Kinoprojektori Halloween-a-thon! A Nightmare on Elm Street (2010)

Kunagi aastaid tagasi vaatasin neli esimest Elm Streeti luupainaja seeria osa ära, ent mingil kombel ei olnud see minu jaoks sama lõbus üritus kui enne seda tehtud Friday the 13th maraton. Robert Englund oli vinge mees ja igati tegija tüüp, noor Johnny Depp sai ära nähtud, temaatika oli igati õõvastav, ent kuskilt jäi miskit puudu. No ja see teine osa oli ka paras käkk minu meelest.

Võib julgelt öelda, et selle 2010da aasta uusversiooni tulekut ma eriti ei oodanud, aga noh, viisakusest kavatsesin talle pilgu peale visata küll. Põhimõtteliselt pilgu peale heitmine on õige fraas, sest film ise oli niivõrd piinlikult igav ja miitemidagiütlev, et huvi ja fookus nihkusid iga hetkega aina kaugemale ja kaugemale, kuni tähelepanelikust jälgimisest sai pigem kõrvaliste asjadega tegelemine ning uus koleda näoga Freddy oli pigem tavalise taustamüra, kui et meelelahutaja rollis. 2/10

Kinoprojektori Halloween-a-thon! - Sorority Row (2009)

Näe, kohe-kohe on käes Halloween, see imelik ameeriklaste püha, mis vägisi iga aastaga ka meie maal aina rohkem võimu võtab ja Mardi- ja Kadripäeva arvelt väikeseid lapsi õue kommi järele sunnib minema. Kuna meie siin läheme igasuguse vooluga kaasa, siis tähistame omal moel seda võõraste püha meiegi, vaadates terve nädala jooksul erinevaid õudusfilme ja jäädvustades siia oma muljed. Järgmised seitse õhtut oleme Halloweeni lainel, mis siis et tegelikkuses on see vaid ühe õhtu teema.

Kui "I know what you did last summer" nähtud on, siis on nähtud ka Sorority Row, sest filmi põhimõtte on täpselt sama - grupp noori, kogemata sündinud mõrv, politseisse minemise asemel sellest vaikimine ning täpselt aasta hiljem ilmub nende sekka saladuslik mõrvar, kes neid ükshaaval maha hakkab nottima. Midagi uudset film horroržanrile juurde ei too, piire ei murra, midagi ära ka ei võta. Nagu halvale õudukale kombeks, on ka siin noori naisi, kes joovad ennast purju ja näitavad tisse. 5/10

Black Dynamite (2009)

Black Dynamite on vanu blaxploitationfilme mõnusalt parodeeriv ja sõbralikult tögav komöödia, mille suurim võlu ei peitu mitte tema loos, näitlejatöödes ega kaameranurkades, vaid kõikides tahtlikes vigades ja pisidetailides, mis nende avastamise korral suu naerule venitab. Olgu selleks siis kaamerasilma sattunud mikrofonid, tahtlikud jätkuvusvead kaadrite vahetusel või pööraselt labased, ent toimivad naljad. Stsenaarium toimib ning on hea just sellepärast, et ta on taotuslikult halb ja "kehvasti kirjutatud." Selle ümberjutustamisega pole mõtet siin aega kulutada, see on miski, mida tuleb ise avastada. Üldiselt võib aga idee võtta kokku nõnda - viisaka afrosoenguga must mees rebib naisi ja tapab mehi. Väikse miinusena võiks esile tuua üldise väljanägemise - film on kuidagi liigselt pruun. Klannimehed, hoidke oma mõtted endale, ma pidasin silmas seda pruuni filtrit, mis kõik kaadrid nö. "üle värvinud" on. Neid alumisi pilte on sellest saatusest õnneks säästetud. Oleks kogu film nõnda värvikirev, oleks punktike juurde kukkunud. 8/10

Birdemic 2: The Resurrection (2013)

Birdemic 2, alapealkirjaga The Resurrection toob vaatajani õudustäratavaid naerukrampe. Lavastatud ja kirjapandud ei kellegi muu kui Birdemic: Shock and Terrori looja James Nguyeni sule läbi. Kui film algab sama igavalt ja aeglaselt kui esimene osa, siis lõpplahendus on küllaltki ootamatu. Muideks tegelased üritavad filmi teha oma kogemustest. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase. Kus mujal võiks näha arvutiga modeleeritud kiirabiautot või näiteks autosõidustseene, kus peategelastel ühel hetkel on päikeseprillid ees ja teisel hetkel neid lihtsalt enam ei ole. Või kuidas oleks tapjamillimallikaga? Samas pidutseda näitlejad oskavad, sest need tantsuliigutused ühe kohaliku peo käigus on lihtsalt ennenägematud! Filmis võib vilksamisi näha nii mõneski stseenis ka võttegrupi liikmeid.

Jääb üle oodata ka kolmandat osa, hetkel aga on saadud kätte üks korralik annus efektset filmiklassikat. 9/10

Jersey Shore: Shark Attack (2012)

Jersey Shore Shark Attack on film, mis räägib Jersey kalda "guidodest" ning nende kokkupuudetest punasilmsete albiino-tapjahaidega. Film on valminud ka paari Sopranodes kaasa löönud näitleja (Tony Sirico ja Al Sapienza) osalusel, näitlejate nimistus on veel ka Jersey Shore'ist tuntud Vinny. Teose lavastajaks ei keegi muu kui John Shepphird, kes on teiste seas ka lavastanud filmi I Saw Mommy Kissing Santa Claus.
Mainimist väärt on ka osade tegelaste nimed nagu BJ, Nooki ja Balzac. Visuaalsed efektid on lihtsalt halbade filmide tipptase, aga see-eest väga meelelahutuslikult teostatud.

Filmis on haid ja guidod. Sisuliselt sisu ongi selline. 4/10

Guidod ja guidette'id

The Gingerdead Man (2005)

Aastast aastasse kuulen inimesi pidevalt vingumas, et Hollywoodil on ideed otsas ning nüüd muud ei tehta kui et vändatakse järgesid ning adapteeritakse kõike, mida adapteerida annab. Esiteks, seda juttu on räägitud juba aegade algusest peale, ning teiseks, ilmselgelt on neil inimestel nägemata selline film nagu The Gingerdead Man. Film, kus mõrvarliku verehimuga pätist saab mõrvarliku verehimuga elav piparkook ei ole teps mitte pärit sellest samast Hollywoodist, millest need vingujad räägivad, oh ei! Siin on ideid isegi natuke liigagi palju ning eks ta ka sellepärast vajub lõppkokkuvõttes siiski päris parajalt perseli. Tõsi, tegemist on ühe täiesti korraliku b-filmiga, ning mulle kui üldiselt sellise saasta fännina see idee istus, ent natuke jäi filmil vajaka ning kuidagi liiga ohutult mängiti see elus piparkoogi asi välja. Justkui oleks kogu süžee kuskil reedeõhtusel pubituuril täis peaga paika pandud ning siis laupäeva hommikul pohmakavines seda kohendatud ning kõik parem kraam välja kougitud. Lugu ise on naeruväärselt lihtne - Gary Busey (kes juba originaalis on natukene piparkooki meenutava näoga) tapab inimesi, võetakse kinni, saab surmanuhtluse, tema keha kremeeritakse ning tuhk segatakse piparkoogitaignasse. Mingi aeg hiljem tehakse eelnimetatud taignast piparkook, kes ärkab ahjus küpsedes ellu ning leiab, et aeg on küps (GET IT?) inimesi tapma hakata. Õnneks satub ta kõige väetimate inimeste kohvikusse kogu filmikunsti ajaloos, sest ühe piparkoogi tapmisega hakkama esialgu ei saada. See on üks neist harukordsetest filmidest, mis on peaaegu nii halb et ta on hea...kuid selle asemel on ta lihtsalt keskpärane. 4/10

This Is the End (2013)

Viimasel ajal on mõned üksikud inimesed kurtnud, et Kinoprojektori blogi seisab juba pikemat aega tühjana ning uusi postitusi siia pole tekkinud. Tulin uurima, ja vahi - viimane postitus tehti märtsikuus! Sellel niinimetatud "vaikuseperioodil"on juhtunud nii mõndagi ningfilmide vaatamine on olnud sellel aastal üpriski teisejärguline, olgu see siis kas õnneks või kahjuks. Ometigi on ette juhtunud nii mõnigi pärl, millest tahaks kirjutada kas mõne pikema kirjatüki või siis ühe lihtsama muljetuse, nii nagu siin blogis ennegi nähtud - paar rida teksti, pildid, hinne ja kõik. Eks siis üritame varjusurmast (taaskord?) välja tuua.

Selle nädala alguses sai ära nähtud selline tore linateos nagu seda oli This Is the End. Paelus ta mind juba siis kui kunagi varem need treilerid kinodes jooksma hakkasid (jumal teab millal see veel oli). Tundus selline hästi mõnus ja muhe värk ja kuna mulle tegijate-näitlejate tiim juba varasematest projektidest suhteliselt hästi peale olid läinud, siis polnud nagu mingit erilist probleemi selle kinnojõudmine ära oodata ning siis pilk peale visata.

Lugu lihtne ja muhe - Seth Rogen ja semud on James Franco juures pidu panemas kui äkitselt jõuab kohale maailmalõpp, koos taevast allasadava tulevihma ja kõige muu säärasega. Head inimesed tõusevad sinise valguseviha sees taevasse, James Franco pool pidutsevad kuulsused jäävad aga oma lunastust ootama. Suurem osa filmi tegevusest leiab aset Franco majas, kuigi lõpuminutitel üritatakse ka väljaspool seda ellujäämisoskuseid rakendada. Kahjuks oli seda Franco pool passimist niivõrd palju, et pisut kippus asi üksluiseks juba muutuma. Õnneks oskasid mehed omavahelise keemia toimima panna ning niivõrd korralikus koguses (mõnevõrra labast, ent tabavat) huumorit toota, et igav ei hakkaks. Heliriba oli ka väga äge. Muhe film, mis ühekordseks vaatamiseks on enam kui piisav. Eriti praegusel juhul, kui ma avastasin et see Futurama viimane  hooaeg on suhteliselt huumorivaene. 8/10

P.S. Michael Cera teeb elurolli. Danny McBride on jätkuvalt naljakas. Channing Tatum on paljude naiste jaoks rikutud.

A Good Day to Die Hard (2013)

Nagu viimasel ajal juba kombeks on saanud, siis lasen nähtud filmidel üsna kaua settida, enne kui blogisse nende kohta ka mingi kirjatükk ilmub. Sama juhtus ka uue Die Hardi filmi puhul - nähtud sai ta juba valentinipäeval, mil film esilinastus, kuid ei leidnud endas seda jõudu, et blogileht avada ja vinguma hakata. Just nimelt, vinguma, sest film oli suhteliselt halb ning hea näide sellest, kuidas üks täiesti korralik seeria ära lörtsida. Muidugi oleks ju ühelt korralikult Hollywoodi "munad seinale" märulilt raske oodata mingit sügavmõttelist lugu, ent sel korral mindi lati alt ikka niivõrd paraja varuga läbi, et maapinnas olid sügavad vaod. John McClane otsib oma poega, kes väidetavalt on Venemaal vangis. Kuna John on pensio...tähendab, puhkusel, siis pole tal midagi paremat teha, kui et rõõmsal meelel meie idanaabrite juurde jalutada ja oma poja leidmisel kõik pea peale pöörata. Ei lähe kaua aega mööda kui John pistab oma nina sinna, kuhu see ei kuulu (nagu tavaliselt) ning siis järgneb terve rida sündmuseid, kus lendavad kuulid, kõlavad lasud, leiavata aset suurejoonelised plahvatused, hüpatakse kõrghoonetest alla ja muud säärast. Märul on tegelikult ju päris tore ja lahutab ühe keskmise kinokülastaja meelt küll ja küll, ent kõik see on nagu teisejärguline, sest kõik on tegelased...on lihtsalt niivõrd sitasti kirjutatud. John on konkreetne pohhuist, kellel pole sooja ega külma, mis tema ümber toimub, peaasi et saaks pahasid tulistada ja autodega rallitada, sealhulgas tohutul hulgal süütuid inimesi ohtu seades. Tema poeg, Jack, on munn, kes põlgab oma isa niivõrd palju, et kasutab ainult tema eesnime. Seda tuletatakse igas kaadris meelde, et nende suhe ei ole korras, sest Jacki iga teine lause viitab oma isale nimepidi, garanteerides selle, et teile ei lähe mitte kunagi meelest ära mis Willise tegelaskuju nimi ikkagi on. Ja siis on veel pahad tüübid, kes on täiesti suvalised jobud, plot twistid on korraks huvitavad, ent lõppkokkuvõttes siiski mitte midagi erilist. Film ise on suhteliselt lühike, seega lugu liigub kiiresti ja tundub väga imelikult. Aga noh, internetis käivad jutud, et kuues osa tuleb ka veel Willisega. Ja kui tahetakse seitsmendat teha, siis pole vaja kaugelt otsida, sest John McClane on olemas, kuna sümboolselt kantakse nimi tema pojale üle. Aga et see jutt ei oleks üdini negatiivne, siis oli filmis paar ägedat asja kah. Üks leidis aset lõpustseenis, kmis sisaldas ühte suurt plahvatust, ühte hüpet ning Johni keskmist sõrme. Teine on alloleval pildil. 4/10

Django Unchained (2012)

Django Unchained, ehk Vabastatud Django, ehk Tarantino kõige värskem linateos oli väga meeldiv vaatamiselamus. Muidugi olen ma Tarantino loometöö suur austaja, seega juba enne seanssi oli võib olla kaalukauss kerge eelarvamuse tõttu kallutatud sinna positiivsuse poolele, ent nüüd leian, et isegi kui oleks olnud vastupidi, siis lõplik hinne oleks ikka sama tulnud. Filmis olid kõik vajalikud Tarantinolikud elemendid - sujuv dialoog, lihtne (ent toimiv) lugu, mõnusas koguses märulit, vapustavalt head näitlejatööd ja suurepärased tegelased, ning kohustuslik Tarantino cameo, mis on niivõrd kohmetu, et ei sobi nii hästi filmi, nagu ta ise arvata võiks. Muidugi ei tasu ära unustada suures koguses mõnusat huumorit.

Ajast, millal ma seda kirjatükki esialgselt kirjutama hakkasin on möödunud üpriski suures koguses aega. Lausa nii palju, et vahepeal jõuti ära jagada OScarid ning ega Djangogi tühjade kätega ei jäänud. Kotti kukkus nii parima originaalstsenaariumi kuldmehike, kui ka järjekordne autasu parima meeskõrvalosatäitja eest Waltzile. Tänu sellele on tema rekord Tarantino filmides kaks kahest, mis pole teps mitte paha näitaja. Eks aeg näitab kas kahe mehe teed ristuvad ka tulevikus ning kas suudetakse võidukat seeriat jätkata. Praegu olgu aga öeldud, et auhinnad läksid õigesse kohta, sest film oli hea. Väga, väga hea. 9/10

The Hunger Games (2012)

 

Näljamängud, täpsemalt just see kõnealune filmiversioon, oli minu huviorbiidis vahelduva eduga vaat et pool aastat. Võib olla olin endale asja liigselt üles haipinud, võib olla lootsin liigselt, et elamus on sama hea kui näiteks Battle Royale'i puhul (millest olen ära näinud nii filmi kui ka lugenud raamatut JA 15-osalise mangaseeria), aga kui lõpuks film nähtud sai, pidin pettuma. Ei olnud ta põnev, ei olnud ta kütkestav. Teema oli kulunud ning äranähtud. Mitte ainult Battle Royale ei teinud seda juba, kuid ka tunduvalt halvem film The Condemned (millest on vist isegi meie blogis juttu tehtud). Tõsi, raamatu autor väidab, et teose loomise ajal polnud tal eelnimetatud teos(t)est aimugi, aga isegi pisut teistsugune lähenemine ei päästnud filmi. Näljamängude maailm võis olla ju kontraste täis, asustatud rikaste poolt, kes olid veidrad ning vaeste poolt, kes olid silmnähtavalt vaevatud, aga kokkuvõttes jättis see kahe ekstreemsuse ülistamine pigem tobeda mulje. Jah, seal oli mõte taga, ent seda kanti kehvasti edasi. Lugu ise oli väga, väga etteaimatav. Kaameratöö oli kohutav - kelle idee see alguspoole shaky cami värk oli, on paras jobu. Aga näitlejatööd mulle meeldisid, eriti Woody Harrelson. 5/10

The Hobbit: An Unexpected Journey (2012)

 

Eelmise aasta detsembrikuus kinos ära nähtud Kääbik settis päris pikalt, enne kui otsustasin et aeg on blogi varjusurmast taaskord välja tuua ning mõtted kirja panna. Mäletan, et kunagi nooruspõlves sai ka raamatuversiooni loetud, ent kuna sellest oli filmi nägemise hetkeks möödas niivõrd palju aega, siis ei osanud ma ka vahet teha, et millised osad linateosest olid raamatu järgi tehtud ning millised neist olid originaalsed ideed, mis sinna ja tänna vahele pikitud olid. Võib olla ei ole ma piisavalt suur Tolkieni fänn, et vinguma hakata, aga mulle tundus kõik ühtlane ja sujuv, kordagi ei tekkinud muljet et kuhugi vahele on suratud mingi sobimatu pusletükk. Natuke interneti avarustes ringi vaadates tundus üldine arvamus lahku minevat, sest oli neid kes taevani kiitsid ning ka neid kes selle peale sülitasid. Eks ma isegi olin alguses skeptiline, sest see kuidas ühest raamatust sai äkitselt triloogia tegi pisut murelikuks küll. Kui aga kinos film otsa sai ja tiitrid jooksma hakkasid, tekkis samasugune tunne kui esmakordselt Sõrmuste Isandat vaatamas käisin (tookord ei olnud ma isegi teadlik, et tegemist on filmitriloogiaga), kus peale pea et kolmetunnise filmi lõppu olin veidike üllatunud, et asi juba läbi sai. Sarnane lugu leidis aset ka siin ning kaks tundi ja viiskümmend minutit tundusid pigem kui poolteist tundi. Visuaalne ilme oli tänu sellele kiidetud/kardetud kõrgemale kaadrisagedusele alul võõrastav, kuid sellega harjus üpris kiirelt ning lõpuks hakkas see isegi meeldima, sest silmailu oli pea et igas kaadris. Muusika oli grandioosne ning meeldejääv, tegelased ja sündmused huvitavad, film ise meeldiv. Ning Martin Freeman oli täiuslik Bilbo. 8/10