District 9 oli mu vaatamisele kuuluvate filmide nimekirjas päris pikalt, kuid alati on miski ette tulnud, mõni muu film mu huvi varastanud või lihtsalt pole vastavat tunnet olnud. Nüüd aga, kui film lõpuks nähtud on, tuleb eneselt küsida, et miks ma sellega niivõrd kaua ootasin? Tegu oli ju kuratlikult hea filmiga, mis pani tegelastele kaasa elama ning peale masendavat algust tuli vägisi ikkagi õnnelikku lõppu oodatud.
Lugu Maale tulnud represseeritud tulnukatest oli puudutav ning pakkus ka mõtlemisainet. Tegelased olid head, aga natuke jäi siiski arenguruumi. Mõned tegelased olid viidud ekstreemsusteni; juba alguminutitest peale oli näha kes olid totaalsed persevestid ning mis nende saatus olema saab. Mõned aga olid väga muutlikud, eriti just peategelane, kellele sai algusminutitel kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata, siis kaasa tunda, siis vihata...Tulnukpapa ja tema lapse omavahelist suhtlust oli samuti tore jälgida, kuigi seda oli suhteliselt vähe näha.
Algusminutitel veerema lükatud mockumentary stiil oli hästi mõnus ning seetõttu oli üleminek tavalisele kinematograafiale kuidagi kohmakas ja kohatu, kuid õnneks oli sellega harjumine kiire. Kasutati ägedaid kaameranurkasid, action oli üpriski äge ning kokkuvõtlikult oli tegu, nagu juba varem mainitud sai ikka suht kõva filmiga. 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar