Django Unchained, ehk Vabastatud Django, ehk Tarantino kõige värskem linateos oli väga meeldiv vaatamiselamus. Muidugi olen ma Tarantino loometöö suur austaja, seega juba enne seanssi oli võib olla kaalukauss kerge eelarvamuse tõttu kallutatud sinna positiivsuse poolele, ent nüüd leian, et isegi kui oleks olnud vastupidi, siis lõplik hinne oleks ikka sama tulnud. Filmis olid kõik vajalikud Tarantinolikud elemendid - sujuv dialoog, lihtne (ent toimiv) lugu, mõnusas koguses märulit, vapustavalt head näitlejatööd ja suurepärased tegelased, ning kohustuslik Tarantino cameo, mis on niivõrd kohmetu, et ei sobi nii hästi filmi, nagu ta ise arvata võiks. Muidugi ei tasu ära unustada suures koguses mõnusat huumorit.
Ajast, millal ma seda kirjatükki esialgselt kirjutama hakkasin on möödunud üpriski suures koguses aega. Lausa nii palju, et vahepeal jõuti ära jagada OScarid ning ega Djangogi tühjade kätega ei jäänud. Kotti kukkus nii parima originaalstsenaariumi kuldmehike, kui ka järjekordne autasu parima meeskõrvalosatäitja eest Waltzile. Tänu sellele on tema rekord Tarantino filmides kaks kahest, mis pole teps mitte paha näitaja. Eks aeg näitab kas kahe mehe teed ristuvad ka tulevikus ning kas suudetakse võidukat seeriat jätkata. Praegu olgu aga öeldud, et auhinnad läksid õigesse kohta, sest film oli hea. Väga, väga hea. 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar