Far Cry (2008)

Far Cry oli Uwe Bolli kategoorias päris normaalne film. Kahjuks ei muuda see aga fakti, et kõnealune film oli a load of bullshit. Ma pole filmi aluseks olevat mängu küll mänginud, seega ei oska stsenaariumi austusest algmaterjali kohta kaasa rääkida, aga ka ilma suurema teadmiseta võis täheldada kui kehv lugu oli. Sündmused hüppasid kiirelt edasi, peategelane Jack oli totaalne tolgus ning kohustuslik comedic relief tegelane oli kõige tüütum persevest keda mina kunagi üheski filmis näinud olen. Lisaks ka veel kehvad efektid ning ilmselged vead - ühes stseenis sõidab Jack paadiga pahade eest ära ning comedic relief tegelane kukkub vette, vaevu paadist kinni haarates. Nii ta siis ripub ühes kaadris vees, teises aga on tüüp ilmselgelt paadis sees. Lisaks, Til Schweigeri inglise keel oli kohutav ning iga nali oli rõve pask. 2/10

Up (2009)

Pixari filmid on mulle reeglina väga meeldinud ning Up ei olnud mitte mingi erand. Vastupidi, minu silmis on tegu stuudio parima filmiga. Lugu õhupalli majaga Lõuna-Ameerikasse rändavast üksikust vanahärrast ning tema sõbrunemisest isaikooni vajava skaudipoisiga oli südamlik. Filmis jagus fantaasiat ning samuti ei puudunud stuudiole omane huumor. Ainus asi, mille üle veidike nuriseda oli fakt, et sündmustik liikus veidike liiga kiirelt ning tegelaste arenemine ei olnud seetõttu just kõige usutavam. Sellegipoolest olin tõenäoliselt tunnistajaks animatsiooniklassika sünnile. 9/10

Zombieland (2009)

Zombieland püüdis mu pilku oma ägeda treileriga juba ammustel kinoaegadel ning huvi vaatama minna oli suur. Kahjuks jäi aga mitmetel põhjustel kinoskäik ära ning vaatamine jäi ootama aega, mil saab filmi kasvõi arvutisse tõmmatud ning siis lõpuks Zombimaa nälg kustutatud. Kahjuks pidin aga pettuma - mõnusat actionit ekspluateeriv ja huumorist niretav treiler näitas pea et kõik filmis aset leidvad zombimüttamised ja parimad naljad ära ning kui need välja jätta, siis koosnes film stseenidest, kus peategelased kas sõitsid autoga, ajasid niisama juttu või üritasid Bill Murray mageda cameo ajal huumorit teha. Seega - treileriosad olid ka filmis ägedad, aga ülejäänu oli suht jama. Lisaks, kui hakata koostama zombiapokalüpsise ajal järgitavaid reegleid, siis võiks ju neid ka rohkem tutvustada, mitte korrutada reegleid 18, 31, 17 ja 2. 5/10

Army of Darkness (1992)

Army of Darkness oli film, mida oli raske hinnata. Ühelt poolt oli tegu ühe kuradi mõnusa filmiga, millest ei puudunud ei humoorikad äpardused kui ka juustused one-linerid, aga teisest küljest tundus film Evil Dead seeria teistele osadele alla jäävat. Olgu ka lisaks öeldud, et ma üldiselt jälestan igat filmi, mille käigus peategelane 14. sajandisse satub. Õnneks suutis Sam tavapärastest nõmedatest trikkidest eemale hoiduda ning mängis ajalooga oma reeglite järgi; kohati on tunda isegi eepilisuse hõngu. Ning ükski film ei saa kehv olla kui ekraanil näitab oma nägu Ted Raimi. 8/10

Evil Dead II (1987)

Evil Dead seeria teine osa võtab kohe alguses eelmises osas juhtunud sündmused kiirelt (kuigi litsentsi kaotamise tõttu muudetud kujul) kokku ning jätkab siis sealt, kuhu eelmine osa pooleli jäi. Kuigi tegu on teise osaga, siis väga palju võib kohata esimeses osas kasutatud elemente, nagu naiste järgi ihalev mets ning muu. Siiski suutis Sam hoida asjad värskena ning film oli enam kui nauditav; olgu ära lisatud, et minu uus lemmikutest sündis sel hetkel, mil Bruce Campelli poolt kehastatud Ash üksinda deemonite ja hingede poolt kummitavasse metsamajja jäi ning lõbus horror pihta hakkas. Lisaks mõned muhedalt juustused one-linerid ning võitja valem on täiesti olemas. 10/10

The Number 23 (2007)

The Number 23 sai ära vaadatud juba mõnda aega tagasi, aga tegu oli piisavalt hea filmiga, et elamused ja mälestused selle hetkeni värsked püsisid. Mõnus on näha Jim Carreyt vahelduseks ka sellises veidike tõsisemas rollis, kuigi juba esimestes kaadrites saab ta natuke näga väänata ja lolli mängida. Siiski muutub film vähehaaval väheke tõsisemaks ning kumminägu enam nii väga ei veni. Stoori on üpriski põnev, vaatamata mõnele tõsisele plot hole'ile filmi teises pooles. Õnneks suudab müstiline number 23 ning tema seotus kõigega asjad piisavalt pinges hoida, nii et need väga suurelt silma ei paista. Peale filmi hakkasin ka ise seoseid looma, avastades numbri oma sünnipäevast, suhte aastapäevast ning muidugi kõigi poolt välja toodud Michael Jordani plot hole. 7/10

Leprechaun: Back 2 tha Hood (2003)

Eks ole aastate jooksul igasugust paska ja debiilsust nähtud, aga Leprechaun: Back 2 tha Hood on vist viimase aja kõige sürrim elamus. Siiski, kui asja õige nurga alt vaadata, siis laupäeva õhtul õlle kõrvale kõlbas vaadata küll - tootis vaatajatele muhedat huumorit ning nii mõnigi stseen sai koos Stickaga momentaalselt ümber tehtud. Horrorist oli asi muidugi kaugel, sest iga kord kui kuri Härjapõlvlane neegrite leitud raha tagasi tuli nõudma, siis enne nende eluküünalde kustutamist läks ekraan tavaliselt mustaks. Ning kui ei läinud, siis vaadata polnud ikka midagi, seda siis eriti totrate effektide pärast. Tegelased olid ülemängitud ning väga debiilsed; siiski suutis film pakkuda kahte meeldejäävat killukest - üheks neist oli bongi suitsetav härjapõlvlane, teiseks aga hariv situatsioon, kus tuli välja, et neegrid üksteist enam "niggadeks" ei kutsugi, vaid nüüd on moes seltsimeest adresseerida kui "my ninja." Okei. 3/10

What the fuck you want you lil lucky charm lookin motherfucker?

Alice in Wonderland (2010)

Alice'i eelmisest käigust Imedemaale on möödunud natuke aega ning temast on saanud 19 aastane tütarlaps. Tema ema on nõuks võtnud ta mehele panna, kuid enne kui Alice jõuab oma potentsiaalsele peigmehele vastuse anda jookseb ta taaskord valge jänese järel auku, mis ta Imedemaale viib. Ning jumal tänatud selle eest, sest kõik see vähene aeg mis inimeste maailmas mööda sai saadetud oli niivõrd igav, et jää või magama. Lisaks sellele oli juba esimeste minutitega kõik sassis, sest film oma olemuselt oli midagi remake'i ja järjefilmi vahepeal. Seetõttu olid pooled inimesed võõrad ning nende roll arusaamatu. Ja ega seal lõpus asi paremaks ei läinud. Tsiteerides Nostalgia Criticut: "Explain, movie, explain!"


Igavusfaktorile andis tuure ka muidugi see, et Mia Wasikowska näol oli tegemist paduigava Alice'iga. Samuti ei mõjunud ka Anne Hathaway valge kuninganna tegelaskuju oma pideva pilvesoleku moega eriti põnevana. Kuigi ülejäänud näitlejakaart oli suhteliselt aksepteeritav, siis nende tegelaskujud tundusid kõik enam-vähem lõpuni arendamata olevat.

Visuaalne pool oli taaskord selline Tim Burtoni narkotrippi meenutav, kuid millest ma vaadates puudust tundsin, olid 3D efektid mis ka mingitki silmailu pakuks. Ma vahepeal juba jõudsin ära unustada, et tegemist on 3D filmiga ning eks ta midagi juurde ei andnud kah. Imedemaale sattudes juba hakati mängima, kuid nii kiirelt nagu see hakkas, nii kiirelt see mängimine ka lõppes. Sellegipoolest oli ka ilma 3Dta asja kena vaadata, eriti meeldis mulle punase kuninganna mängukaardisõdurite disain.


Kokkuvõtvalt oli tegemist küll toreda filmiga, aga kahjuks oli elamus niivõrd keskpärane. Oleks oodanud paremat. 5/10

National Treasure: Book of Secrets (2007)

Esimene Rahvuslik Aare oli täiesti okei film, pakuti nii põnevust ja märulit ja mida kõike veel. Rahvuslik Aare 2 oli aga selline veega lahjendatud versioon, põnevust oli vähem, märulit oli vähem ning ainuke asi mida eelmisest filmist rohkem oli, oli Nivholas Cage'i kehakaal; juba kaugelt oli näost näha, et poiss on paksuks läinud. Lisaks sellele oli ka rohkelt sellist klišeelist jampsi, nagu sekundi jooksul lahendatud mõistatused või imalad suhtedraamad. Keskpärane kraam oli. 5/10

There Will Be Blood (2007)

Alguses ma ei arvanud, et There Will Be Blood on minu masti film, eks see naftaotsimine ja depressiivne olustik oli alguses eemaletõukav, aga kurat - nüüd söön sõnu. Daniel Day-Lewise poolt kehastatud luust ja lihast Onu Roberti ärivaistu omav naftaärikas oli ikka kuratlikult hea ning eks see sõna omab selle filmi kontekstis ka suuremat kaalu kui muidu, kuna pidev kemplemine usklikega käis ka seal. Elu ja surma piiridega mängis Daniel kergekäeliselt, kuid see on siiski positiivne külg, sest ilma selle omaduseta poleks lõpp olnud niivõrd geniaalne kui ta oli seda nüüd. Kurb, ent samas ka niivõrd hüsteeriliselt naljakas. 9/10