Black Dynamite (2009)

Black Dynamite on vanu blaxploitationfilme mõnusalt parodeeriv ja sõbralikult tögav komöödia, mille suurim võlu ei peitu mitte tema loos, näitlejatöödes ega kaameranurkades, vaid kõikides tahtlikes vigades ja pisidetailides, mis nende avastamise korral suu naerule venitab. Olgu selleks siis kaamerasilma sattunud mikrofonid, tahtlikud jätkuvusvead kaadrite vahetusel või pööraselt labased, ent toimivad naljad. Stsenaarium toimib ning on hea just sellepärast, et ta on taotuslikult halb ja "kehvasti kirjutatud." Selle ümberjutustamisega pole mõtet siin aega kulutada, see on miski, mida tuleb ise avastada. Üldiselt võib aga idee võtta kokku nõnda - viisaka afrosoenguga must mees rebib naisi ja tapab mehi. Väikse miinusena võiks esile tuua üldise väljanägemise - film on kuidagi liigselt pruun. Klannimehed, hoidke oma mõtted endale, ma pidasin silmas seda pruuni filtrit, mis kõik kaadrid nö. "üle värvinud" on. Neid alumisi pilte on sellest saatusest õnneks säästetud. Oleks kogu film nõnda värvikirev, oleks punktike juurde kukkunud. 8/10

This Is the End (2013)

Viimasel ajal on mõned üksikud inimesed kurtnud, et Kinoprojektori blogi seisab juba pikemat aega tühjana ning uusi postitusi siia pole tekkinud. Tulin uurima, ja vahi - viimane postitus tehti märtsikuus! Sellel niinimetatud "vaikuseperioodil"on juhtunud nii mõndagi ningfilmide vaatamine on olnud sellel aastal üpriski teisejärguline, olgu see siis kas õnneks või kahjuks. Ometigi on ette juhtunud nii mõnigi pärl, millest tahaks kirjutada kas mõne pikema kirjatüki või siis ühe lihtsama muljetuse, nii nagu siin blogis ennegi nähtud - paar rida teksti, pildid, hinne ja kõik. Eks siis üritame varjusurmast (taaskord?) välja tuua.

Selle nädala alguses sai ära nähtud selline tore linateos nagu seda oli This Is the End. Paelus ta mind juba siis kui kunagi varem need treilerid kinodes jooksma hakkasid (jumal teab millal see veel oli). Tundus selline hästi mõnus ja muhe värk ja kuna mulle tegijate-näitlejate tiim juba varasematest projektidest suhteliselt hästi peale olid läinud, siis polnud nagu mingit erilist probleemi selle kinnojõudmine ära oodata ning siis pilk peale visata.

Lugu lihtne ja muhe - Seth Rogen ja semud on James Franco juures pidu panemas kui äkitselt jõuab kohale maailmalõpp, koos taevast allasadava tulevihma ja kõige muu säärasega. Head inimesed tõusevad sinise valguseviha sees taevasse, James Franco pool pidutsevad kuulsused jäävad aga oma lunastust ootama. Suurem osa filmi tegevusest leiab aset Franco majas, kuigi lõpuminutitel üritatakse ka väljaspool seda ellujäämisoskuseid rakendada. Kahjuks oli seda Franco pool passimist niivõrd palju, et pisut kippus asi üksluiseks juba muutuma. Õnneks oskasid mehed omavahelise keemia toimima panna ning niivõrd korralikus koguses (mõnevõrra labast, ent tabavat) huumorit toota, et igav ei hakkaks. Heliriba oli ka väga äge. Muhe film, mis ühekordseks vaatamiseks on enam kui piisav. Eriti praegusel juhul, kui ma avastasin et see Futurama viimane  hooaeg on suhteliselt huumorivaene. 8/10

P.S. Michael Cera teeb elurolli. Danny McBride on jätkuvalt naljakas. Channing Tatum on paljude naiste jaoks rikutud.

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

 

Eelmise aasta detsembrikuus kinos ära nähtud Kääbik settis päris pikalt, enne kui otsustasin et aeg on blogi varjusurmast taaskord välja tuua ning mõtted kirja panna. Mäletan, et kunagi nooruspõlves sai ka raamatuversiooni loetud, ent kuna sellest oli filmi nägemise hetkeks möödas niivõrd palju aega, siis ei osanud ma ka vahet teha, et millised osad linateosest olid raamatu järgi tehtud ning millised neist olid originaalsed ideed, mis sinna ja tänna vahele pikitud olid. Võib olla ei ole ma piisavalt suur Tolkieni fänn, et vinguma hakata, aga mulle tundus kõik ühtlane ja sujuv, kordagi ei tekkinud muljet et kuhugi vahele on suratud mingi sobimatu pusletükk. Natuke interneti avarustes ringi vaadates tundus üldine arvamus lahku minevat, sest oli neid kes taevani kiitsid ning ka neid kes selle peale sülitasid. Eks ma isegi olin alguses skeptiline, sest see kuidas ühest raamatust sai äkitselt triloogia tegi pisut murelikuks küll. Kui aga kinos film otsa sai ja tiitrid jooksma hakkasid, tekkis samasugune tunne kui esmakordselt Sõrmuste Isandat vaatamas käisin (tookord ei olnud ma isegi teadlik, et tegemist on filmitriloogiaga), kus peale pea et kolmetunnise filmi lõppu olin veidike üllatunud, et asi juba läbi sai. Sarnane lugu leidis aset ka siin ning kaks tundi ja viiskümmend minutit tundusid pigem kui poolteist tundi. Visuaalne ilme oli tänu sellele kiidetud/kardetud kõrgemale kaadrisagedusele alul võõrastav, kuid sellega harjus üpris kiirelt ning lõpuks hakkas see isegi meeldima, sest silmailu oli pea et igas kaadris. Muusika oli grandioosne ning meeldejääv, tegelased ja sündmused huvitavad, film ise meeldiv. Ning Martin Freeman oli täiuslik Bilbo. 8/10

Prometheus (2012)

Prometheus on visuaalselt kirgas ja kergelt "spooky" filmike. Meeldis, et Ridley Scott on tagasi oma kosmosetapjate elukate juures kui oma laste hälli kõrval, vaikselt, nii tasahilju seda kiigutamas ja siis juba tugevamate tõugetega. Mõistagi meeldivad Ridleyle naisprotagonistid rohkem kui mehed. Kas võib olla ka, et Ridley Scott mockib vaikselt James Cameroni ja tema Avatari (not sure yet, but would b laughable tho)? Sama laafabl, kui see South Parki clip temast - vajuta siia, et seda nüüd näha. Tegelased on naljakavõitu, eriti robocop David, Guypearceilike näojoontega vanamees ja neeger nimega Janek. Janek eelkõige seetõttu, et tal nii uhke nimi on ja ta esitab ajaloo ühe võimsama pickup-line'i, nii et kõigile meesvaatajatele edastaks väikse hoiatuse - siiit saab te uus kohtinguelu alguse!!! Arvestades filmile hoogu sisse lükkavat sündmust võiks selle Promiitiuse asemel ümber nimetada k täitsa Promilliuseks, vaadake film läbi ja kohe olete muga nõus.hihii hih All the jokes aside, tegu oli kaasahaarava thrilleriga, mis ei jäta külmaks nagu õlu päikese käes hoida.

Aga lugu siis sellest, kuidas teadlased lähevad aastal 2091 mingile salapärasele planeedile, et sealt leida inimkonda puudutavatele küsimustele vastuseid ja olla tunnistajaks ajaloo sünnile. Kõik ei lähe päris täpselt nagu planeeritud ja nõnda juhtub, et Kaks eksponatsiooni eestvedajat, kellest üks paistab tulevat Myth Bustersi saatest:) (see naisolevus noh, dõaa!), suudavad tekitada peadmurdva kaose, seda üheskoos totaka robotiga, mainimata veel ka pruunikat poissi Janekit ning Charlize "lumekuninganna n shi" Theronei. Film oli hoogurebiv ja tundeküllane, kuigi liiga palju karjumist oli, a esitluslaadilt 8/10.

 Kerge uriinibriifing ...

 Kõik on skeptilised, kas tegu on päris uriiniga või on seal hoopis midagi muud?!

 Bioloog hammustab keelde

 Toimub helgemate peade põtkumine

 Väike lõõtspillide ühingu tribuut Janeki poolt..

Ja Charleze Therone on hämmingus, kas Janek mängis pilli täitsa ise või toimus see kõik maki pealt?!

Diskokuul hajutab masterplaani. TSKI VIDEO k DAVIDI KOHTA - klicK!!

Mõnes asjakohasemad memekad ka siia:

GO WATCH THIS! NOW! OR GET IT FROM HERE!

The Cabin in the Woods (2011)

The Cabin in the Woods oli päris mõnus film, mis võttis stereotüüpse õudusfilmi stsenaariumi ning paiskas tolle pea peale, paljastades klišeede sündide tagamaid. Oleks raske ainult ühe või isegi kahe käe peal kokku lugeda kordasid, mil inimesed on olnud tunnistajateks õudukatele, kus kamp peolembeseid hilisteismelisi või täisealiseid noori inimesi kogunevad üksikusse metsamajakesse keset suurt tundmatust ning seejärel lisatakse võrrandisse nn. "muutuja", olgu selleks siis kas vaikne maskiga mõrvar või kari zombisid, kes kambaliikmeid ükshaaval kogusummast maha liitma hakkab. Nii on ka sel korral - käputäis noori tudengeid satub (nagu ka pealkiri vihjab) majakesse metsa keskel, segades oma tegevusega zombiperekonna und. Imelikul kombel muutub majakesse saabumisel ka noorte käitumine, olles ligilähedane tavalistele traditsioonidele. Huvitava aspektina aga ilmneb, et kogu nende tegevust kontrollib üks suur maa-alune ettevõte, kelle ülesandeks ongi sedalaadi stsenaariumite kokkupanek, et läbi selle noorte ohvrite elud ohverduseks tuua, et omakorda päästa maailm. Tänu sellele keksele ideele mõjuvad kulunud ideed värskena ning samuti aitab kaasa ka humoorikas stsenaarium ja mõnusad näitlejatööd. Lisaks on filmis tohutul hulgal viiteid erinevatele õudusfilmidele ja -mängudele. Kuigi lõpplahendus ei olnud nii äge kui ta olnuks võinud olla, siis piisavalt ägeda idee pärast kõlbab vaadata küll. 8/10

Birdemic: Shock and Terror (2010)

Nii mitmedki inimesed meenutavad Alfred Hitchcocki kui geniaalset filmirežissööri ning seda ka õigusega - mees on loonud suurepäraseid teoseid, mis annavad inspiratsiooni paljudele uutele tulijatele filmimaailmas. Tõenäoliselt on Birdemic: Shock and Terror sarnane juhtum, kus filmi režissöör istus üksinda kodus, vaatas Hitchcocki filmi "Linnud" ning mõtles, et "Hei, nüüd kus käes on arvutite ajastu ning võimalus effektide loomiseks tohutul hulgal paremad...äkki peaksin ka mina midagi säärast looma!" Ning seda ta tegi, ilmavalgust nägi Birdemic - film, millest kiirgab sellist geniaalsust millelaadset pole nähtud peale seda, kui inimeste huviorbiiti ilmus The Room. Siinkohal pole aga tegu mitte ainulthalva näitlemisega, vaid kõike seda rikastavad arvutiga loodud linnud, mis näevad välja justkui oleks nad MS painti kasutades kokku klopsitud. Lugu ise järgmine - pervert istub kohvikus, piilub naisi ning jookseb ühele neist järele, sest ta on lihtsalt nii ilus. Sinisilmne neiu leiab, et selles pole midagi imelikku, paar avastab, et nad käisid koos koolis ning mingist hekest nad hakkavad käima. Mees, edukas tarkvara müüja (kes hobikorral tegutseb päikesepaneelidega), ning neiu, keskpärase välimusega modell, otsustavad suhte järgmisele tasemele viia,veedavad öö koos...ning järgmisel hommikul ründavad neid (ning kõiki teisi inimesi) linnud. Miks? Keegi ei tea. Kõigele muule lisaks on vist kogu film lindistatud kõige esimese filmimist võimaldava mobiiltelefoniga, sest kvaliteet on kohutav. Lisame kompotile veel suures koguses kohutavat näitlemist ning lõpptulemuseks on film, millest paremaid, kvaliteetsemaid asju võib ka youtube vahendusel näha. Aga väga lõbus oli. 8/10

Super 8 (2011)

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

The Fighter (2010)

The Fighter (2010) on David O. Russelli lavastatud, tõestisündind lool põhinev, draamafilm Micky Wardi poksija- ning tema venna, Dicky Eklundi treenijakarjäärist. Film on saand 2 Oscarit (parima meeskõrvalosa eest läks kuldne mehike Christian Bale'ile ja naiskõrvalosa oma teenis välja Melissa Leo) ning veel hulganisti auhindu. Huvitav fakt on, et nimiosa kehastav Marky Mark hakkas treenima filmiks juba 2005, kuigi filmimine algas alles 2009 suvel, tegi Mark selles hoolimata päevast päeva kõva trenni. Algselt oli Dicky osatäitjana kaalu all veel Matt Damon ja Brad Pitt, a valiti hoopis Batmanina tuntust kogunud mees, kes näljutas end Dicky rolli jaoks nagu õigele method actorile kohane (muideks see pold tal esimene kord kilosid kaotada, filmi The Machinist (2004) korral oli tüüp veel kõhnemgi).. Tahaks tähelepanu veel juhtida k sellele, et Micky Wardi osatäitja avas alles hiljuti oma pereäri, nimelt on Himingham, Massachusetts ehitud nüüdseks uue burgerirestoraniga Wahlburgers! (ei saa aga mainimata jätta, et logo pole just kõige õnnestunum)

Lugu sellest, kuidas Dicky Eklundi (Christian Bale) vennast, Micky Wardist (Mark Wahlberg), sai tõsiseltvõetav poksija. Nende ema, Alice Wardi (Melissa Leo) manageri karjäärist ja õdede toetusest. Film pakkus head näitlejatööd ja oli mõnusalt vaatemänguline, mõlemad Oscarid olid välja teenitud, lisaks sellele Dicky õpetas ilusa väljendi CRS, ehk et can't remember shit. Ilma pikema jututa, põmts sama hinnang kui imdb- s, mida ei juhtu just väga tihti, 8/10.

Mitte just kõige regulaarsem tükk paberit.

Oscarivääriline näitlejameisterlikkus.

Natuke hõredamat ihukatet.

Tuhatoos

Super (2010)

Super (2010) on jõuline ja veidralt äge James Gunni kirjutatud ja lavastatud action-komöödia, mis vürtsitatud veriste elementidega ja muidugi mõista koomiksifänlusega (MUST WATCH!). Ilmselt on see Gunni parim ja ühtlasi k humoorikaim kirjutis, pärast Dawn of the Dead (2004) kahasse skriptimist George A. Romeroga. Gunni viimane filmitükk oli inimkeha-üle-kontrolli-võtvate-kaanilaadsete-tulnukkoletistega Slither (2006). Super tundub juba loomu poolest parem olevat, olgugi, et ma pole Slitherile silma peale veel saand. Gunni hilisem telesari PG Porn on aga hüsteeriliselt naljakas, eriti see Helpful Bus'i sketš sealt, kes pole näind, siis lisatud väike link. Dwight Schrute as a crime fighter?!

Lugu Frank Darbo (Rainn Wilson) nimelisest tüübist, kes ärkab iga hommik üles täpselt sama unenägu nähes ning k

elle seaduslik naine Sarah (Liv Tyler) juba enam ammu ta vastu mingeid tundeid üles ei näita. Sarah ellu trügib teravkeelne uimastiäritseja Jacques või noh JOCK (Kevin Bacon), Frank üritab oma naist tagasi võita, aga nutujõud pole kaugeltki nii tugeva mõjuga kui Jock ning tema vihased kamraadid. Frankile tuleb aga appi jumalakäsi ja tüüp otsustab oma kodulinnas kuritegevusele piiri panna, mõeldes endale idiootse nime ja võttes superkangelase kostüümi. Filmi raamistik on mõnusalt jabur komöödia, mis haakub ootamatu jõhkruse ja verevalamisega, mis teeb kogu kompoti nauditavaks on see tuima Franki vs energeetilise koomiksipoe müüjanna Libby (Ellen Page) ekraanikeemia. Mõnus muusika (see super catchy LALALALA), hea ülesehitus, no mõtlen, et 8/10.

Õnnestunud maskeeruja -

"It's not a fake beard. It's really real. This is my hair growin' out of my face!"

Crimson Bolt voolib ette priceless näoilmeid!

All Jesus Network. boobs outside of marriage. no no no!

You supposed to b a dog person?! (this is why iDont trust cops)

Now why you had to piss a nigga off?! bad, Crimson, real bad!:..D

Alla 14 keelatud! splatter action!hihi

osake sellest üliVingest animatsioonist, mida alguses näha võib.

Easy A (2010)

Easy A oli üpriski nauditav komöödia, võib olla võimendas tema huumorit ka see, et peale seda sai Hall Pass peale pandud ning too tundus (ning ka oli) Easy A kõrval palju mannetum. Samas suutis film ka iseseisvalt mitmeid kordi naerupahvakuid ning mehelemist esile kutsuda. Eelkõige tuleks tänada peategelast ning toetavate tegelaste (tüdruku vanemad ja sõbrad) omavahelist keemiat. Olivia (Emma Stone) valetab oma sõbrannale, et selle asemel et temaga reisile minna kohtus ta hoopis ühe noormehega, kes temalt süütuse võttis. Üks vale viib teiseni ning peatselt on Olivia kooli peal teada-tuntud kui prostituut. Selle peale laseb aga Olivia käiku plaani, et oma mainet taastada. Emma Stone teeb päris muheda soorituse ning jättis vähemalt mind ootama uut Ämblikmehe filmi, kus ta astub Gwen Stacy rolli. Win! 8/10