Saemaraton jätkub loogilises järjekorras, võttes ette seekord seeria teise osa. Kuna esimene osa väga palju otsi just laht ei jätnud, siis pole ka ime, et teine osa kohati tahumatult tundub, lugu on konarlik ning ei jäta enam sellist tunnet nagu eelmine. Samas on ta piisavalt meelelahutuslik, et mitte väga palju vinguda.
Seekord tõmmatakse praktiliselt tühjast kohast välja uurija Matthews, kes kuuldu järgi oleks nagu enamuse oma karjäärist Jigsaw kättesaamisele pühendanud. Et tegelasi veelgi suvalisemaks teha, on uurija Matthewsil probleeme oma poja kasvatamisega, kes pidevalt pahandustesse satub. Kuidagi väga kergelt leitakse äkitselt ülesse Jigsaw ise, kuid siis avastatakse, et too on käima lükanud juba uue mängu, kus osalems ka uurija Matthewsi poeg. Nagu alati, ei puudu ka sellel lool kohustuslikud pöörded, mis veel on piisavalt üllatavad, et kohati künklikul teel sõitev lugu päästa.
Enamus internetikommentaare on kurtnud, et Saag astus teise osaga sammu kommertsliku välimuse poole, isiklikult nii väga seda ei täheldanud, kuigi seda esimese osa salapära enam ei olnud, kuigi minu jaoks oli probleemseks faktoriks see pingevabam õhkkond. Mis siis, et filmis võitlesid ohvrid ajaga, et oma elu päästa, kuid kaks kinniaheldatud meest pimedas toas koos müstilise laibaga, oli palju pingelisem olukord, kui vaikselt üksteise järgi ärakukkuvad eksvangid. Gore'i oli tõesti natuke rohkem kui eelmine kord ning kohati võis märgata päris hirmuäratavaid lõkse, aga tänu vaimuvaesele loole ja tegelastele ei suuda järg originaalist rohkem hiilata. 6/10
IIIIUUUUUUUUUUU!!!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar