Watchmen (2009)

Kohe esimese asjana tahaks vabandada Trashi ees, et ma esimesel korral ei mõistnud kui suursuguse filmiga tegemist on ning seda koomiksi kastreeritud versiooniks kutsusin. No ei ole nii. Tegemist on võrratu filmiga, kus mängivad võrratud näitlejad, kus kõlab võrratu muusika ning kõik on nii kuradi võrratu, et lausa halb hakkab. Loomulikult leidsin ma ka teiskordsel vaatamisel kohti, mille üle viriseda ikka parasjagu, kuid elamus, mis võib olla tekkis juba esimesel korral kuid endast alles nüüd teada andis, oli sedavõrd hea, et neile kõigile võib vaadata läbi sõrmede. Seda filmi on lihtsalt võimatu vihata, aja möödudes ta lihtsalt sunnib ennast armastama panema.

Nuclear shlongs.

Eks vinguda saab alati, enamus vingumisest jääb muidugi sinna esimese vaatamiskorra kanti, teisel korral lihviti kõik nurgelised kohad veidike sirgemaks. Kõige rohkem tegi esiti meelehärmi just näitlejatetrupp, mis tundus nii seinast seina olevat. Eriti tõmbasid kulmu kortsu Billy Crudupi Dr. Manhattan ja Matthew Goode'i Ozymandias. Kuna ülejäänud sulandusid oma rollidesse automaatselt ning kergelt, tundusid need kaks kuidagi paigast ära. Crudupi sinine aatomimees rääkis niivõrd õrna ja pehme häälega, kuigi ideaalis peaks ta olema emotsioonitu ja ükskõikne olevus, samas kui Goode'i Ozymandias oli totaalne vastand – tema koomiksiversioon jättis mulje kui südamlik inimene, kes usub et tema teod on tõepoolest õiged, samas kui ekraanil jättis Ozzy kuidagi külma ja üleoleva mulje, justkui oleks tal poolenisti suva, mis lõppkokkuvõttes juhtub. Kõik see on muidugi tühine ning sellega harjub ära, kuid midagi võib siiski kripeldama jääda. Samuti ei meeldinud, kuidas vaatajale tehti mõni asi puust ja punaseks ette, samas kui lugejal oli võimalus ise nuputada ja järeldusteni jõuda.

Kohustuslik seksistseen, et lisaks paberformaadifännidele ka muud meessoost vaatajaskonda moosida.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et kui minna labaseks ja rääkida “koomiksifilmidest”, siis on Watchmeni näol tegemist nimetatud žanri absoluutse tipuga. Muidugi räägib selle kahjuks fakt, et keskmine inimene vaatab koomiksifilme lootuses näha suures mahus ajuvaba actionit ja möllu ja plahvatusi, samal ajal asetab Watchmen aga rõhku loo edasiandmisele ning niimoodi jääb see hiilgus nii mitmelgi inimesel tõenäoliselt avastamata. Minu poolt aga maksimumhinne, kasvõi juba hea soundtracki eest. 10/10

Nixon oli rohkem nagu comic relief kui tõsiseltvõetav karakter.