Ghost Rider (2007)

Ghost Rider on üks film, millel on niivõrd tohutul hulgal potentsiaali, kuid üpriski pettumustvalmistav teostus. Eepilise momente jagub, seda eriti tänu Sam Elliottile, kes on vist ainuke siin filmis, kes oma tööd natukenegi tõsisemalt võtab. Lisaks annavad ta stseenid filmile juurde pisut verstenilikku maiku, mis on ainult tervitatav nähtus. Kahjuks aga ülejäänud film kahvatub tema kõrval. Probleemid on silmatorkavad - liiga palju näidatakse ekraanil Nicholas Cage'i, liiga vähe aga Ghost Riderit. Actionstseenid saavad kiirelt lõpu ning kaklused erinevaid elemente kehastavate deemonitega kestavad ainult minuti-paar. Ning kuigi Eva Mendez'i dekoltee on üpriski ahvatlev, siis näitlejana ei suuda ta siin filmis küll midagi korralikku korda saata. Ja Cage'i parukas oleks võinud ka normaalsem olla, mitte mingi potisoengu musternäidis. 5/10

Thirteen (2003)

Thirteen on päris hea draama kolmeteistkümne aastase noore tüdruku elust, kes valede valikute tõttu kannatama peab. Tracy on headele hinnetele õppiv poeet, kellest saab peale "paha tüdruku" imagot omava Evie'ga tutvumist lõdva püksikummiga vargast narkomaan. Näitlejatööd on head, eriti just Tracy ema kehastava Holly Hunteri ning Tracyt ennast kehastava Evan Rachel Woodi poolt, kellest on tänaseks kasvanud paras püss. Siiski, stsenaarium on pisut lohakas ning tahes-tahtmata tekib küsimus, et kui kuradi palju erinevaid narkootikume jõuavad 13-aastased neiud endale sisse tõmmata, enne kui mingeid konkreetseid tagajärgi näha saab. 8/10

Chain Reaction (1996)

Chain Reaction on põhimõtteliselt film, kus Keanu mängib teadlast, kes aitab leiutada mingit alternatiivenergiaallikat või muud säärast. Kuidagi juhtub aga salapärane õnnetus ning temast ja Rachel Weiszist saavad põgenikud, samal ajal kui Morgan Freeman neid aidata püüab. Tegelikult on aga asjad veelgi rohkem sassis kui nad näivad. Keanu näeb terve filmi jooksul välja nagu ta oleks pilves ning selline pikem Bill and Tedi aegadest järgi jäänud soeng ei aita just kaasa, et jätta temast mulje kui tõsiseltvõetavast teadlasest. Lisaks saab Rachel Weiszi saab näha jälle ühes stseenis, kus ta purjakil on, aga tuleb nentida, et Muumias tuli tal see paremini välja. 5/10

Blue Harvest (2007)

Blue Harvest oli Family Guy Star Warsi paroodiaseeria kõige helgem osa, sest see oli tehtud aegadel, mil tehti Star Warsi nalju Family Guy tegelastega, mitte lihtsalt Family Guy nalju Star Warsi universumis. Muidugi, oli ka siin tobedaid hetki, kuid siiski oli pearõhk tähesõdadel ning naljad olid isegi head. Animatsioon oli tasemel, nagu ikka. 6/10

Bangkok Dangerous (2008)

Bangkok Dangerous oli Nicholas Cagei märuli kohta piinavalt igav film, kus Cage võttis endale mingi õpipoisi ja armus mingisse kurttumma hiina naisesse või midagi säärast. Lugu on juba praeguseks hetkeks ununenud ning ega ausalt öelda ei ole ma kurb ka, sest see oli igav, igav, igav film. Isegi action oli igav. 3/10

The Sorcerer's Apprentice (2010)

The Sorcerer's Apprentice oli minu jaoks tõsine üllatus, sest ma ei uskunud, et tegemist oleks nii hea filmiga. Tõsi, kohati oli ikka väga palju juustuseid kohti, stsenaarium oli kohati liigagi etteaimatav ja huumor oli nii ja naa, kuid film tundus mõnus, eriti just näitlejate tõttu, kes näisid nagu nad oleksid enda asja nautinud ja lihtsalt asja hea tujuga teinud. Muidugi, esimestel minutitel oli Nicholas Cage veidike hirmuäratavalt imelik ja pedofiilianaljad olid kerged tulema, kuid edenedes muutus asi muhedaks. Alfred Molina oli nauditav nagu pea igas filmis kus ta osaline on ning Jay Baruchel ja Toby Kebell olid samuti naljakad, eriti just viimane. Lisapunkte saab ka Star Warsi viide! 7/10

Valentine's Day

Valentine's Day ei olnud kohe kindlasti minu masti film, liiga palju roosat ja mannavahtu ja muud säärast, kuid siiski ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva filmiga. Oli küll paar muhedat nalja ja osad tegelased olid isegi huvitavad, kahjuks aga said kõik neist nii kuradi vähe ekraaniaega, et raske oli aru saada kes nad täpselt siis on, nimedki jäid osadel õppimata. Stsenaarium oli etteaimatav, aga vähemalt näidati hiljem kuidas Ashton Kutcher turvavööga võitles. 6/10

Burn After Reading (2008)

Burn After Reading võis olla kunagi minu esimene teadlik kokkupuude Coeni vendade loominguga (O, Brother Where Art Thou? oli enne nähtud teadmata kes filmi taga on) ning film oli mulle juba esimeste minutitega müüdud, tegemist oli toreda elamusega, mis näitas maailma, mis koosneb imelikest ja huvitavatest ja üdini humoorikatest tegelastest ning nende omavahelisest suhtelmisest. Iga viimne kui üks näitelja tegi supertööd ning Brad Pitt paistis oma debiilikust treenerina veel eriti silma. Kuld! 8/10

Transporter 3 (2008)

Transporter 3 oli täiesti äge tüüpiline Stathami märul kuni selle hetkeni, mil tutvustati tema paarilist, kelleks oli üdini tüütu, kehva keeleoskusega, näotu venelanna, kes rikkus kogu ülejäänu filmi. Selle näitlejavalikuga astuti küll totaalselt ämbrisse, sest stsenaarium oli traditsiooniliselt etteaimatav ning kohe kuidagi ei tahtnud näha seda hetke, mil Statham temaga amelema hakkab. Action oli muidu äge, aga selle vastukaaluks näidati põrandale pissivat tüdrukut. No ei, ei. 5/10

Jackass 3D (2010)

Jackass 3D jäi kahjuks (või õnneks) kolmandas dimensioonis nägemata, kuid enamus naljadest toimisid ka ilma ruumilisuseta. Siiski oli ka hetki, mille nägemise sooviksin ma unustada, sest kohati tõsteti latt ikka väga kõrgele, just rõveduste osas. Teistel hetkedel tundus asi aga igav olevat, justkui oleks poistel materjal otsa saanud ning siis igast paska ekraanile visatud. Aga noh, naerda sai, kuid teine osa on siiski seeria parim. 6/10

127 Hours (2010)

127 Hours oli tõsine ühemeheshow ning näitas miks James Franco oli parima meespeaosa nominatsiooni väärt. Tõsieluline lugu mehest, kes 127 tundi kaljulõhes lõksus istub, on tõsiselt pingeline ja kurvatooniline, kuid see ei tähenda, et sisse ei satuks ka paar helgemat hetke. Kohati kisub asi väga sürriks ning vahel visatakse ette ka vägagi kulunuid klišeesid, kuid film oli igatahes hea. 8/10

The King's Speech (2010)

The King's Speech oli tõesti hea film, kuid kas ta oli ka väärt Oscarit? Mm, ei. Tema võit tundus rohkem ohutu lahendusena kui võitu väärt filmiga, justkui oleks Oscari toonud just nimekas näitlejatekogum või kurva tooniga lugu, mitte iga detaili täiuslik koostöö. Siiski tuleb tunnistada, et näitlejatöö oli tõsiselt nauditav, eriti meeldis Geoffrey Rush. Eks kohati oli ka langusi pinges ning tuli ette ka igavaid hetki, aga lõppkokkuvõttes oli elamus täiesti olemas. Lihtsalt ta ei olnud täiuslik. 7/10

The Social Network (2010)

Õhtu või kaks enne Oscarigaalat ära nähtud kõikide inimeste eelmise aasta lemmikfilm Sotsiaalvõrgustik oli tõesti väga hea teos. Kuigi algidee ei pruugi tunduda just kõige kaasahaaravam (tunnike-kaks jälgimist kuidas üks mees arvutiga mässab), siis teostus oli suurepärane ning näitas ka väga hästi nii Jesse Eisenbergi ning ka Justin Timberlakei näitlejavõimed, kes mõlemad olid siin filmis vägagi nauditavad. Selle Oscari oleks võinud King's Speeci eest ikka ära napsata küll, kahju. 9/10

The Stuff (1985)

The Stuff ei olnudki nii eepiliselt kehva, kui ma algselt ootasin ja isegi lootsin, kuid vaadata oli lõbus sellegi poolest. Võib olla mängisid osalist rolli ka selleks hetkeks omandatud promillid, kuid film oli mõnusalt muhe. Juba lugu ise oli niivõrd naeruväärne, et seda mitte nautida oleks olnud võimatu. Kamp kaevureid leiavad töö käigus maakorest välja tungivat ainet, mis osutub söödavaks ning on väga maitsev. See otsustatakse müüki paisata, kuid tuleb välja, et see hakkab inimesi muutma ning ainult üks väike poiss suudab kiusatusele vastu panna. Kergeid paralleele sai tõmmata Troll 2ga, kuid õnneks (või kahjuks) oli The Stuff kõrgemal positsioonil. Kuulda sai nii muhedaid dialoogijuppe kui ka näha, kuidas ühe neegri pea plahvatas...peaaegu. 6/10

Leeches! (2003)

Leeches! või alternatiivpealkirja järgi "Aegluubis poolalasti mehed" ei olnud absoluutselt õudne, kuid küll oli ta naljakas, sest pole midagi humoorikamat kui steroide kurguni täis musklites mehed vandumas alla nööri otsas veetavatele kummijurakatele ja käpiknukkudele, mis peaksid esindama neidsamu steroide täis olevaid kaane. Ega ausalt öelda ei olnudki päris selge mis filmi eesmärk oli või mis lugu ta rääkis, aga algidee oli juba piisavalt tobe, et ennast vaatama panna. Ning siin oli see lõputwist ka päris ootamatu. Loll, kuid ootamatu. 4/10

The Dawn (2006)

The Dawn on üks järjekordne Säästumarketi DVD korvi meistriteos, kus kamp noori läheb koos oma õpetajaga kuhugi metsaäärsesse majakesse ning inimesed hakkavad surema. Isegi amatöörfilmi kohta on tegu veidra ja kehvalt tehtud filmiga, mille lugu on niivõrd etteaimatav ja paha tegelane on juba esimestel minutitel teada. Patta lisaks ka kohutav näitlemine ja kaameratöö ning sitt film on valmis. Ainus positiivne külg selles filmis oli kena lesbipaarike ning ühega neist harrastas nende õppejõud kaudset voodoseksi. 2/10

Drive Angry 3D (2011)

Kuna juba tükimat aega vedelesid netis mul ühed limpsikino filmivoucherdi, siis otsustasin, et aeg on küps, et need ära kasutada. Mõeldud, tehtud, kassast piletid küsitud ning Drive Angry 3D vaatamine ees ootamas ning noh, ei saa just öelda, et kahetsema peaks. Kindlasti ei olnud tegu täiusliku filmiga ning oli selliseid igavaid hetki ka, aa kui action oli, siis oli seda täie raha eest. Lugu oli tobe, tegelased olid ägedad (Cage'i tegelaskuju oli so-so, sest ei suudetud selgeks teha kas ta on bad-ass pohhuist või hella südamega piinatud hing), eepilisi momente jagus, 3D viskas vahepeal igast prügi näkku...siiski vahepeal oli küll selline tunne, et kurat, tehke midagi. Aga siiski, ainuüksi William Fichtneri pärast tasuks seda vaadata, niivõrd humoorikalt kehastatud Saatana käepikendust pole minu silmad ammu näinud. 7/10

Zombie Honeymoon (2004)

Zombie Honeymoon oli, nagu oodata oligi, totaalne pask. Kahjuks ei olnud ta aga nii halb, et ta oleks heaks muutunud, vaid lihtsalt igav jamps. Noor paarike tormab kohe peale abiellumist kirkikust välja autosse, mis viib neid ühte suurde sugulaste poolt omatud majja, kus nad teoreetiliselt peaksid mööda viitma kuu ning peale seda tegema...mida iganes. Mingil hetkel veedavad nad aega rannas, merest tuleb välja üksik zombi ning oksendab noormehele suhu. Noormehest saab zombie-laadne olevus ning järgnevad humoorikad hetked, mil tema pruut üritab asitõendeid peita, et nende suurepärane kooselu saaks jätkuda. Kõlab põnevalt? Ei, loomulikult mitte. 3/10

3:10 to Yuma (2007)

3:10 to Yuma oli vägagi nauditav vestern, mille eesotsas seisid Christian Bale ning Russell Crowe; mõlemad neist said oma ülesandega suurepäraselt hakkama ning neid oli lausa lust vaadata. Muidugi, mida edasi film liikus, seda selgemaks sai ka tema lõpptulemus, kuid seekord ei olnud etteaimatavus niivõrd pahameelt tekitav, kui eelnevalt, sest lugu oli sellele vaatamata hea ning isegi hingeminev. Sellele viskaks pilgu peale teine kordki. 8/10

Confetti (2006)

Confetti on Briti mockumentary, mille tegelased üritavad võita mingit võistlust, kus loositakse välja unelmate mesinädalad või midagi muud säärast. Selle tegemiseks tuleb neil organiseerida enneolematu ja veider pulm, mis iseloomustaks neid ning erineks tavapärasest. Teoorias kõlab asi ehk isegi veidi naljaka ja piisavalt tobedana, aga lõppkokkuvõttes kukutakse perseli. Kes tahab näha, kuidas osad Peep Show peategelased alasti välja näevad, neile võib ka seda filmi soovitada. Teistele väga mitte, sest see film on järjekordne tõestus asjaolust, et Jimmy Carr ei ole naljakas. 4/10