Avatar (2009)


Mingil kahtlasel kombel oli eile pea et terve filmiblogimaastik Avatari arvustusi täis ning seega otsustasin enda värsked elamused natukeseks endale hoida ja oodata tänaseni (Sticka sai ülesandega teistest varem hakkama, kuid muljetamine jäi vaid tegemata). Sai uuritud, puuritud ja kaalutud mida ma filmist õige arvasin, kuid reklaamitud Jeesuse teine tulek jäi siiski olemata, kuid kinoelamuse sain vähemalt kätte.


Eks olid peale pooleaastast rämedat promomist ka minu lootused ehk natuke kõrgemal kui nad oleksid tohtinud olla, aga god damn...tõepoolest, need 3D visuaalid olid tasemel, kuid pea et kolm tundi neid kuradi prille kanda on ikka räme piin, mitmeid kordi avastasin ennast prille kergitamast ja seda pooludust pilti jälgimast, et silmad vähegi puhkust saaksid. Lisaks sellele ei pannud ma neid effekte pidevalt tähelegi, ju ma siis ootasin rohkem sellist in your face teemat, kus ikka konkreetselt igasuguseid asju näkku paisatakse ja muud säärast. Detaile oli, kuid kahjuks liiga palju et neid jälgida, enamuse ajast pidi lihtsalt endale tõdema, et nad olid seal ning kõige nautimiseks aega lihtsalt ei jätkunud. Seetõttu tuleb võib olla isegi tõdeda, et 2Ds filmi vaatamine oleks olnud palju valutum. Seda enam, et kogu film oli ju siiski visuaalidele üles ehitatud, lugu oli täiesti teisejärguline.


Kui sõnastikust üles otsida sõna "klišee", siis oleks seal kõrval Avatari poster. Lisaks sellele magedale naljale. Kuid sellegi poolest on lugu juba nii mitmest filmist tuttav, et esimesed 40 minutit ootasin ma pingsalt actioni algust, et kuidagigi värskendust leida, mul oli ausõna igav. Isegi action oli kohati laialivalguv ja sai kuidagi liiga kiirelt läbi.

Lugu ei tohiks filmisõpradele enam võõras olla. Suures džunglis elavad steroide täispumbatud smurfid, kelle elukoht juhtub olema just ühe kõige kallima vääriskivi/materjali/muu sita põhisoonel ning inimene, oma kõige ausamas loomuses himustab vaid raha ja ei hooli kummalistest sininahkadest, kellel on loodusega väga tihe side ning kelle juuksed on kõigega haakuvad. Sõna otseses mõttes. Lisaks on olemas traditisooniline vastasseis, mille kohaselt sciencetists=good guys, military=evil fucks. Kuigi kõik tegelased oleks justkui klišeeraamatust välja astunud, oli steroidismurfide tegevusi tegelikult isegi põnev jälgida ning mõnikord suutsid need sinised inimkaslased minu näolt isegi mõne rahuloleva naeratuse välja võöuda. Inimeste puhul aga jäid näolihased täiesti tuimaks, sest pea et mitte ükski neist ei tundunud eriti sümpaatne, liiatigi olid enamus neist eemaletõukavad ja tülgastavad tegelased. Vaid Sam Worthington tundus muhedana, kuid enamuse ajast siiski siis kui ta oma sinises jalgadega kehas oli, kui et roosas nahapuntras ratastoolis ringi veeres.


Kindlasti ei olnud tegemist halva filmiga, kuid visuaalide najal ikka filmi ei tee, tahaks ikka lugu kah. Lisaks sellele jätsid 3D võtmes mulle suurema elamuse Ookeanimaailma treileri efektid, kui et Avatari maagiline metsamaailm. Seega tappis mu elamuse kõik eelnevalt toimunud promohooramine, mis selle filmi mainimisega pea et igal pool kaasas käis. Kuid sellegipoolest suutsin mingit osa sellest siiski nautida. 6/10

P.S. Avatar on esimene film, mille puhul suutsin esmavaatamisel ühe paraja continuity errori ära silmata, seda siis lõpuminutitel, kus Normi nii inimese kui ka Avatarikehas näidatakse, loogikareegleid eirates.

esmaspäev, 21. detsember 2009

Something, Something, Something, Dark Side (2009)

On irooniline, et Stan Helsingule järgneb kohe samalaadne film, mis lihtsalt imes. Tuleb tunnistada, et ma olen Family Guy tulihingeline fänn ning kui teised inimesed ikka ütlevad, et see pole ju üldse hea asi ja naljad on nõmedad, siis ma üritan vastu vaielda. No muidugi, pea et igal sarjal tuleb hetki, mil lastakse välja ka keskpäraseid episoode, aga kurat...Something, Something, Something, Dark Side oli kõige õudsam asi, mida Family Guy kunagi teinud on.


Ning samamoodi nagu Stan Helsing oli üks huumorivaene käkk, siis oli seda ka see teos. Ainsa vahega, et Stan Helsingu puhul ma ei oodanudki midagi, kuid Family Guy puhul olid ootused ikka palju kõrgemal, sest noh...see on ju Family Guy. Lisaks oli Blue Harvest, ehs FG Star Warsi paroodia esimene osa ikka suhteliselt normaalne. Mitte täiuslik, kuid kõlbas vaadata ning pakkus ka paar naeratustki. Aga Something, Something, Something Dark Side hiilgas sellega, et kogu filmi peale oli nii umbes viis nalja, millest erksamalt meelde jäid vaid kaks, millest üks oli natuke piinlikult poolkohustuslik torge Star Treki pihta. Üks koht, mis oleks võinud naljakas olla, oli seotud Megi ainsa ekraaniloleku korraga, kuid ka see suudeti ära rikkuda, samamoodi tehti paljude naljadega. Üleüldse tundus nagu oleks skripti eest vastutanud Disaster Movie autorid, sest enamus naljad olid kohmakad ja elemendist väljas ning dialoog oli lihtsalt õudne. Lihtsalt õudne...


Rohkemat ei olegi nagu öelda. Ainult ehk seda, et Star Warsi universumis on kohata lahedaid ja huvitavaid tegelasi. Kahjuks on paljud paroodiad nende naljakaks muutmisega mööda pannud ning seda tehti ka siin, elavaimaks näiteks vast Yoda, kuid ka Lando oli üpriski piinlik ning üldplaanis üsnagi mõttetu. Samamoodi tundusid kõik tuntud ja eepilised stseenid kastreerituna.

Kokkuvõtvalt? Pask. Suhteliselt kohutav Star Warsi paroodia, suhteliselt kohutav Family Guy episood. 2/10


"I am Darth Vader and I approve this message!"

Stan Helsing (2009)


Enne kui me hakkame seda filmi põhjalikumalt lahkama, tuleb vast kohe ära öelda, et miks selline kõrge hinne talle pandud on, sest film ise on peale Disaster Moviet üks kõige suurem hunnik kinoajaloo sitta, mis eal ilmavalgust näinud on. Kõik need kolm lisapunkti (muidu oleks film saanud olla Kinoprojektoris esimene, kes ühe saanud) on teenitud tänu heale visuaalsele ilmele ning ühele pisikesele dialoogijupile keset seda saasta, mida need õudsad tegelased oma suust suutsid välja ajada. Oh, ja muidugi seksikate naispeategelaste eest. Punkt kirjas!


Stan Helsing on üks järjekordne Scary Movie laadne paroodiafilm, mis on oma olemuselt...sama asi. Ta isegi ei ürita olla midagi muud kui Scary Movie. Otseselt. Sest tegu on õudusfilme parodeeriva pasaga, ainsa vahega et Scary Movie oli actually naljakas (välja arvatud neljas osa), rääkimata sellest et neil oli süžee, kuid Stan Helsing näeb välja ja kõlab, nagu oleks kogu dialoog improviseeritud, loost pole halligi, kõik lihtsalt juhtub ning tegelased on lihtsalt õudsad.

Kõigepealt on meil Stan Helsing, kes obviously on torge vampiirikütt Van Helsingi pihta. AGA EI! Tuleb välja, et Stan on hoopis tema sugulane, mis muudab kogu asja mõttetuks ning veelgi nõmedamaks kui see alguses oli. Lisaks temale on peategelaste hulgas veel kaks üpriski napis rõivastuses tšikki ja Supermani kostüümis paksuke Kenan Thompson, kes peale Mighty Ducks 2te on vist ainult sitta teinud (3mas osa oli juba jura). Lisaks neile on terves filmis palju õudusfilmide ikoone, nagu Freddy, Jason, Pinhead, Chucky, Michael Myers...kahjuks on kõik niivõrd sitalt tehtud ja absoluutselt mõttetud mittemidagipakkuvad pasakäkid. Freddyst on tehtud räppar või muud taolist, Myers on juut (mida kunagi ei seletata, et MIKS see nii on), Pinheadi pea on täis süstlaid ja noolemängu nooli, Jason on hokimängija (seda nalja tehti juba remake'is, get with the program!), Chucky ei näe isegi nuku moodi välja, vaid on lihtsalt mingisugune muteerunud midget ja nii edasi. Mitte ükski neist tegelastest ei saa mitte mingisugust austust. Lisaks neile saab märgata filmis veel absoluutselt mitte mingil põhjusel pitspesu kandvat preestrit ja NAISTERIIETES LESLIE NIELSENIT!!! Jumal küll, Leslie Nielsen läheb vist aastatega järjest seniilsemaks või on ta tõesti nii meeleheitel, et mängib igasuguses pasas, mis talle ette söödetakse. Mille kuradi pärast peab ta olema naisteriietes???!?!?!!!! IT DOESN'T MAKE ANY FUCKING SENSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Naljakas see film ei ole. Absoluutselt mitte. Ainuke koht kus kasvõi kergelt oleks muiata võinud, oli karaookestseen, kus peategelased laulsid põlenguohvriks langenud külainimestele Johnny Cashi laulu "Ring of Fire". Ülejäänu oli lihtsalt piinilikust piinlikum.

Seega, millest siis need kolm lisapunkti? Tuleb nentida, et filmi visuaalne pool on ägeda varjundiga. See on tume, salapärane ning kui sellist visuaali oleks kasutatud mõne päris horrori tegemiseks, siis oleks see ka asja eest olnud. Kuid ei, see lihtsalt situti täis. Ainuke koht, mis tõeliselt kõnealuseid horrorfilme natukenegi tögada suutis oli Stani vastus, kui temalt kohaleidmiseks juhtnööre küsiti - "Its the last house on the left on Elm street." My God, Bo Zenga - sa oled geenius! And boobs, point for them.

Point for those.

Kokkuvõttes oli tegemist elupasa filmiga, mis ei olnud naljakas, tegelased olid kehvad, stoori olematu ning Bo Zenga on värdjas for making it! Loogikavastane 4/10

laupäev, 19. detsember 2009

The Orphan (2009)


The Orphan oli üks täitsa okei film. Otsest horrorit eriti küll ei olnud, aga thrilleri maigu andis välja küll. Pisut pinget, paar plot twisti ja muud sellist. Stooripool oli muidugi selline kergelt meh ja pisut klišeemaiguline, aga käis kah.


Mõningane šarm lool siiski oli, kuigi kohati jäi tunne nagu ei üritataks üldse, kohati aga üritati liiga palju. Üldises plaanis oli meil tegemist tavalise perekonnaga - isa, ema ja kaks last. Kuigi kaks last juba olemas, oli vanematel kolmanda lapse mittetulemisest mingid kompleksid ning seega müttasid nad mööda lastekodusid, et perenumbreid suurendada. Kohati olid nad kurvad, kuid siis järgmisel hetkel lükkasid mõlemad püksid maha ning koduses köögis käis kõva rautamine; tuleb nentida, et selle näol oli tegemist ühe stseeniga, mis sai mu tüdruku üldise heakskiidu. Samuti üritati tegelastele mingeid sügavamaid probleeme omistada, umbes nagu "Drag me to Helli" puhul, kus peategelasel vihjati olevat söömishäired või muud vastavat. Siinkohal oli aga endisest alkohoolikust emaga ning pereisaga, kes ei suuda oma riista püksis hoida, vaid käib seda naabrinaistele saunaõhtudel demonstreerimas.


Lapsejaht lõppeb, kui vanemad leiavad Estheri (kes, nagu treileri ja posteri järgi eeldada võis, on saatana sigitis ja pure evil) - tüdruku, kes on intelligentsem, andekam ja täiskasvanulikum kui teised temaealised. Ohumärk? Vanemate arvates mitte, sest Esther võetakse oma hoole alla ning lastekollektsioon saab uue liikme, kui mustapäine lastekodu ime pannake poolkurdi pisitüdruku ja tüüpilise persevestist vanema venna kõrvale. Mida aeg aga edasi, seda enam selgub, et Esther on totaalselt messed up ning et ta põhieesmärgiks on pereisa püksi pääsemine.

Kokkuvõtvalt oli tegu täiesti okei filmiga, lugu oleks võinud olla muidugi pisut originaalsem, kuid käis kah. Film oli piisavalt kaasakiskuv, et pingsamalt jälgida ning osad pöörded ja käänakud, mis loos aset leidsid, olid ikka üpriski huvitavad. Eesti keelt saab filmis samuti kuulda, kuid parim Eesti reference Hollywoodi filmis on ikkagi "Encino Mani" kätes. 6/10

laupäev, 28. november 2009

Soul Plane (2004)

Soul Plane on väga naljakas neegritemaatline komöödiafilm, milles peategelane rajab endale oma lennufirma, mis on mõeldud peamiselt niggadele. Filmis on päris mitu naljakat karakterit.
Üks on pime mees, kelle hääl on kõigile tuntud juba Boondocksi sarjast ja näitlemine filmist Friday After Next. Lennupilooti mängib Snoop Dogg, päris hea swaggeriga liigub lennukis ringi, teeb seeni ja kimub mahvi ka, kui aega saab. LOL. Siis on veel meelad ja mõnusad stjuardessid, v.a üks paks pedekas. Lennu turvaosakonnas töötavad kaks suurt neegrinaist, kellest üks räägib, et kui Denzel astuks läbi värava, siis oleks kohe Get down with the git down. Ja teine ütleb, et ta on rohkem nagu noorte thõõgide peal väljas, st 50 Cent on tema jaoks hoopis teema, siis laulavad mõlemad seal HEY SHOORTYt. XD. Ja kui mingi shorty oma võltsblingiga läbi värava tuleb, siis üks eit vastab "This nigga looks more like a 5 Cent". Mis kutsub esile päris hea naerupahvaku. xD. H.H. ROFLMAO nshit. Filmis ikka jagub jõhkralt sellist turtsatama panevat huumorit. Sõõul Pleeein.

Süžee on nii, et Nashawn (Kevin Hart) kaebab ühe lennufirma kohtusse, kuna ta tagumik jäi turbulentsist vetsupotti kinni ja mingi stjuardess vajutas valet nuppu, kui BUMP mängu tuli, kogemata siis. Kuna Nashawn oskab suht hästi oma lapsepõlvest rääkida kohtusaalis, siis leitakse et ta peab võidu saama, võiduks on päris kopsakas kahjunõue lennufirmalt jms sitta, seda kõike kokku 100 miljoni dollari väärtuses. Dolla Dolla Bill, ya knows!
Edasi algatab ta selle rahaga oma lennukompanii siis, mille nimeks N.W.A. xD. Edasine pull, mida saama hakkab, jääb kõigi enda ülesandeks ära vaadata. Väga naljakad dialoogid, karakterid ja väheke situatsioonikoomikat ka, nii et hindeks 8/10.

What's takin' her so long?! Lennujaama töötaja ametis oma high score'iga. LOL.WTF.

Hey Shooorteey. Bitches is yappin' bout sum BIRTHDAY ish.

Young thug owned by a bunch of fat bitches. OFF THE CLIFF humor. ROFLMAO.

NWA lennufirma omanik. MIDA FEISS! xD.xD.xD.

Niimoodi nägi kapten välja...

ja niimoodi lennuk. (kes posterilt just seda filmiga kokku ei osanud viia) xD

As they say.. Once you go black, you never go back. xD. Pure example. H.H.


The most lovable character. BLIND NIGGA.


Ei saa kohe käsi eemale hoida stjuardessidest...ega ka kaasreisijatest. xD

N.W.A. airlines... ja nende ohutusnõudeid tutvustav klipp. x)

Look at that bubbly.NOICE. X)


Mr. Hunkee (Tom Arnold), kusjuures neegrite jaoks on Honkey nagu ka Cracker, valget sõimav sõna nagu meil on nigga and only NIGGA. xD. ROFLMAO.

kolmapäev, 25. november 2009

Inglourious Basterds (2009)


Selle postitusega olen suht meelega kaua oodanud, sest ootasin et QT uusima filmi tekitatud elamused imbuksid ning et saaks ikka korralikult nähtud asju analüüsida. Tõenäoliselt tuleb sellest ka meie blogi ajaloo kõige pikem post, kuigi ma teen kõik endast oleneva ja üritan ennast tagasi hoida.

Esimene kord nägin treilerit kuskil aasta alguses ning momentaalselt tekkis mentaalne erekas ning augustikuu tundus nii kuradi kauge olevat. Iga kord peale seda kui kinno sattusin ja treilerit nägin oli sees nii hea ja soe tunne, samas oli ka ootusärevust ja pingekruvimist. Rääkimata sellest, et treilerit sai ka netist kõvasti käiatud. Nii mittemidagiütleva ja samas niivõrd kõneka klipiga oli tegu, et rõve lausa. Igasugustest edasistest klippidest ja piltidest ja muust jamast aga loobusin, et endale võimalikult vähe spoilerdada, et kui päev lõpuks käes on, siis saab film täiesti puhtalt lehelt alustades vaadatud.

Kui asi aga kinodesse jõudis, siis üritasin natuke kannatada, et mitte sigatäis saalis kossitada, kus osa rahvast omavahel möliseb ja lõugab ja lägastab nii et vähe ei ole. Filmi jõudsin vaatama nädalaid hiljem, avastades et film tõmbab jätkuvalt lademes rahvast kohale, õnneks mitte nii palju, seega ruumi oli ja kõik läbustajad olid koju jäänud. Hiljem sai seda veel koos tüdrukuga vaatamas käidud, seega sai sellest senimaani ainuke film, mida olen kaks korda kinos vaatamas käinud. Esimesel korral lahkusin saalist igatahes suurima naeratusega, mis mu huulil kunagi olnud on.


Fuck me, nii palju möla ja filmini pole jõudnudki...Nagu nüüdseks peaks juba selge olema, siis olen ma totaalne Tarantino hoor, vaadates ja nautides iga ta filmi, nende tegelasi ja näitlejate valikut, dialooge ja ofkoors, tema imelist playlisti koostamise annet, kõik elemendid olid ka siin saadaval. Lugu - juudi päritolu sõjasalk läheb Prantsusmaale natse elimineerima, samal ajal kui natsid juute hävitavad ja propagandamasinat käiavad - oli Qt filmide arvestuses piisavalt uudne ja huvitav.

Muidugi oli ka asju, mille üle nuriseda võiks, näiteks oli Tõpraid kuidagi vähevõitu ekraanil ning üleüldse kasutati nende potentsiaali suhteliselt kesiselt ära. IMDBs varem natuke surfates jäi tunne nagu igalühele neist oleks QT üritanud luua tausta ja oma pisikese osa, kuid filmis see ei kajastunud, eriti kuna pea et pooled neist ei saanud põhimõtteliselt üldse ekraaniaega ega sõna suust ("Yes, Sir!" ei loe, kamoon). Rohkem oleks tahtnud nii Pitti kuratlikult hästi portreeritud Aldo Raine'i, Til Schweigeri muhedat Hugo Stiglitzi või ka Eli Rothi "Juudikaru". Üleüldse oli siiski hea loo puhul tunda sellist tahumatust, justkui lihvimata teemanti puhul. Pusletükid nagu sobisid omavahel kokku, kuid kohati oli tunne et vahepeal oli nende kohale asetamiseks ka vägivalda kasutatud. Tegelased, nagu seda oli Melanie Laurenti tegelaskuju neegerarmuke, olid kuidagi kohatud ja ilmusid justkui tühjast kohast, samuti oli veel ka teisi elemente, mis justkui oleks sinna sisse topitud, selleks et liikumisruumi aina vähem ja vähem oleks. Aga samas sitta kah, kuna QT võib teha oma filmidega mida iganes tahab, sest lõpptulemus on alati (minu jaoks vähemalt) üle lati minek.


Näitlejatevalik oli nagu alati võrratu. Filmi kõrghetkeks oli vast hetk, mil Pitt oma rämeda lõunaosariiklase aktsendiga itaaliakeelseid väljendeid mokaotsast poetas. Muidugi olid ka kõik teised hetked, mil ta ekraanil oli, säravad. Praeguseks juba palju kiitust saanud Christopher Waltzile ennustatakse raudkindlat Oscarit ning eks ka mina kiidan takka, sest niivõrd sümpaatset ja mesimagusa jutuga natsi pole mina enne oma elus näinud. Eestlastele "Komissar Rexist" tuntud Gedeon Buckhardi oli samuti üpriski põnev teistsuguses olustikus jälgida, Til Schweigeri vähese jutuga Hugo Stiglitzi erinevad SSlaste eluküünalde kustutamise meetodeid oli põnev jälgida ning samuti pakkus ka omamoodi huumorit, niisamamoodi olid head nii Michael Fassbender, Melanie Laurent, lapsenäoga Veiko Täär Daniel Brühl ja peaaegu et iga näitleja oli nii kuratlikult võrratu, et paha hakkab. Vaid Mike Myers tundus pisut kohatu, aga eks polnud päris tema elemendis film kah. Eli Roth oli ka päris hea, samas jääb mul vist igaveseks kipitama see, et tema asemel oleks võinud olla Adam Sandler, keda oleks tõega tahtnud selles rollis näha. Tuleb vast "Funny People" ära vaadata ning hinnata kas tegemist oli tema poolt õige teoga "Bear Jew" roll tagasi lükata.


Paljudest blogidest ja muudest arvamustest olen välja lugenud selle, et nii mitmedki inimesed arvasid ühe teatud baaristseeni liiga pika olevat, siin läheb minu arvamus aga teistest lahku - nimelt lõppes asi kuidagi liigagi ruttu ära. Dialoog lippas sujuvalt ja mõnusalt, pinge oli pidevalt õhus ning kui kuulid olid lendamise lõpetanud ja vaikus maa peale laskus, tuli kurb tunne. Geniaalse stseeniga tegemist nii või teisiti. Filmi lõpplahendus oli ka päris äge.

Et kõik see pikk jutt mõistlikult kokku võtta, tuleb öelda et tegemist oli taaskord ühe Tarantino meisterteosega. Mitte just tema parim film, aga pretty darn close. 9/10

pühapäev, 22. november 2009

Gamer(2009)

Gamer on suht ränk ja maniakaalne gore-i põhine action film, kus peategelane Kable, on vangistatud interaktiivsesse videomängusüsteemi (nagu ka kõik teised temasarnased vangid). Filmis on hulganisti vilkuvaid stseene, kõva märulit, mõttetult haiglast kõnepruuki ja veel haigemaid inimesi, kes juhivad teisi inimesi oma tahtmise järgi. Põhimäng on Slayers, kus üksteist tapetakse sellepärast, et saaks nö vabaks sellest mängumaailmast ja siis teine mäng on Society, kus saab lihtsalt nagu Simsi põhimõttel, veidi haigemalt siiski, kebotada oma tutvusringkonda kuuluvaid vastassoo esindajaid, samas ega pededki pole oma lõbust ilma jäänd. GROSS !! xD
Saundträkk oli talutav, maailmapilt ise aga suht üle vindi keeratud, meenutades veidi vanakooli klassikast tuntud action filmi The Running Mani, kus mängis peaosa ei keegi muu kui kõigi laste lemmik turbomees Arnie ise.

Süzee juurde asudes, tuleb ära märkida, et Kable (Gerard Butler) on kinni peetud ühe oma sõbra mõrva eest vanglamüüride vahel, kuigi ta ise pole seda sooritanud, kuna tema tegusid kontrollib NANEX süsteem, mis tähendab lühidalt Nano Cortexi. Nanex on siis midagi sellist, et inimeste ajurakud on asendatud nanoosakestega, mis paljundavad ennast ise ja võtavad inimese üle võimu. Suht sürr. Kõige selle taga on kurjam Ken Castle (Michael C. Hall), Dexteri fännidele tuttav nägu juba. Nõnda siis Dexie on maailma rikkaim mees, kuna ta pakub inimestele teenust, mis võimaldaks siis, kas kontrollida kedagi või alluda kellelegi raha eest. Kuna väga paljud inimesed on virtuaalmaailmast lummatud, siis tekivadki mängud nagu Society ja Slayers. Peategelane kable on lõksus Slayersi mängus, olgugi, et ta on võitnud enam-vähem kõik lahingusessioonid, on ta ikkagi surelik, kes otsib taga oma armastatut, Angie, tema kallim on aga Society võrku tõmmatud, alludes mingile tüübile, kes meenutab inimvaala, ülerasvund vastik väike värdjas, GET IT, VÄIKE.. HAHAAHHAHAhahHA. Nõnda siis Kable üritab mängust välja trügida ja oma armastatu üles otsida ning kõik teised maha tappa, kes ta teele ette jäävad. PLOT, missugune! Gore ja visuaalsed efektid andsid mõnusa ja friigi elamuse, sellest ka hinnang 7/10.

Võiks ju arvata, et tüüp mõtleb praegu Naistest, a võta näpust, tegemist hoopis detailsema tutvustusega NANEX süsteemile . LOL

Lick it.. Blood In Blood Out.

Üsna juhuslik kuul võib tabada sind sääremarja, jättes sind hapu näoga. Ääuutš!

Doooookiieeee Doooo, Dexter!

Andekad kasutajanimed. H.H. XD

Tabasin ühe roolijoodiku numbri märgi just. xD

let's play a game called "NOW YOU SEE / NOW YOU DON'T "

Flyin' cars n shiiit.

Street Fighter 2009: Bikini Edition. HÄHÄHähäHÄ.

Üks paar saapaid ära anda! Liiguvad kuuldused, et eelmisel omanikul pole neid enam tarvis.

nagu Rotten.com
ja nüüd midagi pehmemat ka lõppu. X)