Kolmapäev, 30. oktoober 2013

Kinoprojektori Halloween-a-thon! A Nightmare on Elm Street (2010)


Kunagi aastaid tagasi vaatasin neli esimest Elm Streeti luupainaja seeria osa ära, ent mingil kombel ei olnud see minu jaoks sama lõbus üritus kui enne seda tehtud Friday the 13th maraton. Robert Englund oli vinge mees ja igati tegija tüüp, noor Johnny Depp sai ära nähtud, temaatika oli igati õõvastav, ent kuskilt jäi miskit puudu. No ja see teine osa oli ka paras käkk minu meelest.


Võib julgelt öelda, et selle 2010da aasta uusversiooni tulekut ma eriti ei oodanud, aga noh, viisakusest kavatsesin talle pilgu peale visata küll. Põhimõtteliselt pilgu peale heitmine on õige fraas, sest film ise oli niivõrd piinlikult igav ja miitemidagiütlev, et huvi ja fookus nihkusid iga hetkega aina kaugemale ja kaugemale, kuni tähelepanelikust jälgimisest sai pigem kõrvaliste asjadega tegelemine ning uus koleda näoga Freddy oli pigem tavalise taustamüra, kui et meelelahutaja rollis. 2/10

Teisipäev, 29. oktoober 2013

Kinoprojektori Halloween-a-thon! - Sorority Row (2009)


Näe, kohe-kohe on käes Halloween, see imelik ameeriklaste püha, mis vägisi iga aastaga ka meie maal aina rohkem võimu võtab ja Mardi- ja Kadripäeva arvelt väikeseid lapsi õue kommi järele sunnib minema. Kuna meie siin läheme igasuguse vooluga kaasa, siis tähistame omal moel seda võõraste püha meiegi, vaadates terve nädala jooksul erinevaid õudusfilme ja jäädvustades siia oma muljed. Järgmised seitse õhtut oleme Halloweeni lainel, mis siis et tegelikkuses on see vaid ühe õhtu teema.


Kui "I know what you did last summer" nähtud on, siis on nähtud ka Sorority Row, sest filmi põhimõtte on täpselt sama - grupp noori, kogemata sündinud mõrv, politseisse minemise asemel sellest vaikimine ning täpselt aasta hiljem ilmub nende sekka saladuslik mõrvar, kes neid ükshaaval maha hakkab nottima. Midagi uudset film horroržanrile juurde ei too, piire ei murra, midagi ära ka ei võta. Nagu halvale õudukale kombeks, on ka siin noori naisi, kes joovad ennast purju ja näitavad tisse. 5/10

Teisipäev, 15. oktoober 2013

Black Dynamite (2009)



Black Dynamite on vanu blaxploitationfilme mõnusalt parodeeriv ja sõbralikult tögav komöödia, mille suurim võlu ei peitu mitte tema loos, näitlejatöödes ega kaameranurkades, vaid kõikides tahtlikes vigades ja pisidetailides, mis nende avastamise korral suu naerule venitab. Olgu selleks siis kaamerasilma sattunud mikrofonid, tahtlikud jätkuvusvead kaadrite vahetusel või pööraselt labased, ent toimivad naljad. Stsenaarium toimib ning on hea just sellepärast, et ta on taotuslikult halb ja "kehvasti kirjutatud." Selle ümberjutustamisega pole mõtet siin aega kulutada, see on miski, mida tuleb ise avastada. Üldiselt võib aga idee võtta kokku nõnda - viisaka afrosoenguga must mees rebib naisi ja tapab mehi. Väikse miinusena võiks esile tuua üldise väljanägemise - film on kuidagi liigselt pruun. Klannimehed, hoidke oma mõtted endale, ma pidasin silmas seda pruuni filtrit, mis kõik kaadrid nö. "üle värvinud" on. Neid alumisi pilte on sellest saatusest õnneks säästetud. Oleks kogu film nõnda värvikirev, oleks punktike juurde kukkunud. 8/10



Esmaspäev, 9. september 2013

Birdemic 2: The Resurrection (2013)

Birdemic 2, alapealkirjaga The Resurrection toob vaatajani õudustäratavaid naerukrampe. Lavastatud ja kirjapandud ei kellegi muu kui Birdemic: Shock and Terrori looja James Nguyeni sule läbi. Kui film algab sama igavalt ja aeglaselt kui esimene osa, siis lõpplahendus on küllaltki ootamatu. Muideks tegelased üritavad filmi teha oma kogemustest. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase. Kus mujal võiks näha arvutiga modeleeritud kiirabiautot või näiteks autosõidustseene, kus peategelastel ühel hetkel on päikeseprillid ees ja teisel hetkel neid lihtsalt enam ei ole. Või kuidas oleks tapjamillimallikaga? Samas pidutseda näitlejad oskavad, sest need tantsuliigutused ühe kohaliku peo käigus on lihtsalt ennenägematud! Filmis võib vilksamisi näha nii mõneski stseenis ka võttegrupi liikmeid.

Jääb üle oodata ka kolmandat osa, hetkel aga on saadud kätte üks korralik annus efektset filmiklassikat. 9/10







Pühapäev, 8. september 2013

Jersey Shore: Shark Attack (2012)

Jersey Shore Shark Attack on film, mis räägib Jersey kalda "guidodest" ning nende kokkupuudetest punasilmsete albiino-tapjahaidega. Film on valminud ka paari Sopranodes kaasa löönud näitleja (Tony Sirico ja Al Sapienza) osalusel, näitlejate nimistus on veel ka Jersey Shore'ist tuntud Vinny. Teose lavastajaks ei keegi muu kui John Shepphird, kes on teiste seas ka lavastanud filmi I Saw Mommy Kissing Santa Claus.
Mainimist väärt on ka osade tegelaste nimed nagu BJ, Nooki ja Balzac. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase, aga see-eest väga meelelahutuslikult teostatud.

Filmis on haid ja guidod. Sisuliselt sisu ongi selline. 4/10

Guidod ja guidette'id

Esmaspäev, 12. august 2013

The Gingerdead Man (2005)


Aastast aastasse kuulen inimesi pidevalt vingumas, et Hollywoodil on ideed otsas ning nüüd muud ei tehta kui et vändatakse järgesid ning adapteeritakse kõike, mida adapteerida annab. Esiteks, seda juttu on räägitud juba aegade algusest peale, ning teiseks, ilmselgelt on neil inimestel nägemata selline film nagu The Gingerdead Man. Film, kus mõrvarliku verehimuga pätist saab mõrvarliku verehimuga elav piparkook ei ole teps mitte pärit sellest samast Hollywoodist, millest need vingujad räägivad, oh ei! Siin on ideid isegi natuke liigagi palju ning eks ta ka sellepärast vajub lõppkokkuvõttes siiski päris parajalt perseli. Tõsi, tegemist on ühe täiesti korraliku b-filmiga, ning mulle kui üldiselt sellise saasta fännina see idee istus, ent natuke jäi filmil vajaka ning kuidagi liiga ohutult mängiti see elus piparkoogi asi välja. Justkui oleks kogu süžee kuskil reedeõhtusel pubituuril täis peaga paika pandud ning siis laupäeva hommikul pohmakavines seda kohendatud ning kõik parem kraam välja kougitud. Lugu ise on naeruväärselt lihtne - Gary Busey (kes juba originaalis on natukene piparkooki meenutava näoga) tapab inimesi, võetakse kinni, saab surmanuhtluse, tema keha kremeeritakse ning tuhk segatakse piparkoogitaignasse. Mingi aeg hiljem tehakse eelnimetatud taignast piparkook, kes ärkab ahjus küpsedes ellu ning leiab, et aeg on küps (GET IT?) inimesi tapma hakata. Õnneks satub ta kõige väetimate inimeste kohvikusse kogu filmikunsti ajaloos, sest ühe piparkoogi tapmisega hakkama esialgu ei saada. See on üks neist harukordsetest filmidest, mis on peaaegu nii halb et ta on hea...kuid selle asemel on ta lihtsalt keskpärane. 4/10




Laupäev, 20. juuli 2013

This Is the End (2013)


Viimasel ajal on mõned üksikud inimesed kurtnud, et Kinoprojektori blogi seisab juba pikemat aega tühjana ning uusi postitusi siia pole tekkinud. Tulin uurima, ja vahi - viimane postitus tehti märtsikuus! Sellel niinimetatud "vaikuseperioodil"on juhtunud nii mõndagi ningfilmide vaatamine on olnud sellel aastal üpriski teisejärguline, olgu see siis kas õnneks või kahjuks. Ometigi on ette juhtunud nii mõnigi pärl, millest tahaks kirjutada kas mõne pikema kirjatüki või siis ühe lihtsama muljetuse, nii nagu siin blogis ennegi nähtud - paar rida teksti, pildid, hinne ja kõik. Eks siis üritame varjusurmast (taaskord?) välja tuua.

Selle nädala alguses sai ära nähtud selline tore linateos nagu seda oli This Is the End. Paelus ta mind juba siis kui kunagi varem need treilerid kinodes jooksma hakkasid (jumal teab millal see veel oli). Tundus selline hästi mõnus ja muhe värk ja kuna mulle tegijate-näitlejate tiim juba varasematest projektidest suhteliselt hästi peale olid läinud, siis polnud nagu mingit erilist probleemi selle kinnojõudmine ära oodata ning siis pilk peale visata.


Lugu lihtne ja muhe - Seth Rogen ja semud on James Franco juures pidu panemas kui äkitselt jõuab kohale maailmalõpp, koos taevast allasadava tulevihma ja kõige muu säärasega. Head inimesed tõusevad sinise valguseviha sees taevasse, James Franco pool pidutsevad kuulsused jäävad aga oma lunastust ootama. Suurem osa filmi tegevusest leiab aset Franco majas, kuigi lõpuminutitel üritatakse ka väljaspool seda ellujäämisoskuseid rakendada. Kahjuks oli seda Franco pool passimist niivõrd palju, et pisut kippus asi üksluiseks juba muutuma. Õnneks oskasid mehed omavahelise keemia toimima panna ning niivõrd korralikus koguses (mõnevõrra labast, ent tabavat) huumorit toota, et igav ei hakkaks. Heliriba oli ka väga äge. Muhe film, mis ühekordseks vaatamiseks on enam kui piisav. Eriti praegusel juhul, kui ma avastasin et see Futurama viimane  hooaeg on suhteliselt huumorivaene. 8/10



P.S. Michael Cera teeb elurolli. Danny McBride on jätkuvalt naljakas. Channing Tatum on paljude naiste jaoks rikutud.