kinoprojektor

The Wrestler (2008)

2012-01-24T20:12:00.023+02:00

The Wrestler (2008) on suurepärane vaatamiselamus nii WWF ja WWE wrestlingu fännidele kui ka neile, kes tunnevad huvi wrestlingumaailma telgitagustest ja no üldse kvaliteetfilmisõpradele suht kohustuslik soovitus. See Darren Aronofsky, tuntud ka kui Requiem for a Dream(2008) looja meistriteos on julge kaameratööga ja mõnusalt realistlik, kuna filmis on rohkem tõtt kui keskerakonna pressikonverentsidel. Naljakas on aga fakt, et filmilevitaja, Fox Searchlight stuudio, tahtis algselt nimirolli saada Nicholas Cagei, aga Aronofsky poleks sellega leppinud ja tundub et läks hästi. Film on nomineerinud k Oscarile ning Mickey Rourke on võitnud selle rolli eest k mitmeid teisi mainekaid auhindu. Ei soovita vaadata Kurt Cobaini austajatele.

Kuidas kohaneda maailmas, mis sind enam ei taha, kui vanus peale tükib ja süda alt veab? Randy the Ram (Mickey Rourke), kes armub strippar Cassidysse (Marisa Tomei) ning kel on raskusi oma tütre Stephaniega (Evan Rachel Wood) lävimisel ja alternatiivtöökohtade leidmisega, kohe ei taha lõpetada oma profikarjääri wrestlinguliigas. Et näha, miks see talle nii vastumeelt on, tuleb vaadata filmi. Miks veel tasuks The Wrestler ära näha (lisaks heale näitlejatööle ja Marisa Tomei strippamisoskusele)? Et näha, kuidas rimifood tegelt peaks oma tööd tegema. BOOM! 9/10.

uuh,.juu. touch my dalalala

F'ckin koomiline mäng. would play.

http://www.youtube.com/watch?v=jAOjTj0D5y0

Super 8 (2011)

2012-01-17T13:16:00.015+02:00

Super 8 (2011) on hea vaatamiselamus kõigile 80ndate Steven Spielbergi filmifännidele kui ka neile, kel meeldiks korra tagasi lapsepõlve vaadata ja ekraanil nähtule kaasa elada. Tegu on väga hea ülesehitusega thrilleri sugemetega koguperefilmiga, mille eriefektid ei jäta kedagi külmaks. Nagu Star Trek (2009) korral, läks k selle filmi puhul eriefektidel ja reaalsusel vahetegemine kaelamurdvaks ülesandeks. J.J. Abrams on näidanud, et filmid, mida tema endale ülesandeks lavastada võtab, saavad endale sõna otseses mõttes kõrge tähelennuga sündmustiku. J.J. Abrams seletab ära, mis teda filmide juures köidab ning, kust ja kuidas ta oma ideid ammutab, mõne aasta taguses TEDx kõnes.

Visuaalneelamus sellest, kuidas varajases teismeeas Joe (Joel Courtney) ja Charles (Riley Griffiths) tahavad filmi teha, kuidas see neil vahepeal peaaegu et õnnestub ja kuidas nende kodulinnas hakkab järsku müstilisi asju juhtuma. Põnevat vaatamist. 8/10

"Liigub, kiigub"

Gängiliikmete kogunemine sündmuspaigal.

Ment tuli uurima, kas koertel hakkas tõesti juba jooksuaeg.
(Muide, Kelvin oli J.J. Abramsi vanaisa nimi)

30 Minutes or Less (2011)

2011-11-16T21:26:00.023+02:00

30 Minutes or Less (2011) on Ruben Fleischeri viimane lavastajatöö pärast filmi Zombieland (2009). Tuleb tõdeda, et Zombieland osutus ikkagi paremaks. Filmi tegid nauditavaks mõningased jaburad ütlused nagu "Sometimes fate pulls out his big old cock and slaps you right in the face!" Või siis dialoog Dwayne'i ja Travise vahel, kus esimene ütleb: "I taught myself how to eat pussy and cut my own hair, mis järel teine vastab absurdse combolahendina: "I taught myself how to eat pussy hair". Ega mida sa veel Danny McBride'ilt ootaks, kui absurdset ning võimalikult ignorantset hoiakut. Nagu ütleks Kenny Powers: "You're fuckin' out, I'm fuckin in!". Ülejäänd huumor oli nagu liiglabane ja keskmise ameeriklase jaoks rõkkamapanev, a eurooplase maitse jaoks juba aegund ja lohakas (vinguvad girlymanid: Jesse Eisenberg ja Aziz Ansari).

Film sellest, kuidas 2 + 2 = C4. Nimelt 2 laisklevat tüüpi: egotsentrik Dwayne (Danny McBrid e) ja tema aeglase taibuga semu Travis(Nick Swardson) otsustavad korraldada pangaröövi, a selleks on neil vaja kedagi, kes nende eest töö ära teeks. Saatuse tahtel leitakse üks panniga sõitev pitsapoiss Nick (Jesse Eisenberg) ja tema kooliõpetajast sõber Chet (Aziz Ansari), kes siis peavad toime panema väikepanga röövi ja maksma sulidele $ 100 000 või muidu...

Action oli küll hollywoodilikult hästi lahendatud, a film ise jäi nagu paljuski puudu, küll aga kiidan heliriba ja lõpulugu ja title sequence oli k päris äge, a ikkagist üks keskpärane 5/10.

Masterplan

Mõmmz got shook!

Who you bangin there? Nobody! Ok-ok, it's Jason Vorhees.

Green Lantern (2011)

2011-11-13T11:57:00.004+02:00

Green Lantern ehk siis maakeeli Roheline Latern on järjekordne koomiksikangelane, kes on paberilehtedelt kinolinale reisinud. Tähelepanelikumad (täpsem oleks öelda "nohiklikumad") teist on kindlasti täheldanud, et Rohelise Laterna eestikeelset koomiksit on juba kevadest saati võimalik poes ajalehelettidel märgata ning osta. Koomiksiveergudel on tegelase tegevused üpriski põnevad, filmis jäi aga äktsionist puudu - rohkem keskenduti Hal Jordani ja Carol Ferrise nii-ja-naa armuelule, mitte aga sellele, et planeeti ähvardas suur oht. Ning kui lõpuks võitluseks läks, siis oli seda liiga vähe ja liiga hilja. Arvutieffektidest kogu pandud kostüüm nägi samuti nilbe välja. 5/10

The Fighter (2010)

2011-11-06T23:31:00.023+02:00

The Fighter (2010) on David O. Russelli lavastatud, tõestisündind lool põhinev, draamafilm Micky Wardi poksija- ning tema venna, Dicky Eklundi treenijakarjäärist. Film on saand 2 Oscarit (parima meeskõrvalosa eest läks kuldne mehike Christian Bale'ile ja naiskõrvalosa oma teenis välja Melissa Leo) ning veel hulganisti auhindu. Huvitav fakt on, et nimiosa kehastav Marky Mark hakkas treenima filmiks juba 2005, kuigi filmimine algas alles 2009 suvel, tegi Mark selles hoolimata päevast päeva kõva trenni. Algselt oli Dicky osatäitjana kaalu all veel Matt Damon ja Brad Pitt, a valiti hoopis Batmanina tuntust kogunud mees, kes näljutas end Dicky rolli jaoks nagu õigele method actorile kohane (muideks see pold tal esimene kord kilosid kaotada, filmi The Machinist (2004) korral oli tüüp veel kõhnemgi).. Tahaks tähelepanu veel juhtida k sellele, et Micky Wardi osatäitja avas alles hiljuti oma pereäri, nimelt on Himingham, Massachusetts ehitud nüüdseks uue burgerirestoraniga Wahlburgers! (ei saa aga mainimata jätta, et logo pole just kõige õnnestunum)

Lugu sellest, kuidas Dicky Eklundi (Christian Bale) vennast, Micky Wardist (Mark Wahlberg), sai tõsiseltvõetav poksija. Nende ema, Alice Wardi (Melissa Leo) manageri karjäärist ja õdede toetusest. Film pakkus head näitlejatööd ja oli mõnusalt vaatemänguline, mõlemad Oscarid olid välja teenitud, lisaks sellele Dicky õpetas ilusa väljendi CRS, ehk et can't remember shit. Ilma pikema jututa, põmts sama hinnang kui imdb- s, mida ei juhtu just väga tihti, 8/10.

Mitte just kõige regulaarsem tükk paberit.

Oscarivääriline näitlejameisterlikkus.

Natuke hõredamat ihukatet.

Tuhatoos

Midnight in Paris (2011)

2011-11-04T01:15:00.028+02:00

Midnight in Paris (2011) on lummavalt kaasahaarav fantaasiasugemeis Woody Alleni romantiline komöödia. See on siis see viimane romantiline komöödia pärast eelviimasele eelnevat eelviimast romantilist komöödiat Vicky Cristina Barcelona (2008), mida ma isegi näind puhtalt Scarlett Johanssoni ja selle kurja Javier Bardemi pärast, sest no No Country For Old Men (2007) jättis ikka päris kustumatu jälje ju. A no ja eeleelviimane sama zanri film Woodylt oli Curb Your Enthusiasmi fännidele tuttava Larry Davidiga see Whatever Works (2009), seda olen samuti näind. (Mõlemad W.A. filmid, mida näind, grupeeruvad kuskil sinna 7/10 alla). Vaatluse all olev film on aga täis 20ndate ajastu Pariisi hõngu ja suitsust atmosfääri. Selles on mõnusaid ütlusi nagu "My god, you take an art groupie to a whole new level." või "If it's bad, I'll hate it because of bad writing, if it's good I'll hate it because I'm envious and then I hate it even more. " Ja üks totramaid, a samas k loogilisemaid vabandusi: "Cheap is cheap!". Filmist ei jäänd välja k oma giidirolliga Nicolas Sarkozy laujannast abikaasa Carla Bruni. Naljakas muidugi, et ainsad, kes mõistavad Gili probleemi on sürrealistid. Lõigu lõpetuseks ka üks kena stinger Hemingwaylt: Picasso only thinks that women are to sleep with, or to paint.

Lugu sellest, kuidas kihlatud paar Gil (Owen Wilson), kes on elukutselt kirjanik, ja Inez (Rachel McAdams) saabuvad Pariisi ning justkui juhuse tõttu kohtuvad Inezi kunagise crushi Pauli (Michael Sheen) ja tema naise Caroliga (Nina Arianda). Paul, kui ninatarkne douchebag üritab omale loomupäraselt olukorda ära kasutada ja Inezi üle lüüa, mis tal k tundub, et õnnestub. Gil aga kaob õhtuti Pariisi õhtusumedusse ja ühes sellega müstilistesse seiklustesse paljude 20ndate ajastu loometegelastega. Mis aga täpsemalt aset leiab, seda tasub aga ise vaadata. Filmi ehivad soojad värvid ja mõnus muusika. M.I.P. sisaldab palju huvitavaid dialooge ja lapsena-mänguasjapoes-olemise-efekti. RINOCEUS?! Adrien Brody Rinoosoorosse stseeni peab k lihtsalt nägema. Hinnet kahandasid aga paljud pisidetailid ja mõned statistid, kes üritasid teha näo nagu nad ei oleks kaamerat märganud ja justkui ootaks, et nüüd tuleb actioni järgne CUT!-hüüe. A kuna Woody filmides on üldjuhul kõik stseenid väga mõnusalt realistlikud ja tema muusad k kenad, nagu seekord Inezi kehastav Rachel McAdams ja salapärane-vaata-filmi-et-teada-saada-kes (Marion Cotillard), siis väga palju hinne ei kannatagi ja tuleb ära Woody filmidele kohaselt 1tubli 7/10.

Gilil paistab olevat nii mõndagi huvitavat Picasso maali kohta lisada, mispeale Inez arvab, et ta on laksu all. hõõ-hõõ!

Lubage mul tutvustada oma joomakaaslast.. kumba sa rohkem tahaksid, nainööäääõõõõää?!?

Vaadakä, ma mängin nii hääste viiulit, et ajan isegi ennast nutma. ;D

Lubage ma selgitan, mida Picasso ei taha ise mõista. Sel maalil on naine justkui liiga vulgaarne, ei sobi kohe oma armukest kujutada sellisena.

Ou, tseki seda tooli! pole vaja vist öeldagi, et CHEAP IS CHEAP!

Paul, raisc, jäta see uhcustamine juba!

Super (2010)

2011-11-02T01:42:00.016+02:00

Super (2010) on jõuline ja veidralt äge James Gunni kirjutatud ja lavastatud action-komöödia, mis vürtsitatud veriste elementidega ja muidugi mõista koomiksifänlusega (MUST WATCH!). Ilmselt on see Gunni parim ja ühtlasi k humoorikaim kirjutis, pärast Dawn of the Dead (2004) kahasse skriptimist George A. Romeroga. Gunni viimane filmitükk oli inimkeha-üle-kontrolli-võtvate-kaanilaadsete-tulnukkoletistega Slither (2006). Super tundub juba loomu poolest parem olevat, olgugi, et ma pole Slitherile silma peale veel saand. Gunni hilisem telesari PG Porn on aga hüsteeriliselt naljakas, eriti see Helpful Bus'i sketš sealt, kes pole näind, siis lisatud väike link. Dwight Schrute as a crime fighter?!

Lugu Frank Darbo (Rainn Wilson) nimelisest tüübist, kes ärkab iga hommik üles täpselt sama unenägu nähes ning k

elle seaduslik naine Sarah (Liv Tyler) juba enam ammu ta vastu mingeid tundeid üles ei näita. Sarah ellu trügib teravkeelne uimastiäritseja Jacques või noh JOCK (Kevin Bacon), Frank üritab oma naist tagasi võita, aga nutujõud pole kaugeltki nii tugeva mõjuga kui Jock ning tema vihased kamraadid. Frankile tuleb aga appi jumalakäsi ja tüüp otsustab oma kodulinnas kuritegevusele piiri panna, mõeldes endale idiootse nime ja võttes superkangelase kostüümi. Filmi raamistik on mõnusalt jabur komöödia, mis haakub ootamatu jõhkruse ja verevalamisega, mis teeb kogu kompoti nauditavaks on see tuima Franki vs energeetilise koomiksipoe müüjanna Libby (Ellen Page) ekraanikeemia. Mõnus muusika (see super catchy LALALALA), hea ülesehitus, no mõtlen, et 8/10.

Õnnestunud maskeeruja -

"It's not a fake beard. It's really real. This is my hair growin' out of my face!"

Crimson Bolt voolib ette priceless näoilmeid!

All Jesus Network. boobs outside of marriage. no no no!

You supposed to b a dog person?! (this is why iDont trust cops)

Now why you had to piss a nigga off?! bad, Crimson, real bad!:..D

Alla 14 keelatud! splatter action!hihi

osake sellest üliVingest animatsioonist, mida alguses näha võib.

Red State (2011)

2011-10-26T22:44:00.026+03:00

Red State (2011) on jumalakartlikke paika panev linateos, mis on aga üllatav, et süžee autoriks ja lavastajaks on üks ja ainus Silent Bob aka Kevin Smith. Tundub, et Smith vedas seda sulepead küllaltki lohakalt mööda paberit, ja no üsna hüppeliselt, nagu Tõehetke valedetektor, peaks mainima. Stsenaarium oli kirjutatud peaasjalikult Michael Parksi jaoks, teda võib vilksamisi näha nii mõneski Tarantinofilmis ning tüüp tegi väga mõjusa rolli Robert Rodrigueze filmis From Dusk Till Dawn (1996), mida Ruut hindas lausa 10/10. Aga selle thrilleri taustajõuks pole mitte tsombid, vaid filmi tuumaks on lihtne sõnum: GOD HATES FAGS! Ja muidugi veel see kuldne tsitaat Michael Parksilt: "World Wide Web is a Devil's playground!"

Film sellest, kuidas noored gümnapoisid Jarod (Kyle Gallner), Travis (Michael Angarano) ja Billy-Ray (Nicholas Braun) tahavad koolipäeva lõpuks keppi ning selleks leiavad oma nutika telefoni abil netist ühe vanema naise, kes peaks nende ettevõtmisele igati vastutulelik olema. Travis laenab papsilt auto ja trall läeb lahti. Mis aga varsti selgub, see poiste unelmate rinnapaari esindaja Sara (Melissa Leo) pole muud kui üks religioonifanatist mõrtsukas, kes annaks oma elu psühhopaatse usuhullust pastori Abin Cooperi (Mich ael Parks) ja tema tegude heaks. Asja saadetakse lahendama agent Keenan (John Goodman), kelle rolli kaaluti algselt isegi Samuel L. Jacksonit. Tegu oli kohati päris hea närvikõdiga, mille aga segasid ära ebasümpaatsed ja lollakad näitlejad, kes ei tunne kohe üldse, mis draama on. Filmis olid mõningad head naljad k, a tegu oli eelkõige tõsisema filmiga, või no kui tõsine see kristlus ikka on, see oleneb juba vaatajast endast. Soovitaks kõigile, kel on vajadus kuulirahe sämplitele, tina ikka valati seal päris korralikult ja häirivad muusikat taustaks ei kõland (Kogu heliriba, mis tehtud, sai Michael Parksi poolt ise sisse lauldud, igast jubedat jumalakartlikku kantrimöla, mis kõlas küll kuratlikult hästee). A ja muideks film noppis Sitgesi festivalilt 2 auhinda k. Head Vaatamist! 6/10

Tugevad loosung kohe filmi alguses. (Taustaks sobinuks räppar Abrahami hittlugu, mille nime ilmselt ei pea enam mainima, kõik teavad niikuinaa).

Umbkaudne vestlusekäik Jaredi ja Billy-Ray vahel: "Mina seda Internetti ikka ei usalda, me ei näe ju nende nägusidki" - "A pole vajagi, saab ju koti pähe k tõmmata või midagi, kui asjaks läeb, peaasi, et ikka rinnad oleks ilusad."

Kuulake, mu jüngrid, Jumala viha langes homode peale!! MEIE VIHA LANGEB SAMUTI!

Creepy fuckin Sara: "Get drinkin' boys!! I ain't let no man in me, unless he has got 2 beers in."

"I thought you said it's gonna b a simple mission. Well simple just shit itself..."

The Final Destination (2009)

2011-10-11T12:50:00.000+03:00

Lõpp-punkt 4 pidi olema see viimane Lõpp-punkt, enne seda kui Lõpp-punkt 5 orientiirile ilmus. Seeria, mis algas isegi päris põnevalt, muutus aga iga osaga järjest igavamaks ning üksluisemaks, nagu paljudel selle žanri filmiseeriatel paraku omaseks on saanud. Lõpp-punkt ei ole erand, neljas osa näitas tohutul hulgal väsimuse märke ning sama stsenaariumi toel üles ehitatud lugu oli suhteliselt mannetu. Kari noorukeid, kellest mitte keegi vaatajatest hoolima ei hakka, pääsevad suurest õnnetusest eluga, selleläbi nurjates Surma enda plaanid. See tähendab aga tervet jada erinevaid fantaasia"rikkaid" õnnetusi, kus noorukid ükshaaval oma otsa leiavad. Lugu on tobe, tegelastega ei teki mitte mingisugustki kontakti ning effektid oleks justkui CGI algusaegadest pärit. 4/10

Easy A (2010)

2011-10-10T12:11:00.001+03:00

Easy A oli üpriski nauditav komöödia, võib olla võimendas tema huumorit ka see, et peale seda sai Hall Pass peale pandud ning too tundus (ning ka oli) Easy A kõrval palju mannetum. Samas suutis film ka iseseisvalt mitmeid kordi naerupahvakuid ning mehelemist esile kutsuda. Eelkõige tuleks tänada peategelast ning toetavate tegelaste (tüdruku vanemad ja sõbrad) omavahelist keemiat. Olivia (Emma Stone) valetab oma sõbrannale, et selle asemel et temaga reisile minna kohtus ta hoopis ühe noormehega, kes temalt süütuse võttis. Üks vale viib teiseni ning peatselt on Olivia kooli peal teada-tuntud kui prostituut. Selle peale laseb aga Olivia käiku plaani, et oma mainet taastada. Emma Stone teeb päris muheda soorituse ning jättis vähemalt mind ootama uut Ämblikmehe filmi, kus ta astub Gwen Stacy rolli. Win! 8/10

Hall Pass (2011)

2011-10-09T12:00:00.003+03:00

Hall Pass oli üks täiesti tavaline Ameerika komöödia, mis kõlbab väga hästi ühekordseks vaatamiseks. Abielumees (Owen Wilson) saab oma naise käest vaba nädala, mille jooksul võib ta teha kõike, mida hing ihkab, sealhulgas ka magada võõraste naistega. Sama võimaluse saab ka tema parim sõber (Jason Sudeikis) ning koos oma sõpradega astuvad nad vastu ühele vägagi huvitavale ja humoorikale nädalale...seda vähemalt teoorias. Praktikas jäi huumorist aga palju puudu, stsenaarium oli nõrk ning nalja eriti ei tehtud. Stephen Merchant oli filmi kõige nauditavam osa, kuid kahjuks oli teda seal liiga vähe. Lisaks oli filmis liiga palju paljaid peeniseid ja liiga vähe paljaid tisse. 5/10

Horrible Bosses (2011)

2011-09-08T22:42:00.019+03:00

Horrible Bosses (2011) on mõnus must komöödia, sellest kuidas on võimalik, et kellelgi teisel võib olla palju hullem ülemus kui Sul. Naljad olid vahepeal üsnagi ootamatud (hea, et ma trailerit polnud enne suvatsenud kiigata), mis tegi vaatamiselamuse paremaks. Sai naerda, irnuda ja itsitada piisavalt, kuna dialoogid omasid ning situatsioonikoomikat jätkus küll ja veel (a jah, ega's küll küllale liiga ei tee, as they say). Värskendav oli näha Colin Farrellit ignorantse douchebagi rollis, ses osas võiks tuua paralleele Tom Cruisei kehastusega filmist Tropic Thunder (2008), aint et Tomi roll ei näind ette hermafrodiitsete Aasia päritolu hooradega ringiaelemist. YACK!

Lugu kolme sõbra, Nicki (Jason Bateman), Kurti (Jason Sudeikis) ja Dale'i (Charlie Day), ühistest püüdlustest oma bossidest, Dave Harken (Kevin Spacey), Bobby Pellitt (Colin Farrell), Julia Harris (Jennifer Aniston), vabaneda. Filmis teeb väikse rolli k Jamie Foxx, kes peaks kõigi eelduste kohaselt Tarantino uues filmis Django Unchained (2012) nimikarakterit kehastama :O Soundtrack oli k hea, tegevust jätkus, ainult, et Dale'i tüütu karakter kiskus veits hinnet alla, seega 7/10.

Your Highness (2011)

2011-08-25T23:02:00.015+03:00

Your Highness (2011) on mõnus stonerite seikluskomöödia Pineapple Expressi loojalt, mis parodiseerib tõsiselt tehtud fantaasiafilme.

Sisust nii palju, et vennad Thadeous (Danny McBride) ja Fabious (James Franco) lähevad üheskoos rännakule, et päästa viimase armastatu Belladonna (Zooey Deschanel) kurja võluri Leezari (Justin Theroux) käest. Ilusad eriefektid, pöörased naljad, a ja Natalie oli k kenake, võib vist öelda, et 7/10.

stoned as F
omg! täh pic above is so stoned.

Tucker & Dale vs Evil (2010)

2011-07-31T16:13:00.014+03:00

Tucker & Dale vs Evil (2010) on traditsioonilise summer-campin-trip-slasher-flicki pea peale pööratud kuid vägagi õnnestunud versioon, mille stsenaariumi autoriks ja lavastajaks on Hollywoodis veel suhtselt tundmatu Eli Graig. Mõnusalt absurdse ülesehitusega naerupahvakuid esilekutsuv meistriteos, mida sünnib vaadata nii üksi kui k sõprade või pere seltsis.

Lugu sellest, kuidas noored sõidavad telkima ja leiavad eest kahtlase välimusega maakad, Tucker (Alan Tudyk) ja Dale (Tyler Labine), kes pealtnäha õelad, a tegelt kõigest oma äsja ostetud suveonni suunduvad suure südamega puhkajad tüübid. Edasi järgneb sündmusteahel, kust ei puudu ei huumor ega vägivald. Juhuse läbi hakkavad noorukid surema naljakal kombel ja Tucker ning Dale kahtlustavad, et tegu on hullumeelsete emolastega. Segane lugu selgelt nähtuna, mida julgen soovitada kõigile tavapärasest slasherist tüdinuile, seega 7/10.

Death Race 2000 (1975)

2011-07-25T19:59:00.024+03:00

Death Race 2000 (19 75) on 70ndate keskpaika Paul Barteli lavastatud ja Roger Cormani produtseeritud exploitation, täpsemini isegi carsploitationi teos, mis pakub närvikõdi eelkõige neile, kellele ei meeldiks, et nende lastest või vanaemadest üle sõidetaks (kuigi jah, loetelu on tegelt pikem veel). Selle filmi põhjal tehti k kunagi arvutimäng Carmageddon, mida ilmselt paljud on mängind (a no, kui teised pole, siis mina ikka olen). Sama põhimõttega on see filmgi. Cross-country võidusõit, mille lisatakistusteks on suva kodanikud, keda peab lihtsalt elutuks rammima, et siis väike hit 'n' run skoor saada. Carradine sobib rohkem Kung- Fu masteriks kui auto rooli ja Stallownil on vist elu aeg närvidega probleeme olnud. Kui see kõik kõrvale jätta, siis on tegu tagaajamist täis meelelahutusega, mis teeb küll nalja a jätab kohati k labase mulje. Filmi tunnuslause on suhtselt lihtne - aastal 2000 ei ole autoga allaajamine enam kuritegu, vaid lausa rahvussport.

Filmist nii palju, et peategelane šveitsi doktorite poolt kokku pandud Frankenstein (David Carradine) üritab võita järjekordset surmarallit, et oma trooni kaitsta, tähtis on ju võita, selleks vaja tal skoorida võimalikult palju punkte ajades alla teele ettejuhtuvaid inimesi ning tehes muid trikke, et võistlustules esikohale trügida. Tal on aga uus navigaator (vb et k kaardilugeja), sest kõik eelnevad on hinge heitnud, sedapuhku peab ta sõitma koos Annie Smithiga(Simone Griffeth). Võistlemas on aga k veel kurjust täis ja kogu aeg vinguv Machine Gun Joe Viterbo (Silvester Stallone), kes ei taha mitte alla vanduda ühegi võistlusetapi järel. MG Joe sõidupartneriks on aga vähese taibuga Calamity Jane (Mary Woronov), kelle kohta Joe ütleb kord isegi kartulinägu, kui see teda väga närvi ajab.
A no meelelahutust oli, kuid külmaks jättis see ruuduline pilt, milles ma loodan, et Ruut süüdi ei ole, a teinekord ripin endale blu-ray, et pikselgraafikat vältida, sellest k vähe ebaadekvaatne 4/10.

Ya'll b Gettin stallowned!

Vasaku silma kaotas 95ndal, nina kaotas vist 97ndal. who knows.

Svastika-Matilda koos Herman the Germaniga.

Natüürmort beebiga?

Rehvid veriseks. vrmm vrmm!

Kamoflaaz (ehk et seinaga ühte värvi)

Frankenstayni kummardajad aka vabasurmaminejad.

Viisakamad vs vähemviisakamad lauakombed.

Armastus või siis moodsas keeles nipslip gallery.

Frankenstein, your biggest fan, Stan!

Foxy Brown (1974)

2011-07-12T16:00:00.000+03:00

Foxy Brown (1974) on selline aeglase-tempoga-kiiremasse-faasi-liikuv blaxploitationi tükike, mida tasub kõigil selle Blax-movementi jälgijatel ning fännidel kindlasti vaadata, sest et tegevus kulmineerub üsnagi ootamatult, julgeks lubada. Veel liigitatakse seda teost üheks esimeseks tugeva ja iseseisva naiskarakteriga filmiks. Heliribaks on Willie Hutchi poolt üles köetud funk, mis ei jäta just külmaks. Lisasin siia väiksed Foxy venna mõtteterad, mis iseloomustavad küllaltki hästi tolleaegset mustanahaliste kogukonda.

Link: "Foxy, look I'ma black man, and I dont know how to sing and I dont know how to dance and I don't know how to preach at no congregation and I'm too small to be a football hero and I'm too ugly to be elected mayor, but I watch TV and I see all them people in all them fine homes they live in and all them nice cars they drive and then I get all full of ambition, now tell me what I gotta do with all this ambition I got?!", mispeale Foxy vastab, et ei taha, et ta vend vangis lõpetaks. Link - "Baby, jail is where some of the finest people I know are these days!"

Film siis õelapoolsest afroameerika chickist Foxy Brownist (Pam Grier), kes üritab oma mehe tapmise eest kätte maksta narkootikumide ning eskorttüdrukutega äritsevale paarikesele, Steve-ile (Peter Brown) ja Katherine-ile (Kathryn Loder). Tegevust jätkub ning nalja saab. Päris pullid olid lesbibaari võitlusstseenid ning kohtunik Fentoni (Harry Holcombe) alavääristamine, küll aga ei saa ma mööda vaadata neist kohati igavatest mainstream-kino-minutitest, mis rikuvad üldpilti (võinuks olla rohkem lööklauseid ja teravamaid ütlusi), kahandades sealjuures mu algset hinnangut, seega 6/10.

She's superbad.

N the name of the game is HAND IN YO FACE!

Ooopsy daisy, forgot to pick my Daisies.

BOOM! headshot! Oh n twice!

Now handlin' a sawed off shotgun takes a lot of nerve, so . . .

Boijonjonjong, sumthin's up... { S L A P! }

Must finish dis Taco. Bell! (then iCan haz anotha1)

But, Judge, 1 fo me 2. No! you gets zero!

Shaved armpits FTW! OMG

Fearful eyes

X-Men: First Class (2011)

2011-07-05T01:14:00.002+03:00

X-Men: First Class oli hea film heade näitlejate, heade märulistseenidega ning heade dialoogidega. Aitäh! 9/10

The Hangover Part II

2011-06-15T11:00:00.000+03:00

Esimene Pohmakas oli minu maitse jaoks vägagi nauditav huumor. Tegelased olid huvitavad ja veidrad, situatsioonid naljakad ning üldine valem, kuigi juba klišeehõnguline, tundus sellegipoolest värskena. Kohe kui kuulsin, et järjeidee oli olemas juba enne esimese filmi ilmumist...ei kõlanud siiski just väga julgustavana. Siiski, siht oli alates sellest hetkest kindel - selle filmi vaatan kinos ära.

Kaks aastat hiljem jõudis Pohmakas number 2 kinodesse, kuid ind oli kadunud. Esimene treiler oli humoorikas isegi teisel vaatamisel, kuid filmi täies pikkuses nähes jõudis kohale, et ega lisaks nendele naljadele polegi filmis rohkem eriti huumorit. Tegelased olid samad, situatsioonid niisamuti, vaid koht oli muutunud - Las Vegasest olid poisid siirdunud Bangoki ööellu. Juhtus asju, väljalöödud hammas vaehtus näotätoveeringuga, laps ahviga ja muud säärast, kuid põhisüžee jäi samaks. Selles polnud aga probleem, sest iga viimne kui üks teadis, et sama asi juhtub taas ning ideeliselt see ka toimis. Nõrgaks kohaks jäi seekord stsenaarium, mis kahvatus esimese osa kõrval. Siiski, mõned üksikud naljad toimisid täies mahus ning samuti oli keset filmi sattunud üks üsnagi tempokas ja nauditav tagaajamissteen. Kahjuks aga sellest ei piisanud ning nagu järgede puhul üldiselt kombeks, jääb selle seeria parimaks filmiks esimene osa. 6/10

Thor (2011)

2011-05-26T19:11:00.002+03:00

Thor sai tegelikult ära vaadatud juba tükk aega tagasi, aga kurat teab miks sellest pajatamata jäi. Ega nüüd nii väga muljetada polegi - käisin vaatasin filmi Kosmose kinos, et säästa enda silmi 3D tüütust ja olematust efektist. Saal oli pime, rahvast oli vähe ning film oli väga mõnus. Oli nii märulit, huumorit, silmailu (aitäh, Natalie Portman!) ning anti taaskord aimu kui suureks Marveli filmiuniversum paisunud on. Vastus on - mõnusalt. Näitlejad, kellest mitmed olid üsnagi nimekad, olid tasemel ning tuli välja, et neeger, kelle üle internet pikalt kurtis oli üks filmi karismaatilisemaid tegelasi. 8/10

Hellraiser (1987)

2011-05-20T14:27:00.019+03:00

Hellraiser (1987) on vaieldamatult üks õudusfilmi klassikasse kuuluvaist pärlitest. Midagi sellist mida väiksed lapsed kardavad rohkem kui oma kapis leiduvaid kummitusi või voodi all paiknevaid koletisi, kes öösiti mudilaste varbaid kõditavad. Filmi loojaks teadatuntud horrorimeister Clive Barker, kellest sai selle filmiga Stephen Kingi lemmik. Praeguseks on teada aga fakt, et Clive on nöörkeraamikas tegev ja ilmselt seetõttu ka Franki imidz paistis suht YMCA karakterina silma. LOlz

Film on siis mehest Larry (Andrew Robinson) ja naisest Julia (Clare Higgins), kes kolivad uude majja, mis on suht räbalas seisus, a ikka parem kui Brooklynis nagu pereisa väidab. Naine leiab sealt aga mehe poolvenna Franki (Sean Chapman) pildid erinevate lõbutüdrukutega huvitavates poosidest, mille järel selgub kohati kahtlastest flashbackidest, et Frank oli naise endine armuke. Frank ostis aga endale puslekarbi, mis muutis maja katusetoa põrguks ja ta kisti tükkideks, kuid Frankil õnnestub põgeneda põrgust ja naist veenda, et nende armastus on siiani veel üles köetud. Naine hakkab talle ohvriks tooma erinevaid inimesi, kellest toitudes Frank hakkab võtma inimkuju. Puslekarbi ebaoskuslikul käsitlemisel ilmuvad põrgust extracoolid sadomaso Cenobiteid, kellest kõige tuntum on Pinhead (Doug Bradley) ja keda on võimalik näha tervelt kaheksas Hellraiseri osas (TÄPSELT NII, 7 järge on sellele tehtud). A, et kõike mitte ise ära jutustada, siis vaadake ja laske seda filmil endal teha...
Kõige halvemad näitlemisoskused on pere sõsaral Kirstyl (Ashl ey Laurence), a dialoogid on kohutavalt juustused ja eriefektid pole k suurem asi, keskpärane grimm ja liiga vähe cenobite, muidu oleks vb isegi et hinne kõrgem, siit k siis 7/10

Puslefeiss. Franky Frank

Noooo, not you, titless woman!!!

Kiimased kolimisteenuse poisid. Kes vihjasid isa Larryle, et ta tütar on vägagi ema nägu, mispeale Larry vastas, et ta ema on surnud. AAAWKWAAAARD!!!

Suitsetamine võib olla vägagi erutav, mõtles Kirsty ja näsis oma alahuult. x)

Bitch, iWanna make lõõv! - Naaw, baby, ya can't cuddle wiff ma pussy yet, iMa lick ya finghaz first..then smuufly make me gushy wet.

Väiksed spermatosoidikesed kogunevad puslekarbi ümber. sumthins wroong. very wroong.lloll

Butterball Cenobite, lickin' his lips n shit.

NOOOO, NOT THE LIIIGHTT!!!!!!!

Evelyn.

Postal (2007)

2011-05-08T22:07:00.027+03:00

Postal (2007) on tõenäoliselt Uwe Bolli parim film, mitte ainuüksi imdb hinnangu põhjal otsustades, vaid k mõeldes sellele absurdikoomi
kale, millest see teos lausa pakatas. Film oli lihtsalt napakas ja arulage, kuid selle võib panna kõik Postali videomängu loojale süüks, keda võis k ühes stseenis täitsa näha, sellest k väike pilt allpool. Nagu kirjas postri peal, siis võib tõesti nimetada käesolevat linateost osaliselt Live Action South Parkiks.

Süžee mõttes jooksid kõrvuti 2 liini: Postal dude'i (Zack Ward) armetust elust ning Talibani terroristide kurikavalatest sepitsustest Paradise'i-nimelises väikelinnas. Nimelt tahab Postal dude oma aegund piima asemele uut ja värsket, a tüübil napib pappi, siis läeb ta töövestlusele, kus kõik ei lähe küll nii nagu loodetud, küsib ta viimases hädas oma onu Dave'i (Dave Foley) käest nõu. Filmist ei puudu k romantiline element, nimelt Postal dude kohtub äkilise iseloomuga kohvikupidajat Faithi (Jackey Tohn), kellega neil paistab klappivat. Ilma pikema jututa Postitan 5/10.

Postali looja Vince Desi

Talibani esiterrorist Mel the Braveheart.

Postal dude'i onu Dave oma tavapärases olekus.

Postal dudei kallis kodu ning tema nümfarist naisuke.

Kaks pervarist vanakest arutlemas mida kõike nad teeks selle siresäärega..
"... she'd think that she got hit by a mayonnaise truck"

Krotchy rääkiv nukk: "Only my father can first touch me there". läulz

Väike väänikust filmistaar tuli väikelinna oma väiklust demonstreerima.

Ja kui oled imestanud, et kust pärinevad need kurikuulsad kaadrid netis ringlevast Steven Seagali gifist, siis vajutades pildile ülal, võid täitsa juba seose luua!

"I'm sorry Mr. Laden, Your credit card is declined!" NUUUKS x'(

Uwe Bollile tehti väike koogel-moogel, kui nii võib öelda. xD

Caligula (1979)

2011-04-03T01:56:00.017+03:00

Caligula (1979) on üpriski ebaharilik ajaloofilm, milles sisaldub kõige rohkem tõtt ilmselt selles, et Vana-Rooma oli tõesti paganlik Rooma, kus inimesed janunesid vere ning liha järele ja seda juba küllaltki perverssel moel. Need, kes olid ausad, mõisteti surma, kes aga ebaausad, said elu täiel rinnal nautida. Sõna homofoob puudus leksikonist, kui veel tseesar Tiberius pidas nii naisi kui mehi oma armukestena. Usuti, et see, kes sureb, näeb Isist, viljakuse jumalannat. Filmi lavastasid Tinto Brass ja Bob Guccione. On üsnagi hästi näha, et Guccione tahtis selle filmiga pornot massidesse suunata, kasutades Malcolm McDowelli näitlejameisterlikkust ja rõhuvat vägivalda, sisaldades küllaga mees- ja naissuguorganeid ning verd ja soolikaid. Mida oli veel väga naljakas näha, et inimesed pelgasid palavikku nagu katku, joostes pakku kui prussakad päevavalguses.

Film siis endise Rooma tseesari Tiberiuse (Peter O'Toole) valitsusaja lõpust ning sellele järgneva valitseja Caligula (Malcolm McDowell) elu ilust ja valust. Caligula üritab valitsejaks saades abielluda oma õe Drusillaga (Teresa Ann Savoy) , keda ta väga armastab, nagu ikka päris päris palju, et lihtsalt õena teda hoida. Kuna aga Roomas ei ole veel lubatud intsestsuhted, mis tollal olid ainuüksi Egiptuses seaduslikult peetavad, siis tuleb Caligulal leida endale teine naine, keda ta saaks endale seaduslikuks abikaasaks võtta ning, kes sünnitaks talle sealjuures veel ka lapse. Õnnelikuks väljavalituks osutub liiderlik ja hurmav Caesonia (Helen Mirren), keda Drusilla kohe mitte ei taha tseesarile soovitada (ilmselgelt tegu armukadedusega ja vähese litsakustasemega ta õe poolt, et mitte heaks kiita Caesoniat). Loomulikult ei puudu ka salakavalaid vandenõusid sepitsevaid senatimehi nagu nt see naljaka nimega lohh Longinus (John Steine r).
Film ise oli üsna kehva ülesehitusega, niisiis ei McDowelli suurepäraselt veenev rollisooritus Caligulana ega ka võidukas 69-t sisaldav lesbistseen ei suutnud päästa seda kahe- ja pooletunnist filmi, nõnda ka skoor kuskil seal 6/10.

Longinus kaadris (hähäähäääh).

Hobusega voodis. whaa-whaaad?!

Väike nipple-cripple võõra mehe naisega.

Õde ja vend intsesti ülistavas harmoonias.

Mingi kummaline värdjas kuldse sugutipea embuses. Friikish- äint it?!

Riideid pelgav Helen Mirren. Ütleks, et täitsa kombekas poosis. x)

Ja veel üks Longinus.

Ghost Rider (2007)

2011-03-30T12:00:00.002+03:00

Ghost Rider on üks film, millel on niivõrd tohutul hulgal potentsiaali, kuid üpriski pettumustvalmistav teostus. Eepilise momente jagub, seda eriti tänu Sam Elliottile, kes on vist ainuke siin filmis, kes oma tööd natukenegi tõsisemalt võtab. Lisaks annavad ta stseenid filmile juurde pisut verstenilikku maiku, mis on ainult tervitatav nähtus. Kahjuks aga ülejäänud film kahvatub tema kõrval. Probleemid on silmatorkavad - liiga palju näidatakse ekraanil Nicholas Cage'i, liiga vähe aga Ghost Riderit. Actionstseenid saavad kiirelt lõpu ning kaklused erinevaid elemente kehastavate deemonitega kestavad ainult minuti-paar. Ning kuigi Eva Mendez'i dekoltee on üpriski ahvatlev, siis näitlejana ei suuda ta siin filmis küll midagi korralikku korda saata. Ja Cage'i parukas oleks võinud ka normaalsem olla, mitte mingi potisoengu musternäidis. 5/10

Thirteen (2003)

2011-03-29T12:00:00.000+03:00

Thirteen on päris hea draama kolmeteistkümne aastase noore tüdruku elust, kes valede valikute tõttu kannatama peab. Tracy on headele hinnetele õppiv poeet, kellest saab peale "paha tüdruku" imagot omava Evie'ga tutvumist lõdva püksikummiga vargast narkomaan. Näitlejatööd on head, eriti just Tracy ema kehastava Holly Hunteri ning Tracyt ennast kehastava Evan Rachel Woodi poolt, kellest on tänaseks kasvanud paras püss. Siiski, stsenaarium on pisut lohakas ning tahes-tahtmata tekib küsimus, et kui kuradi palju erinevaid narkootikume jõuavad 13-aastased neiud endale sisse tõmmata, enne kui mingeid konkreetseid tagajärgi näha saab. 8/10

Chain Reaction (1996)

2011-03-28T12:00:00.000+03:00

Chain Reaction on põhimõtteliselt film, kus Keanu mängib teadlast, kes aitab leiutada mingit alternatiivenergiaallikat või muud säärast. Kuidagi juhtub aga salapärane õnnetus ning temast ja Rachel Weiszist saavad põgenikud, samal ajal kui Morgan Freeman neid aidata püüab. Tegelikult on aga asjad veelgi rohkem sassis kui nad näivad. Keanu näeb terve filmi jooksul välja nagu ta oleks pilves ning selline pikem Bill and Tedi aegadest järgi jäänud soeng ei aita just kaasa, et jätta temast mulje kui tõsiseltvõetavast teadlasest. Lisaks saab Rachel Weiszi saab näha jälle ühes stseenis, kus ta purjakil on, aga tuleb nentida, et Muumias tuli tal see paremini välja. 5/10

Blue Harvest (2007)

2011-03-26T12:00:00.002+02:00

Blue Harvest oli Family Guy Star Warsi paroodiaseeria kõige helgem osa, sest see oli tehtud aegadel, mil tehti Star Warsi nalju Family Guy tegelastega, mitte lihtsalt Family Guy nalju Star Warsi universumis. Muidugi, oli ka siin tobedaid hetki, kuid siiski oli pearõhk tähesõdadel ning naljad olid isegi head. Animatsioon oli tasemel, nagu ikka. 6/10

Bangkok Dangerous (2008)

2011-03-25T12:00:00.000+02:00

Bangkok Dangerous oli Nicholas Cagei märuli kohta piinavalt igav film, kus Cage võttis endale mingi õpipoisi ja armus mingisse kurttumma hiina naisesse või midagi säärast. Lugu on juba praeguseks hetkeks ununenud ning ega ausalt öelda ei ole ma kurb ka, sest see oli igav, igav, igav film. Isegi action oli igav. 3/10

The Sorcerer's Apprentice (2010)

2011-03-24T12:00:00.001+02:00

The Sorcerer's Apprentice oli minu jaoks tõsine üllatus, sest ma ei uskunud, et tegemist oleks nii hea filmiga. Tõsi, kohati oli ikka väga palju juustuseid kohti, stsenaarium oli kohati liigagi etteaimatav ja huumor oli nii ja naa, kuid film tundus mõnus, eriti just näitlejate tõttu, kes näisid nagu nad oleksid enda asja nautinud ja lihtsalt asja hea tujuga teinud. Muidugi, esimestel minutitel oli Nicholas Cage veidike hirmuäratavalt imelik ja pedofiilianaljad olid kerged tulema, kuid edenedes muutus asi muhedaks. Alfred Molina oli nauditav nagu pea igas filmis kus ta osaline on ning Jay Baruchel ja Toby Kebell olid samuti naljakad, eriti just viimane. Lisapunkte saab ka Star Warsi viide! 7/10

Valentine's Day

2011-03-23T12:00:00.000+02:00

Valentine's Day ei olnud kohe kindlasti minu masti film, liiga palju roosat ja mannavahtu ja muud säärast, kuid siiski ei saa öelda, et tegu oleks olnud halva filmiga. Oli küll paar muhedat nalja ja osad tegelased olid isegi huvitavad, kahjuks aga said kõik neist nii kuradi vähe ekraaniaega, et raske oli aru saada kes nad täpselt siis on, nimedki jäid osadel õppimata. Stsenaarium oli etteaimatav, aga vähemalt näidati hiljem kuidas Ashton Kutcher turvavööga võitles. 6/10

Burn After Reading (2008)

2011-03-22T12:00:00.000+02:00

Burn After Reading võis olla kunagi minu esimene teadlik kokkupuude Coeni vendade loominguga (O, Brother Where Art Thou? oli enne nähtud teadmata kes filmi taga on) ning film oli mulle juba esimeste minutitega müüdud, tegemist oli toreda elamusega, mis näitas maailma, mis koosneb imelikest ja huvitavatest ja üdini humoorikatest tegelastest ning nende omavahelisest suhtelmisest. Iga viimne kui üks näitelja tegi supertööd ning Brad Pitt paistis oma debiilikust treenerina veel eriti silma. Kuld! 8/10

Transporter 3 (2008)

2011-03-21T12:00:00.000+02:00

Transporter 3 oli täiesti äge tüüpiline Stathami märul kuni selle hetkeni, mil tutvustati tema paarilist, kelleks oli üdini tüütu, kehva keeleoskusega, näotu venelanna, kes rikkus kogu ülejäänu filmi. Selle näitlejavalikuga astuti küll totaalselt ämbrisse, sest stsenaarium oli traditsiooniliselt etteaimatav ning kohe kuidagi ei tahtnud näha seda hetke, mil Statham temaga amelema hakkab. Action oli muidu äge, aga selle vastukaaluks näidati põrandale pissivat tüdrukut. No ei, ei. 5/10

Jackass 3D (2010)

2011-03-20T12:00:00.001+02:00

Jackass 3D jäi kahjuks (või õnneks) kolmandas dimensioonis nägemata, kuid enamus naljadest toimisid ka ilma ruumilisuseta. Siiski oli ka hetki, mille nägemise sooviksin ma unustada, sest kohati tõsteti latt ikka väga kõrgele, just rõveduste osas. Teistel hetkedel tundus asi aga igav olevat, justkui oleks poistel materjal otsa saanud ning siis igast paska ekraanile visatud. Aga noh, naerda sai, kuid teine osa on siiski seeria parim. 6/10

127 Hours (2010)

2011-03-19T12:00:00.000+02:00

127 Hours oli tõsine ühemeheshow ning näitas miks James Franco oli parima meespeaosa nominatsiooni väärt. Tõsieluline lugu mehest, kes 127 tundi kaljulõhes lõksus istub, on tõsiselt pingeline ja kurvatooniline, kuid see ei tähenda, et sisse ei satuks ka paar helgemat hetke. Kohati kisub asi väga sürriks ning vahel visatakse ette ka vägagi kulunuid klišeesid, kuid film oli igatahes hea. 8/10

The King's Speech (2010)

2011-03-18T12:00:00.000+02:00

The King's Speech oli tõesti hea film, kuid kas ta oli ka väärt Oscarit? Mm, ei. Tema võit tundus rohkem ohutu lahendusena kui võitu väärt filmiga, justkui oleks Oscari toonud just nimekas näitlejatekogum või kurva tooniga lugu, mitte iga detaili täiuslik koostöö. Siiski tuleb tunnistada, et näitlejatöö oli tõsiselt nauditav, eriti meeldis Geoffrey Rush. Eks kohati oli ka langusi pinges ning tuli ette ka igavaid hetki, aga lõppkokkuvõttes oli elamus täiesti olemas. Lihtsalt ta ei olnud täiuslik. 7/10

The Social Network (2010)

2011-03-17T12:00:00.000+02:00

Õhtu või kaks enne Oscarigaalat ära nähtud kõikide inimeste eelmise aasta lemmikfilm Sotsiaalvõrgustik oli tõesti väga hea teos. Kuigi algidee ei pruugi tunduda just kõige kaasahaaravam (tunnike-kaks jälgimist kuidas üks mees arvutiga mässab), siis teostus oli suurepärane ning näitas ka väga hästi nii Jesse Eisenbergi ning ka Justin Timberlakei näitlejavõimed, kes mõlemad olid siin filmis vägagi nauditavad. Selle Oscari oleks võinud King's Speeci eest ikka ära napsata küll, kahju. 9/10

The Stuff (1985)

2011-03-16T12:00:00.000+02:00

The Stuff ei olnudki nii eepiliselt kehva, kui ma algselt ootasin ja isegi lootsin, kuid vaadata oli lõbus sellegi poolest. Võib olla mängisid osalist rolli ka selleks hetkeks omandatud promillid, kuid film oli mõnusalt muhe. Juba lugu ise oli niivõrd naeruväärne, et seda mitte nautida oleks olnud võimatu. Kamp kaevureid leiavad töö käigus maakorest välja tungivat ainet, mis osutub söödavaks ning on väga maitsev. See otsustatakse müüki paisata, kuid tuleb välja, et see hakkab inimesi muutma ning ainult üks väike poiss suudab kiusatusele vastu panna. Kergeid paralleele sai tõmmata Troll 2ga, kuid õnneks (või kahjuks) oli The Stuff kõrgemal positsioonil. Kuulda sai nii muhedaid dialoogijuppe kui ka näha, kuidas ühe neegri pea plahvatas...peaaegu. 6/10

Leeches! (2003)

2011-03-15T12:00:00.000+02:00

Leeches! või alternatiivpealkirja järgi "Aegluubis poolalasti mehed" ei olnud absoluutselt õudne, kuid küll oli ta naljakas, sest pole midagi humoorikamat kui steroide kurguni täis musklites mehed vandumas alla nööri otsas veetavatele kummijurakatele ja käpiknukkudele, mis peaksid esindama neidsamu steroide täis olevaid kaane. Ega ausalt öelda ei olnudki päris selge mis filmi eesmärk oli või mis lugu ta rääkis, aga algidee oli juba piisavalt tobe, et ennast vaatama panna. Ning siin oli see lõputwist ka päris ootamatu. Loll, kuid ootamatu. 4/10

The Dawn (2006)

2011-03-14T13:46:00.002+02:00

The Dawn on üks järjekordne Säästumarketi DVD korvi meistriteos, kus kamp noori läheb koos oma õpetajaga kuhugi metsaäärsesse majakesse ning inimesed hakkavad surema. Isegi amatöörfilmi kohta on tegu veidra ja kehvalt tehtud filmiga, mille lugu on niivõrd etteaimatav ja paha tegelane on juba esimestel minutitel teada. Patta lisaks ka kohutav näitlemine ja kaameratöö ning sitt film on valmis. Ainus positiivne külg selles filmis oli kena lesbipaarike ning ühega neist harrastas nende õppejõud kaudset voodoseksi. 2/10

Drive Angry 3D (2011)

2011-03-05T12:00:00.000+02:00

Kuna juba tükimat aega vedelesid netis mul ühed limpsikino filmivoucherdi, siis otsustasin, et aeg on küps, et need ära kasutada. Mõeldud, tehtud, kassast piletid küsitud ning Drive Angry 3D vaatamine ees ootamas ning noh, ei saa just öelda, et kahetsema peaks. Kindlasti ei olnud tegu täiusliku filmiga ning oli selliseid igavaid hetki ka, aa kui action oli, siis oli seda täie raha eest. Lugu oli tobe, tegelased olid ägedad (Cage'i tegelaskuju oli so-so, sest ei suudetud selgeks teha kas ta on bad-ass pohhuist või hella südamega piinatud hing), eepilisi momente jagus, 3D viskas vahepeal igast prügi näkku...siiski vahepeal oli küll selline tunne, et kurat, tehke midagi. Aga siiski, ainuüksi William Fichtneri pärast tasuks seda vaadata, niivõrd humoorikalt kehastatud Saatana käepikendust pole minu silmad ammu näinud. 7/10

Zombie Honeymoon (2004)

2011-03-04T12:00:00.001+02:00

Zombie Honeymoon oli, nagu oodata oligi, totaalne pask. Kahjuks ei olnud ta aga nii halb, et ta oleks heaks muutunud, vaid lihtsalt igav jamps. Noor paarike tormab kohe peale abiellumist kirkikust välja autosse, mis viib neid ühte suurde sugulaste poolt omatud majja, kus nad teoreetiliselt peaksid mööda viitma kuu ning peale seda tegema...mida iganes. Mingil hetkel veedavad nad aega rannas, merest tuleb välja üksik zombi ning oksendab noormehele suhu. Noormehest saab zombie-laadne olevus ning järgnevad humoorikad hetked, mil tema pruut üritab asitõendeid peita, et nende suurepärane kooselu saaks jätkuda. Kõlab põnevalt? Ei, loomulikult mitte. 3/10

3:10 to Yuma (2007)

2011-03-03T12:00:00.000+02:00

3:10 to Yuma oli vägagi nauditav vestern, mille eesotsas seisid Christian Bale ning Russell Crowe; mõlemad neist said oma ülesandega suurepäraselt hakkama ning neid oli lausa lust vaadata. Muidugi, mida edasi film liikus, seda selgemaks sai ka tema lõpptulemus, kuid seekord ei olnud etteaimatavus niivõrd pahameelt tekitav, kui eelnevalt, sest lugu oli sellele vaatamata hea ning isegi hingeminev. Sellele viskaks pilgu peale teine kordki. 8/10

Confetti (2006)

2011-03-02T12:00:00.000+02:00

Confetti on Briti mockumentary, mille tegelased üritavad võita mingit võistlust, kus loositakse välja unelmate mesinädalad või midagi muud säärast. Selle tegemiseks tuleb neil organiseerida enneolematu ja veider pulm, mis iseloomustaks neid ning erineks tavapärasest. Teoorias kõlab asi ehk isegi veidi naljaka ja piisavalt tobedana, aga lõppkokkuvõttes kukutakse perseli. Kes tahab näha, kuidas osad Peep Show peategelased alasti välja näevad, neile võib ka seda filmi soovitada. Teistele väga mitte, sest see film on järjekordne tõestus asjaolust, et Jimmy Carr ei ole naljakas. 4/10

Rambo (2008)

2011-02-21T12:00:00.000+02:00

Rambo 2 oli kunagi päris äge film, peaks vist uuesti tutvust tegema, sest mälestused hakkavad juba kustuma. Seeria viimane üllitis aga oli selline keskpärane ila, oli muidugi sellist lahedat aktsionit ka vahepeal, aga lugu oli kuradi depressiivne, Stallone nägi välja nagu vanur ning Rambost oli saanud massiivne emo - pidevad sisemised monoloogid, vaatamine tühjusesse, kurvad silmad ja muu säärane. Ma poleks imestanud kui mingil hetkel oleks Rambo ennast musta meigiga värvima hakanud, mingi jõhkra halamuusika mängima pannud, oma Team Edward t-särgi selga tõmmanud ning oma voodile selili heitnud ja kaisukaru kaenlasse võttes halama hakanud sellest, kuidas jumal teda tema tapmiste eest vihkab. Julie Benz oli hawt, though. 4/10

Cars (2006)

2011-02-20T12:00:00.000+02:00

Cars on kindlasti üks kehvemaid filme ning ma usun, et selle väitega nõustuvaid ei ole just kõige raskem leida. Muidugi, on olemas kõik vajalikud elemendid, kuid kogu see tervik, mida meile pakutakse, tundub justkui lati alt läbi minek. Juba kogu see idee on minu jaoks naeruväärne - see on maailm, kus elavad rääkivad autod. See ei ole midagi, mis oleks hurmav või maagiline või midagigi, mis nõuaks natukenegi fantaasiat. Autod on lihtsalt autod. Ning ma tean, et enne ja peale seda on olnud Pixaril filme, kus on lihtsalt rääkivad kalad või rotid, kuid nendes filmides eksisteerisid nad inimeste kõrval, nende teod tundusid loogilisena, nende eksistents tundus loogilisena. Autod on lihtsalt autod autode maailmas. Totaalselt üksi, absoluutselt ilma mingisuguse seltuseta. Ma tahaks, et see film mulle meeldiks, ma tahaks, et Pixari maine oleks minu silmis rikkumatu, kuid iga kord kui ma seda filmi näen esitan ma endale täiesti tavalise küsimuse - kuidas kurat nad maailmas hakkama saavad? Nad on autod! Neil pole käsi!! 4/10

Nudist Colony of the Dead (1991)

2011-02-19T12:00:00.000+02:00

Kui kohalikel nudistidel keelatakse kiriku maadel paljalt ringi lippamine ära, siis võib muidugi oodata, et nood enesetapu teevad ning hiljem puhta südamega leerinoori zombiolekus mugistama tulevad. Just nii ka juhtub sellises filmis nagu seda on Nudist Colony of the Dead. Filmi idee on juba ise niivõrd naeruväärne, et jäi üle muud võimalust kui seda nautida. Kui aga ilmneb, et tegemist on muusikaliga, muutub film eepiliseks. Selles filmis on nii alastust, huumorit, vägivalda, lolle tegelasi, verd, kahekesi stripppokkerit mängivaid maamatse ning laulusõnu, mille kohaselt kõik tahaksid matemaatika asemel hoopis nokusid katsuda. 6/10

It's a Trap (2010)

2011-02-18T12:00:00.000+02:00

It's a Trap on hale vari sellest hiilgusest, mida Family Guy nimega kunagi seostada võis. Naljad puuduvad, tegelased on ebameeldivad ning juba avatiitrites tunnistatakse üles, kui pohhui tegijatel kogu asjast on. Animatsioon oli siiski suhteliselt äge. 2/10

Poseidon (2006)

2011-02-17T12:00:00.000+02:00

Poseidon oli natuke nagu Titanic II eelkäija, sest põhimõtteliselt oli lugu sama, ainult et siin filmis kasutati päris näiteljaid. See aga ei muuda fakti, et tegemist oli sita filmiga. Ma tean, et tegemist on remake'iga, kuid kuna originaal on nägemata, siis võrdlusmoment puudub. Midagi see aga ei muuda, film on jätkuvalt jama, etteaimatav, kohati oli küll põnevust, aga see oli üürike, tegelased on idioodid, osad nende teod ei oma mingit motivatsiooni ja mille kuradi pärast Fergie seal oli? 4/10

Batman: Gotham Knight (2008)

2011-02-16T12:00:00.000+02:00

Batman: Gotham Knight oli midagi sellist, mis sündis peale Animatrixi edu - jaapani ja ameerika helged pead tegid ajurünnaku ja mõtlesid, et "ohhoo, teeme jälle nii, et jaapanlased teevad ameeriklastele ühe multikakogumiku!" Ja no, miks ka mitte, sest BGK oli suhteliselt okei teos, lihtsalt veidike tahumata külgedega. Nahkhiirele annab hääle vanast Batmani multikast tuttav Kevin Conroy, animatsiooni tase on suhteliselt ühtlane, lood on vahelduva tasemega ning vahel võib isegi igavavõitu hakata, kuid üldjoontes võib siiski nagu rahule jääda. 7/10

The Room (2003)

2011-02-15T12:00:00.002+02:00

Ilma mingisuguse kahtluseta on käesoleva teose puhul tegemist parima filmiga, mis kunagi ilmavalgust on näinud.

Freddy vs. Jason (2003)

2011-02-14T12:00:00.000+02:00

Kaheksakümnendate kaks kõige suuremat slasherifrantsiisi saavad kokku ning hakkavad inimesi tapma - just niimoodi saakski tegelikult kirjeldada filmi Freddy vs. Jason. Või noh, peaaegu, sest lõpus lähevad kaks kurikaela tülli ning hakkavad hoopis omavahel kaklema. See on vana hea juustune fun, ta omab kõiki tuttavaid elemente ning isegi kui ta on reaalselt kehv film, siis meelt lahutab ta mõnusalt ja nalja saab. 7/10

Violent Shit (1989)

2011-02-13T12:00:00.000+02:00

Violent Shit oli täpselt seda, mida ka tiitlist järeldada võib. Ta oli vägivaldne ning ta oli ka sitt. See kaheksakümnendate lõpus valminud Saksamaa kodukootud horror räägib loo mehest nimega Karl the Buther Shitter, kes rändab mööda maad ringi, tapab inimesi ja maiustab nende peenistega. Iga viimne kui detail selle filmi juures on kohutav, kuid see ei tähenda seda, et ma ei oleks õnnelik kui mul õnnestuks saada selle filmi DVD, lihtsalt moe pärast kasvõi. 1/10

Citizen Kane (1941)

2011-02-12T12:00:00.000+02:00

Neid inimesi, kelle arust on Citizen Kane üks kõige paremaid filme, mis eal tehtud, palju ning ma saan neist aru, kuid see ei tähenda, et ma nendega nõustun. Muidugi, omal ajal kasutati uudset lähenemist loo kronoloogilisele järjestusele, kasutati efekte, mis olid suurepärased, kuid minu jaoks jäi miski puudu; tundus nagu ei oleks ta ajale väga hästi vastu pidanud. Ma ei räägi ainult tehnilisest poolest, oli teisigi aspekte, kuid seda ma tunnistan, et tegemist oli ühe parima (fiktsionaalse) biograafilise looga, mida ma eales olen näinud, lihtsalt oli hetki, mis viskasid filmi üleüldisele hindele kaikaid kodaratesse. 7/10

The Departed (2006)

2011-02-11T12:00:00.000+02:00

Ma ei teagi miks mul The Departed enne tema (taaskordset?) telekassetulektu nägemata oli ning kui nüüd aus olla, siis on mul selle üle isegi veidike häbi, sest tegu on Martin Scorcese ühe meistriteosega, taaskord. Lugu kahest nuhist vastase leeris oli tõsiselt pingeline ning näitlejatööd olid väga head. Võib olla ainult Jack Nicholson tundus kuidagi veidi liiga üle võlli, või võib olla on asi minus. Siiski jäi see asi veidike häirima mind. Samuti ka Mark Wahlbergi ja DiCaprio tegelaste omavaheline keemia oli kohatu arusaamatu, kuid Wahlberg teeb asja filmi teises pooles tasa, pakkudes muhedalt humoorikaid kohti. 8/10

Jason Goes to Hell: The Final Friday (1993)

2011-02-10T12:00:00.002+02:00

Friday the 13th number 9 omab seeria kõige paremat esimest viite minutit eales - üksik neiu üksikus kabiinis, pinget kruvitakse suurepäraselt, äkitselt ilmub Jason ning algab tagaajamine - asi on küll etteaimatav, kuid hästi tehtud. Ning siis keeratakse kõik asi perse. Jason tapetakse, kuid - OH EI! - Jasonist saab hoopis vaim, kes hakkab inimeste kehasid enda valdusesse võtma. Lisaks temale näidatakse veel tosinat tegelasi, kellest pole sooja ega külma ning kes on tohutult, tohutult igavad. Ning fakt, et Jasonil puuduvad enamjaolt temale omased välised tunnusjooned võtab sellelt filmilt palju ära, sest samahästi võiksime vaadata ükskõik millist filmi tundmatust tapjast. Lõpus oli muidugi sujuv üleminek kahe suure frantsiisi kokkupõrkele, kuid see ei suutnud midagi päästa. 3/10

A Clockwork Orange (1971)

2011-02-09T12:00:00.000+02:00

A Clockwork Orange on geniaalne film, mis suudab olla ühekorraga piisavalt lihtne, et tema sõnumit mõista, kuid piisavalt raske, et seda korralikult ja arusaadavalt teistele edastada. Malcolm McDowell teeb suurepärase rollisoorituse, suutes olla nii dramaatiline, kui ka nauditavalt humoorikas, ilma et film labaseks muutuks. Lugu on põnev, kaameratöö suurepärane ning lõpptulemus kuratlikult nauditav. 9/10

Caddyshack (1980)

2011-02-08T12:00:00.001+02:00

Caddyshack on üks totaalne segadus. Enne vaatamist olid ootused mul keskmisest kõrgemal, sest nimekirjas olid ikkagi Bill Murray ja Chevy Chase ning samuti olin ma näinud paari suhteliselt muhedat klippi. Lõpptulemus oli aga pettumus, sest nalju oli vähe, lugu oli olematu ning oli justkui pidevas muutuses, tegelaskujud jäid kuni filmi lõpuni mulle võõraks, sest põhimõtteliselt mitte keegi ei saanud piisavalt ekraaniaega ning Rodney Dangerfield ei ole absoluutselt naljakas. Aga noh, oleks võinud ka hullemini minna. 4/10

Troll 2 (1990)

2011-01-31T21:06:00.001+02:00

Troll 2 on üks neid legendaarseid filme, mille kvaliteet on niivõrd kehv, et see on automaatselt hea. Suurepäraselt puine näitlemine, tahtmatult ülimalt humoorikad tegelased ning nii kehvad efektid, et lausa naeratus tuleb huulile ning päike pilve tagant välja. Ainus nõuanne selle filmi vaatamiseks oleks mõõdukas alkoholi tarbimine - kinoprojektori meeskonna puhul oleks asi peaaegu kontrolli alt väljunud peale teatud joomismängu liiga täpset reeglite järgimist. 4/10

Titanic 2 (2010)

2011-01-31T17:35:00.004+02:00

No ei saa aru mis teid pidi mõne mehe mõtted liiguvad, aga idee teha järg filmile Titanic on niivõrd debiilselt geniaalne, et kurat mind võtku! 100 aastat peale esimese laeva põhjaminekut otsustab seksikas geenius Hayden Walsh, et ta peab oma annet ka teistega jagama ning selleks otsustab ta kopeerida vanu töid ning ehitada uus Titanic. Küsimused miks ja kuidas jäävad vastamata, küll aga näeme kuidas pooluste jää sulab niivõrd kiirelt et pühapäeva sufraid ei saa enam jääkülmas vees lainetel sõitmisest mõnu tunda ning Antarktika (või Arktika, emb-kumb) on nii soe, et seal on paras jopehõlmad lahti hoida ja lumesajus päikeseprille kanda.

Titanic 2 on üks kõige muhedamaid komöödiaid mida viimasel ajal nähtud, kuid kahjuks valedel põhjustel. Peaks vist Titanicu multika ära vaatama, sest kahjuks Shane van Dyke'i versioonis räppivat koera ei olnud. 2/10

Paranormal Activity 2 (2010)

2011-01-11T18:35:00.004+02:00

Kuna kooli raames oli vaja kokku panna ajakiri või muu säärane tegelinski ning individuaalne töökoorem nõudis vähemalt 5 lehe koostamist, otsisin mina muidugi kergemaid lahendusi ja mis saaks olla kergem kui kokku vorpida üks kiire ja lihtne kaheleheküljeline filmiarvustus. Saatuse tahtel sai seekordseks ohvriks Paranormal Activity 2. Et aga ma olen äärmiselt laisk inimene ning mulle meeldivad labased naljad, siis sai originaaltekst Google Translator'ist läbi lastud ning see ebakorrektset grammatikat täisolev vaimusünnitis seisab nüüd teie ees -

See on tüüpiline Hollywood käitumine - kui film muutub populaarseks, siis on paratamatult järge. Paranormaalne tegevus tuleneb, et maantee ideaalselt. Esimene film oli lõbus väike psühholoogiline horror Flick mis püüdis urbanise mõiste Blair Witch Project; hirm tundmatu, idee jagavad mõlemad filmid. Aga Blair Witch oli kummitavad inimesi pimedas metsas, nimetu deemon PA sain laisk ja otsustasin, et kui mägi ei tule Muhamedi, Muhammad peab minema mägi ja hakkas harrass inimesi oma kodudest äärelinnas .

Esimene film oli lähemalt Katie ja Miika; üksildane paar, kellele meeldib elada suur maja, kus on palju ruumi kummitusi ja deemonid varitsevad ümber. Ta tugines peatamist, sest lugu oli paberi õhuke. Nii oli kõike muud, kuid kuidagi suutis ta imeda publiku sisse Lisaks sellele suutis ta võita piisavalt populaarsust sünnitama järge ja teha samu asju uuesti teha. Seekord tutvustatakse Kristi ja Dan ja nende lapsed. Väärib märkimist, et esimene on seotud Katie; star (ja kannatanu) esimese filmi. Saame teada, et need kaks on õed ja deemon kummitab nii neist, sest nende vana-vana vanaema tehtud sellega tegeleda rikkaks saada. Vastutasuks oli lubanud, et saada elu esimese sündinud poeg perekonnas. Kahjuks Kristi, tema poeg Hunter on esimene ja ainus, kes on sündinud alates tehing tehti.

Kuigi eeldus võib tunduda huvitav, siis kinnitan, esitusviis on puudu. Pärast deemon trashes hosue, pere otsustab välja pandud Seiret kaamerad, sest nad uskusid, et see töö mõned noored huligaanid. Nagu võite kahtlustada, praktiliselt puudub tegevus, kuid seal ootab tegutsemist. Kuna algusest peale vaatajaid ootab aega, kui deemon käivitub goofing ümber ja piinates pere. Hijinks on aeglased tekkima, üks esimesel asjad deemon ei ole väljaviimine basseini puhastamise masin välja basseinis. Muidugi, film muutub intensiivsemaks lõpusirgel, kuid see ei tee tasa raisatud esimene tund (film ise kestab umbes poolteist tundi).

Kuigi PA2 on sama tugevaid kui tema eelkäija, on tal ka sama nõrkused. Võib-olla kõige ilmsem neist on esinemine ühemõõtmelise tähemärki mõlemad filmid, eriti kui tegemist on meessoost toob. Esimeses filmis saame näha Micah tegutseb nagu laps ja korjamine võitlema deemon, nimetades seda nimed, nagu nad algkool. Teises filmis see trend jätkub Dan on idioot, unustades hoiatus küljed ja tegemise lõbu kogu olukorda. On õiglane öelda filmi puudub iseloomu areng üldse, kuid siis jälle, milline on seal oodata õudusfilm?

Mida me saame öelda kokkuvõtteks? On tõsi, et tal on palju vigu ja kogu ta tunneb laisk, aga kui sulle meeldib esimene siis filmi tasub end välja. Isegi kui sa ei ole, siis võiks veel näha seda filmi, sest seal on nii lõbus olla oli nalja tegemine filmi ja mõte, et kolmas on juba tegemisel.

Vot nii. Kes siis aru ei saanud, nende jaoks kiire kokkuvõte. Film on igav, äärmiselt igav. Mõni koht on põnev, aga need saavad kiirelt läbi ja siis hakkab igav. 4/10

Serpico (1973)

2010-12-23T22:00:00.001+02:00

Serpico (1973) oli hämmastavalt hea elulooline draamafilm. Olen kord isegi näind Al Pacinot mängimas legendaarse surmadoktori Jack Kevorkiani rollis, samuti suurepärases, tõesti sündinud lool põhinevas, telefilmis You Dont Know Jack (20 10) (lihtsalt üks väike lisasoovitus edaspidiseks). Tüüp keda Pacino kehastas pidi olema vist kõige meeldivaim ment, keda ma, tele- ja/või kinoekraanil, eales näind olen. Marihuaana suitsetamisstseen oli päris meeliülendavalt ebareaalne nagu mingi õhus hõljuv otsmikusagar (kuidas siis teistmoodi kindlaks teha, mis lõhn ja maitseomadused sel on, kui mitte terve klassitäiega rookiedega koos savu teha:D)."Täh's sum good shit!" .lol. Terav kõnepruuk, mõnus huumor ja suht playa hoiak oli Pacinol ses filmis. Soundtrack midagi väga erilist ei pakkund, kuna puudus see shaftilik theme music, sellest oli isegi et veits kahju, kiskus tunnet tsipa tagasi, nagu jalutada elueesmärkide poole sundseisuslikus moonwalkis. Naljakas, et võmme jagati riietuse alusel kahte: uniformed & plainclothesmen. hah. Nagu ütles Ruut, "Plainclothesmen to the rescue!" XD haha!

See eluloofilm on Frank Serpico (Al Pacino) uudishimulikust politsei-kadeti-põlvest kuni sügava pettumuseni New Yorki politseitöös. Kvaliteetfilm, mida vaataks kordi ja veel. Vägagi korralik 8/10.

Spell it right!needless to say more.

Is it Clifton Collins Jr. ? (WELL, YOU DECIDE! vol1)

SERPIFIED DAMAGE! ..aka söörpsmääsh!

Is it R.A. The Rugged Man ? (WELL, YOU DECIDE! vol2)

Bon Jovi võiks oma lüürikat veits ümber teha (laiendaks veits kuulajaskonda või nii) :D

"JÕHKER VUNTS, SÖÖRP!"..followed by tha response you can see above D:

Look at my horse, my horse is amazin'! ..Shut up woman, get up my horse.D

It's like you gon' shit sum bricks after she has licked ya dick. ..n shit.xD

N-tähega jupats, ehk et mitte nigdzet vaid et "nig", nagu Ruut ütles, et kohane sellisele.D:DXD

Ok, nüüd me teame, kust Tauno Kangro on oma swaggeri saand. xD

Is it Jack Sparrow ? (WELL, YOU DECIDE! vol3)

Yo, check my mouse, it has mad grippin' skillz. Oh, you can't turn yo eyez off of my hat?! Trick!

The Skeleton Key (2005)

2010-12-20T02:06:00.035+02:00

The Skeleton Key (2005) oli täitsa mõnus vaatamiselamus. Teadmata midagi eelnevalt filmist kui sellisest, otsustasin ta ära vaadata ja ilma treilerit nägemata (mis rikub lihtsalt kogu teema ära) tundus pilt palju terviklikum kui obsessiivkompulsiivsete häiretega hasartmõistatatustelahendaja pusle (yeah, I said it). Tavatutes mõõtmetes mööda New Orleansi soomülkaid kulgev kummituslugu. Filmi idee oli nagu täitsa hea, aga teostus mõneti kehvavõitu, kuid siiski kõik suutis jätta sellise mõtlemapaneva ja sügava mulje. A see eest heliriba oli puhtam kui Peeter Sauli abikaasa maopuhastus jäädvustatuna plaadile. :D Kõik see orkestraalne osa (score) oli vürtsiks lisatud eraldiseisvate lugudega (tracks) nii hästi komponeeritud, et oli tõesti meeldiv kuulata ja kõik läks kokku ideaalselt. (Maggi Idea-aalselt)xD

Lugu ise oli sellest, kuidas üks noor voodihaigetest vanurite (mitte segi ajada praeguse perekonnaõpetuse õpikutes defineeritud seose vanuritega) põetaja Caroline (Kate Hudson), otsustab pärast mitmete patsientide suremist minna eramajja halvatud mehe, Ben (John Hurt)'i hooldajaks. Caroline saab enda kätte maja skeleton key, ehk võtme, mis avab kõiki lukke/tube, see võti aga tekitab juba esimesel päeval tas segadust ning ta mõistab, et majaga on seotud mingi süngem saladus. Mis see saladus oleks, jääb kõigil endal välja uurida ja juurida. Lugu oli intrigeeriv, muusika paljulubav, kaamerat oli kasutatud efektiivselt, kahjuks olid mõned kohad aga veidravõitu ning osa neist ehmatuskohtadest oli liiga ettearvatavalt planeeritud, et hinnang jääb siis 7/10.

E nagu ENEMY, ehk et iga autojuhi vaenlane, tühi paak.Hah.a

Live Fast, Die Young! Omamoodi irooniline, et vanurite hooldamine ei ole just kõige väledamat sorti hobi. xD

Ja mis veelgi iroonilisem?! See võti, mis peaks kõik lukud avama, ei tee lahti seda taba, mis Kate'il kaelas on, ehk et CRY ME A HUDSON RIVER!xD (.. so täh I could land a paperplane on it, n I don' mean a money carryin' air transports).

Diggin' In The Crates (D.I.T.C) aka Melo-Kate. Oi, sa väike nõelajas nõelake, mine ikka vakku.LOL

Uu, Green Goblin D::D

Ma võinuks peaaegu veenduda, et ma nägin just SLUGi (Atmosphere'ist) tegemas Luke (Peter Sarsgaard)'i rolli LUUKEREVÕTMES, .:D (MOMMA ALWAYS TOLD ME A LADY WHO LETS A MAN INSIDE OF HER ROOM, IS NO LADY)

John Hurt got HURT. even paralyzed :/

Dem rich niggus, havin' poor white kids.

The Condemned (2007)

2010-12-01T15:53:00.003+02:00

The Condemned oli igatpidi pettumust valmistav film. Actionfilmi kohta oli actionit vähevõitu, thrilleri osa pealt oli aga pinge lausa olematu. Lisaks muidugi fakt, et originaalsust oli filmil vähem kui jalutul saapaid. Kellele nimi Battle Royale tuttav on, see ehk juba teab mida ma silmas pean, aga kes veel tutvust pole teinud (kas siis filmi, raamatu või mangaversiooniga) tehku seda kinlasti. Battle Royale'i premise oli lihtne - valitsuse käsul valitakse välja suvaline klassitäis noori ning sunnitakse neid mängima mängu, mille eesmärgiks on väljuda sellest elusana. See omakorda tähendab, et ellujäämiseks tuleb teised tappa. Juba idee ise annab väga hea draamaelemendi jaoks palju ruumi, kuid igasugune võimalus mingisugusekski tegelas- ja stooriarenduseks lasti potist alla, kui otsustati kamp süütuid noori asendada peotäie surmamõistetud kriminaalidega. Kaastunne kadus ning asendus ükskõiksusega, samuti ei andnud (kehvasti kirjutatud) peategelane põhjust talle kaasa elada; Steve Austin näitas maadlejale omast näitlemisoskust ning seega oli Vinnie Jonesi tegelaskuju (selle filmi kõige villainim villain) just see kellele lõpuks pöialt hoida. Kuna Vinnie oskas oma rolli mõnuga võtta ja lihtsalt asju üle võlli pööras, oli ta vabalt selle filmi kõige nauditavam osa.

Viimastel meetritel üritas film luua seda "hetke", kus üritati olla moraalijüngrid, kuid kuna terve ülejäänud film oli paras hunnik paska, kukuti ka selle üritusega mõnuga perseli. The Condemned ei olnud midagi muud, kui üks ebaõnnestunud ja igav kloon. 3/10

Devil (2010)

2010-11-19T15:31:00.003+02:00

Ma usun, et ma ei olnud ainus inimene, kes sai M. Night Shyamalani loo põhjal vändatud horror-thrillerit Devil nähes positiivse üllatuse osaliseks. On ju mehe viimase aja looming olnud üsnagi kehvavõitu, kui mitte öelda et lauspask. Seekord oli tegemist aga üpriski põneva looga - viis inimest jäävad lifti kinni ning juhtuma hakkava müstilised asjad. On raske filmi kirjeldada ilma paljastamata põnevaid twiste või muud säärast, aga olgu öeldud, et mõni neist oli üpriski etteaimiatav, mõni stooriliintundus aga peale pikemat mõtlemist lausa mõttetuna. Siiski, olgu otseselt või kaudselt, kuid üle pika aja oli tegemist taaskord M. Nighti filmiga, kus oli parajalt müsteeriumi ning mis ei imenud sitta. 7/10

Batman Begins (2005)

2010-11-17T12:00:00.000+02:00

Kes meist ei teaks Batmani? Lugu noorukist, kelle vanemad tema silme ees tapetakse ning kes siis kurjuse vastu nahkhiirekostüümis võitlema hakkab, on ju eepiline. Ning sarnaselt ka mitmeid kordi nähtud. Ometigi oli Batmani filmiseeria tulevik peale Joel Schumacheri campihõngulisi filme üpriski tume, mis tähendas seda, et aeg oli küps taaskord nullist alustada. Seekord võttis ohjad enda kätte Christopher Nolan, kelle käe all valminud seeria esimene osa Batman Begins jäi üpriski paljudel enne The Dark Knighti nägemist vaatamata. Sama lugu oli ka minu puhul, kuid õnneks töötavad mõlemad filmid hästi ka individuaalsel tasandil, teineteisest sõltumata. TDK jääb aga juba sellepärast Beginsile alla, sest lugu tundus kuidagi tihedam ning filmi hoidis ülal rohkem kui ainult üks suurepäraselt kehastatud villain. Kahju on aga sellest, et Scarecrow tegemisi kuidagi vähe ekraanile jõudis ning tema motiivid kahtlaseks jäid. Siiski, hea film on hea. 8/10

28 Weeks Later (2007)

2010-11-16T14:10:00.003+02:00

28 Weeks Later sai mängima pandud kohe peale esimese osa lõppu, küll aga on kirjutamine hilisemaks jäänud. Järjefilm tõi endaga kaasa mitmeid muutusi, suurimaks neist vast režissööri vahetumine, see aga tõi filmi rohkem sellist ameerikalikku maitset ja värvi. Selle põhjuseks ei olnud ainult ameerika näitlejate importimine, vaid ka loo ülesehitus ja voolavus tundus kuidagi teistsugusena ning tuttavlikumana. Seekord ei hoitud elavate surnutega kokku, vaid lükati neid lausa kuhjade kaupa ekraanile. Sellega kaasnes muidugi action, aga kadus esimeses osas olev salapärasuse element. Tegelased olid täiesti uued ning samamoodi ka sündmused, sisse segati sellist tüüpilist ameerika jalaga perse huumorit. Kuid see ei tähenda, et tegemist oleks olnud kehva filmiga, lihtsalt kõik oli kuidagi liiga tuttav ja osad lahendused tundusid "ohututena." Samuti tõstataks küsimuse - miks on enamus varateismelised poisid filmides pikkade juustega? Kas see on moevärk? 6/10

Saw 3D (2010)

2010-11-14T16:21:00.004+02:00

Ma olen alati arvanud, et olgu ühe filmiseeria järjed nii kohutavad kui tahes, siis esimest osa ei suudeta ikkagi ära rikkuda, aga võta näpust - Saag 3D sai sellega hakkama ning peale kõne all oleva filmi nägemist vaatan ma paratamatult esimest osa teistsuguse pilguga. Muidugi oli esimene osa esmasel vaatamiskorral kõige parem just oma värskuse ja müstilisuse tõttu, aga nähtavasti on filmitegijad võtnud nõuks iga osaga seda salapära kergitada ning uusi asju vanade sündmustega niivõrd kehvalt kokku haakida, et õudne. Taaskord näeme uusi tegelasi, kes on kas Jigsaw spetsialistid politseivägedes ning vanu tegelasi, kes ainult hetkeks ekraanile hüppavad (Tobin Bell on seekord vaid ühes stseenis figureeriv). Lugu on kehv, lõksud on igavad (ning taaskord kohati ka loogikavabad), gore on muidugi jätkuvalt rõve, näitlejatööd on pea et olematud, lugu on niivõrd etteaimatav et õudne... kuid see kõik on tühine selle kõrval, et 3D selles filmis on pea et OLEMATU! Kokku võiks loetleda nii umbes 5 stseeni, kus 3D ka natukenegi kasutada üritati, kuid kõige huvitavam effekt piirnes sellega, et filmi subtiitrid tundusid näole lähemal olevat. Saag 3D on ehe näide kuidas teha 3D filmi - tee sitasti, aga raha jookseb. 4/10

28 Days Later (2002)

2010-11-09T14:38:00.003+02:00

Mulle meeldivad zombiefilmid ning 28 Days later ei ole siinpuhul mitte mingisugune erand. Juba lugu on üpriski kütkestav - grupp aktiviste üritavad teatud laborist päästa katseloomi, kuid loomad kannavad enneolematut viirust, mis tänu aktivistide tööle mööda Londonit levima hakkab. 28 päeva hiljem ärkab haiglas üles Jim (keda kehastab taaskord tasemel Cillian Murphy) ning avastab ennast tühjast maailmast. Haigla on mahajäetud ning tänavad tunduvad olevat tühjad. Pimeduse langedes aga kohtub Jim Londoni tänavate uute valitsejatega, kelleks on elavad surnud. Tema õnneks suudab Jim kohtumise tänu paarile ellujääjale üle elada ning peale paari väikest käiku viib nende tee nö."Pühale maale"; kohta, kuhu viirus veel levinud ei ole. Filmi keerdkäigud on päris toredad, näitlejatööd head ning üleüldiselt on tegu huvitava looga, mis siis et elavaid surnuid natuke rohkem ekraanil näha oleks tahtnud.

Natuke aega tagasi esilinastus selline seriaal nagu "Walking Dead", mis samamoodi kasutab sarnast võtet, kus peategelane haiglas ärgates enese zombiede poolt valitsevas maailmas leiab, kuid siinpuhul ei ole tegu häbitu mahavehkimisega, vaid lihtsalt õnnetu juhusega. Nimelt oli WD koomiksi autor lugu algselt niimoodi plaaninud, kuid kahjuks jõudis Danny Boylei film enne välja tulla. Koomiksiautor Robert Kirkman otsustas aga enda algust mitte muuta ning nüüd on meil tervelt 2 sarnase algusega zombie-eepikat.

WD sari on väga hea ning samamoodi on hea ka Danny Boyeli film 28 Päeva Hiljem. 8/10

Due Date (2010)

2010-11-03T23:00:00.002+02:00

Due Date oli päris mõnus komöödia, mis pakkus kamaluga naljakaid kohti ning mõnusat keemiat Robert Downey Jr.i ja Zach Galifianakise vahel. Iga natukese aja tagant jõudis ekraanile järjekordne epiline moment ning kinorahvas reageeris vastavalt. Siiski ei olnud kompott täiuslik, sest natuke pakuti etteaimatavaid stooriliine ning kaheldava väärtusega Jamie Foxxi. Sellele vaatamata oli tegemist mõnusa kinoelamusega, mis jättis peale lõppu naeratuse suule. 8/10

1408 (2007)

2010-10-25T21:11:00.003+03:00

Kui nüüd aus olla, siis ma ei ole kunagi ühtegi Stephen Kingi raamatut lugenud, küll olen aga näinud üpriski palju filme, mis tema raamatutel või lühilugudel põhinevad. 1408 on üks neist juhtudest. Loo peategelaseks on John Cusacki poolt kehastatud Mike Enslin, kes kirjutab raamatuid kummiustest ja poltergeistidest ise nendesse mitte uskudes. Ühel päeval viib tema uurimustöö järgmise raamatu jaoks aga ühte New Yorgi hotelli, mille tuba numbriga 1408 omab huvitavat ajalugu. Inimesed, kes tuppa õhtul sisenevad, sealt hommikul enam elavana ei välju. Küüniline Mike arvab, et tegemist on kuulujutuga ning veenab hotelliomanikku, et too lubaks Mike'il öö selles toas veeta. Kuid juba tuppa sisenedes avastab Mike, et on aeg paranormaalseid nähtuseid uskuma hakata. Filmi esimene pool kruttis mõnusalt pinget ning hotellitoas aset leidvad sündmused pakkusid huvi, kuid siis hakkas lugu laiali valguma, sisse topiti ka peategelase kurba elu. Surnud tütar, seniilne isa ning lahus elav naine olid elemendid, mis siinkohal suhteliselt nõrgaks jäid ning ilma nendeta (kui hotellitoa tegemisi oleks rohkem jälgitud) oleks film kraadi võrra parem olnud. Samuti olid loo pöörded ja käänakud miili tagant näha ja väga etteaimatavad. Siiski, nii kaua kui asi toimis asi toimis ning oleks tehtud teisi otsuseid või natuke rohkem lihvi antud asjale, siis oleks 1408 rohkemat kui üks neist filmidest, kus mängib Samuel L. Jackson. 6/10

Spider-Man 3 (2007)

2010-10-14T15:09:00.005+03:00

Sai siis mingi aeg tagasi ära vaadatud terve Ämblikmehe triloogia, aga kuna esimese kahe kohta pole omaette postituse tegemiseks piisavalt sõnu leida (esimene oli oli päris äge, teine osa oli triloogia parim), siis kolmanda osa kohta võiks juba pikemalt heietada küll. Rahva poolt niigi juba materdada saanud see film küll on ja kõik räägivad kuidas see film imeb, aga tegelikkuses lihtsalt liialdatakse natuke. Film ei olnud halb per se, ta oli lihtsalt väga ambitsioonikas...kuid kahjuks headest mõtetest ei piisa kui esitus keskpärane on.

Näitlejatööd olid okei, actionstseenid olid lahedad, aga kus filmi puudused selgelt esile tõusid, oli jutt. Stooripool oli niivõrd tihe ning seda halvas mõttes. Tegelasi oli liiga palju, mille tõttu jäid nii mõnedki hetked vägagi pealiskaudseks. Seekordseteks vaenlasteks olid Liivamees, Venom NING Harry Osborn lendaval lumelaual. Kui eelmistes osades oli vaenlaste päritolulood hästi kavandatud, siis seekord jättis küll soovida. Venomi sümbioot lihtsalt kukkus taevast alla ning Flint Markost sai Liivamees peale seda kui ta politsei eest põgenedes liiva täis auku kukkus, millega parajasti tehti teaduslikke katseid. Mida nende katsetega loodeti korda saata või mis oli nende eesmärk...vaatajale ei seletata ning see jääb igaveseks ajaks müsteeriumiks. Lisaks sellele otsustati Liivamehe puhul ajalugu ümber kirjutada ning teha hoopis temas onu Beni tapja. Mõnikord mind tõesti tüütab selline mentaliteet, et kõik peavad omavahel olema ühenduses, kas mitte kunagi ei või aset leida olukord, kus Ämblikmees peatab suuri, pahu tegelasi vaid sellepärast et ta on superkangelane ning tema südametunnistus ei luba neil vabalt ringi joosta. No muidugi, eks siin oli natuke küsimus ka Venomi sümbioodis, mis algselt Peter Parkeri keha kattis ja tema emotsioone põhja keeras, kuid siiski oli tegemist kehva loopöördega.

Kui nüüd jutt juba sümbioodile läks, siis sellega kaasnes ka muidugi emo-parkeri sünd. Peter kasvatas endale tuka ning muutus totaalseks playboyks/persevestiks, vastavalt olukorrale. Sellele aitas juba varakult kaasa ka New Yorki haaranud Ämblikmehe-maania, millega ülistati linna ainukest tõelist kangelast. Peter Parker laseb oma egol võimust võtta ning sellega ajab suhted Mary Janeiga keeruliseks, taaskord minnakse lahku ja taaskord saadakse jälle kokku, vahepeal sebib Peter Gwen Stacyga, kes on totaalne fillertegelane ja lihtsalt tuttava nime tõttu filmi lisatud, nagu ka tema isa, kes välgub ekraanil vaid korra või paar.Et aga liini veelgi rohkem sassi ajada, siis juhtub Gweni ekspoiss olema ei keegi muu kui Eddie Brock, kellest saab pärast Venom, kuid kes on persevest juba enne seda. Mingil hetkel löövad Liivamees ja Venom käed, et Ämblikmees maha nottida, aga stseen kus vastav sündmus toimub on naeruväärne - Liivamees näeb Venomit, virutab talle vastu vahtimist arvates et ta on Ämblikmees, siis avastab, et "Hei! Sa polegi Ämblikmees!" ja Venom vastab, et "Tahad lööme ta koos maha?" Liivamees vastab "okei" ja stseen on läbi. Oh jah.

Kurb on mäelda, et tänu stuudiobosside vahelesekkumisele, olid filmitegijad sunnitud loo niivõrd segaseks tegema ja seetõttu kannatab mõlemi vaenlase areng. Vaenlaste hulka ei loe Harry Osborni, sest tema tegelane on lihtsalt naeruväärne. Oleks siis tegu Green Goblini tagasitulekuga, nagu koomiksis, kuid siin otsustatakse panna ta lumelauaga lendama. Vahepeal tekib tal väike mäluauk ja nad on Peteriga jälle sõbrad, siis tuleb ta mälu taaskord tagasi ja nad ei ole enam sõbrad ja siis lõpuks on nad jälle sõbrad. Lõpuvõitlus on selline okei, aga taaskord on ajendiks Mary Janei päästmine nagu esimeses ja teises filmis.

Kui minu tekst tundub olevat segane, siis võib selle põhjustajaks lugeda filmi, mis oli samavõrd sassis ja omadega puntras. Iseenesest oli ju tegu normaalse meelelahutusega, kuid suured ambitsioonid viskasid lõppkokkuvõttes ikkagi filmile kaikaid kodaratesse. Ja sellest on kahju, sest selle segapuntra all on näha meeletut potentsiaali. 6/10

Scott Pilgrim vs. the World (2010)

2010-10-02T14:37:00.002+03:00

Scott Pilgrim vs. the World on ametlikult minu uus lemmikfilm. Imelik universum, kus inimeste omavahelised kaklused ei lõppe surmaga, vaid kaotav osapool plahvatab müntideks, veganitel on supervõimed ning amazoni töötajad kasutavad pakkide vedamiseks teiste unenägudes pesitsevaid kiirteid on omaette võrratu nähtus. Ometigi algab kõik nii süütult, esimesed minutid näitavad meile täiesti tavalisi inimesi täiesti tavalises külmas ja lumises Torontos. Või noh, õues on külm ja lumine, nemad istuvad toas ja joovad teed. Lugu ise on meeliülendavalt lihtne ja samas raske seletada - poiss armub müstilisse tüdrukusse, kuid enne kui nad saavad koos olla, peab poiss alistama tüdruku seitse õelat eksi. See aga tähendab tund ja nelikümmend seitse minutit ägedaid kaklus-steene, eriti mõnusat huumorit, ägedaid visuaalseid effekte ning head muusikat. Lisaks filmivaatamisele tuleks ära kuulata mõnus soundtrack ning võimalusel ka koomiksitele pilgu peale viskama. Ning Mary Elizabeth Winstead nägi ülimalt seksikas välja. Võiks öelda, et isegi pisut seksikam kui Death Proofis ning jah, ta oli seal filmis ikkagi cheerleaderi kostüümis. 10/10

V for Vendetta (2006)

2010-09-22T18:15:00.003+03:00

V for Vendetta oli üpriski lahe, kuid samas ei oska ma filmi kohta midagi kommenteerida. Hugo Weavingu näitlejatöö oli äge, tänu millele sai Vst kohe mitu kraadi kõvem tegelane kui ta koomiksis tundus. Visuaalne pool oli äge, lugu oli okei, Portmani kiilakas pea niisamuti ja...sellega kõik ka piirneb. Film oli tegelikult päris hea, kuid samas mitte midagi sellist millest pikalt räägiks või mis kohe erinevaid emotsioone tekitab. Seda oli lihtsalt huvitav vaadata ja mõnikord sellest piisab. 7/10

Paper Heart (2009)

2010-09-15T19:41:00.003+03:00

Kui ma esimest korda Paper Hearti treilerit nägin, siis ma lootsin palju rohkem. Aga nagu alati, siis ka sel korral oli treiler petlik ning päris filmil oli kordades vähem huumorit, šarmi ja üleüldiselt puudus see miski, mis oleks hoidnud mõtted erksad ja silmad ekraanil. Muidugi, eks ohumärkie oli juba enne, ei ole romantika eriti just minu teema, kuid siiski ootasin Michael Cera osalusel veidike enamat. Aga kuna mockumentary peategelaseks oli Charlyne Yi, kes mängis fiktsionaalselt ennast armastuse otsinguil, siis sealt tulid ka eelmainitud puudujäägid, sest temas ei ole mitte midagi šarmikat ega humoorikat (mis on irooniline, kuna tegemist on väidetavalt koomikuga) vaid iga kord kui ta ekraanil oli, tundsin ma rohkem igavust. Filmi helgemad hetked leidsid aset kui intervjueeriti "päris" inimesi, kes rääkisid huvitavaid jutte oma armastusest. Üleüldsiselt oli aga tegu keskpärase filmiga, millest isiklikult lootsin rohkemat. 5/10

4: Rise of the Silver Surfer (2007)

2010-09-13T19:00:00.001+03:00

Hoiatus: järgnev postitus sisaldab ohtralt spoilereid, sest tegu ei ole tavalise filmiarvustuse/mölaga, vaid pettunud filmi- ja koomiksisõbra vingumisega selle üle, kuidas 4: Rise of the Silver Surfer suutis olla suur, suur pettumus, vaatamata faktile, et ootused ei olnud kunagi kõrgel.

Kuskohast alustada? No kõige parem oleks muidugi algus, kus me näeme kuidas Sue ja Reed valmistuvad oma pulmadeks, mis millegi tõttu on meedia poolt väga suureks puhutud sündmus ja tuleb välja, et maailmas midagi muud nagu ei toimukski. Isegi suured anomaailiad, mille tõttu sajab Egiptuses lund, Jaapani lahed jäätuvad kinni ning maakoore sisse tekivad suured augud jäävad meedia jaoks tahaplaanile, sest kuulsuste pulmad>oletatav maailmalõpp. Sündmuskohal nähakse ainult üht hõbedast jutti taevas, mis kiirelt kaob, aga natuke sõjaväelaste ja Reed Richardsi tehnikat ning selgub, et tegu on Hõbesurfariga. Nime üle heidetakse muidugi pisut nalja ka kui see välja mõeldakse, aga eks see on ka kõik. Hõbesurfar ise (kellele annab hääle Morphius isiklikult) ei oma mitte mingitki isikupära ning ausalt öelda ei ole temale elu andnud eriefektid samuti mitte midagi erilist.

Kogu filmi jooksul arutavad Imeneliku liikmed oma probleeme - Sue ei taha enam meedia tähelepanu keskmes olla ning lõpuks ometi abielluda (sest, nagu Flubberiski, võtab see neil vähemalt viis korda) ja peale pulmi lõpetada superkangelaseks olemise ja luua kodu ja mida kõike veel. Ideel aga pole mitte mingit jumet, sest see on ju sada protsenti kindel, et tiim jätkab ning kõik see vahepealne draama ei oma mitte mingisugust mõtet! Lisaks teeb asja ka hullemaks see, et pooled näitlejatööd on mannetud, tegelased on isikupäratud ning need, kes ei ole käituvad hoopiski teistsuguselt kui koomiksis! Jessica Alba on täiesti keskpärane näitleja, seega ei tule üllatusena, et Sue Storm on täiesti näotu tegelane, Ioan Gruffud teeb Reed Richardsist totaalse persevesti ning Julian MacMahoni Dr Doom on lihtsalt...gei. Siiski, Chiklis ning Evans (eriti just Evans) saavad oma rollidega suhteliselt hästi hakkama, sest on tabatud just seda mida vaja tabada oli. Nende omavaheline keemia toimib ning tundub tõesti, et on vähemalt üritatud originaalile truuks jääda. Ning, nagu mainitud, saab Evans kõige paremini hakkama.

Chiklise ja Evansi keemiat (ning üldse üleüldist huumorit) üritab stsenaarium ikka pidevalt rikkuda. Vahele topitakse nii palju nõmedaid nalju ja lapsikut pila, et lausa paha hakkab. Väike näide - Evans küsib Chikliselt kuidas too oma pimeda tüdruksõbraga seksivad, kui ta peenis kivist on. Või vähemalt vihjab sellele. Lisaks ka natuke röhitsemishuumorit ja totaalselt pointless stseen sellest kuidas The Thing karu peale karjub. Või möirgab. Ning mitte ainult huumori osas ei astuta ämbrisse, vaid kõigega! Ma juba mainisin, kuidas väga palju rõhutakse Sue ja Reedi pulmade õnnestumisele ja Neliku sisetele pingetele. Lisaks sellele on veel pidev konflikt Reedi ja temalt abipaluva kindrali vahel. Kõige selle juures ununeb Hõbesurfar nagu juba ära. Ning kui teda ka on, siis ega ta midagi filmile juurde ei anna, seda näitab ka juba see, et filmi reaalseks põhivaenlaseks saab taaskord Doktor Doom! Kes mingil müstilisel moel saab oma kestast elusalt välja (vaata eelmise filmi lõpp), saab tänu Surfarile tagasi oma tavalise näo, mis ei ole enam metalli täis NING kelle sõjavägi kutsub appi, et Surfarit peatada! Aga et asi veelgi debiilsemaks teha, lubab sõjavägi, eesotsas eelmainitud kindraliga, Doomil teha katseid kinnipüütud Surfari lauaga. Niisiiis. Kes ei näe selles plaanis viga peab olema konkreetne idioot! Kujutage ette situatsiooni, kus Hitler aitaks Liitlasvägedel teatud sõjalist operatsiooni läbi viia, peale mida teda tänatakse ning öeldakse, et "Täname abi eest, härra Hitler! Me teame, et teil on teatud ajalugu, kuid teie kogemused tulid seekord tõesti kasuks. Nii, kas te oleksite nii lahke ja ootaksite siin ruumis, otse gaasikambri kõrval. Ma toon teile lubatud tasu, aga ma jätan teile seltsiks meie tubli sõduri härra Kaufmanni!"

Lisaks sellele ei tule kellelegi pähe küsida miks Dr. Doom enne Hõbesurfariga ühendust oli võtnud. Ning küsimus ei olnud selles, et sõjavägi poleks teadnud - vastupidi, Doom ise ütles neile! Kus on ajud? Igatahes, Doom on jätkuvalt paha, kuid Nelik taaskord nurjab ta plaanid. Seekord täpsemalt Johnny isiklikult, kes tänu Surfariga kokkupuutumisele sai viiruse (või midagi sarnast), mille tõttu saab ta teiste tiimikaaslastega võimeid vahetada. Lõpplahingus omab ta aga kõigi nelja omi ning loogikat selle taga ei seletata kunagi. Samuti ei mäleta kuidas asi raviti? Kas tegemist oli viitega Super-Skrullile või mitte, aga tema nägemine kunagi tulevikus on kahtlane. Aga sellega ei ole ju kõik veel läbi, Hõbesurfarit mäletate? Tema teenib Galactust, kes tahab Maa ära süüa. Sue saab sellest teada siis kui ta avastab, et Surfar on tegelikult teletups ja suudab oma kõhupeal telekat näidata. Filmi kliimaks on aga kõige mannetum eales, sest teoreetiline suurvaenlane (Doom on sama asi praktikas) ei ole mitte midagi muud kui üks suur pilv, mille Surfar koos endaga õhku laseb. Absoluutselt mitte mingitki püüet ei ole tehtud, et kujutada Galactust sellisena nagu ta koomiksites ilmus!?

See siin üleval on Galactus. Ta ei meenuta kohe mitte kuidagi pilve, kas pole?

Kui nüüd aus olla, siis oli tegemist keskpärase filmiga, mis suutis kohati ka meelt lahutada ning eks tavavaataja saab natuke melelahutust ka. Sellele vaatamata on tegemist filmiga, mis suudab solvata nii filmisõpru kui ka koomiksifänne. 4/10

Machete (2010)

2010-09-11T10:57:00.003+03:00

Mina ei ole veel Palgasõdureid näinud, küll olen ma aga kuulnud et seda nimetatakse kõige mehisemaks filmiks eales. Ei tohi aga ära unustada fakti, et vastava tiitli sai ta enne kui kinodesse oli marssinud Machete ning mitte miski ei ole mehisem kui 66 aastane kuri mehhiklane kuhjade kaupa laipasid tekitamas ja kamaluga noori naisi sebimas. Mitte miski.

Machete on esimene Grindhouse'i treileritest, mis filmiks muutus ning tegi seda päris hästi. Filmis oli mõnusat actionit, head kildu ning kuhjaga silmailu. Täiuslik film siiski ei olnud, loos jäid mõned elemendid üpriski nõrgaks, alustades pisiasjadest nagu tüüpiline kättemaksu lugu ja lõpetades suhteliselt mannetu moraaliga, mille kohaselt on immigrandid Ameerika edu võti. Olgu öeldud, et siinkohal ei võta ma poliitiliselt sõna, vaid lihtsalt märgin ära et selline pisike immigratsioonisõda tundus kohati laisa loojutustamisena. Siiski mitte nii väga et filmi ära oleks rikkunud. Teine asi mis närima jäi, oli osade tegelaste väga vähene või pea et olematu areng. Nii juhtus näiteks Tom Savini ja Lindsay Lohani tegelaskujudega, kes olid filmis lihtsalt laheduse ja alastuse mõttes. Seda saab eriti öelda just viimase kohta, sest kui Lohani tegelaskuju ei andnud filmile eriti midagi ning kui tütarlaps oma filmitöö kolme päevaga tehtud saab, siis ega sealt pole muidugi ka midagi loota. Õnneks kaalutakse nõrgad hetked üle sellistega, kus Trejo kasutab teise mehe soolestikku, et korrust vahetada või kus üliseksikas Jessica Alba dušši võtab.

Machete ei olnud nii muhe kui seda oli Planet Terror, aga siiski kuratlikult mehine ning üldkokkuvõttes mõnus kinofilm. 8/10

Inception (2010)

2010-09-02T13:43:00.004+03:00

Inception sai ära nähtud juba tükk aega tagasi ning nüüd kui elamused enam nii värsked ei ole, vaid jõudnud juba vaikselt settida ja seedida, on ka paras aeg kirja panna mis ma tast siis õigupoolest arvasin. No mis teha, mulle meeldis. Siiski ei olnud tegemist sellise mindfuckiga nagu foorumites ja muudes kohtades lubati, stoori oli kohati etteaimatav, idee ei olnud üldse nii värske kui osad juntsud seda suure suuga kuulutasid ja mida kõike veel. Õnneks oli tegemist ainult pisivigadega, sest tegemist oli nauditava teosega.

Näitlejatööd olid mõnusad, Leo oli tasemel (ning on viimasel ajal üldse mulle istuma hakanud, tore et mees on paksuks ja karvaseks muutunud ning ei ela enam oma Titanicu ajast pärit nunnuduse rasvade peal), Tom Hardy ja Joseph Gordon-Lewitti omavahelist keemiat oli huvitav jälgida ning viimast oli veel eriti tore jälgida, kes samuti on saamas minu silmis nö. "päris" näitlejaks, sest viimased mälestused temast on "3. kivi päikesest" aegadest pärit. Lisaks meenutas ta oma väljanägemisega ekraanil üpriski palju varalahkunud Heath Ledgerit.

Kuigi sellist vaimustust ei tekkinud nagu mõnel, et maksimumpunkte visata, siis 8 punna saab film küll, kasvõi juba selle pärast kui palju humoorikat järelkaja ta tekitanud on. 8/10

A Fistful of Dollars (1964)

2010-08-25T18:30:00.026+03:00

A Fistful of Dollars (1964) oli üpriski lihtsakoeline, a samas vürtsikas Sergio Leone lavastatud Eastwoodi bad-to-the-bone vestern, milles rivaalitsevad 2 perekonda Baxterid ja Rojod, viimased ilmselt verejanulisemad kui suukorvidega sääsed. Muusika oli nagu vesternile kohane ikka käredad piitsaplaksakad ja kõrvunüristavad vilepillid, komposeerituna ühe-ja-ainsa Ennio Morricone noodivihiku järgi. Tolleaegne lip-sync oli üsna kohutav, a ilma selleta oleks see vestern midagi nagu hammas ilma klambrita, saab hakkama, aga pole just k kõige rohkem toeks ju :D. Tegevustik paistis mõnusalt värviküllane, mida sa ikka Mehhiko kummituslinnadelt veel ootaks, eks. A häirisid pilkases pimedas tehtud stseenid, üsna raske oli midagi või kedagi kellestki või millestki eristada nii. Dialoogid olid üsna toored nagu k sealsed menüüd, a vahel võib ju niisama k tomatit süüa koos väikse saianukiga :D. A Clint, vana rahu ise, omas terve filmi ära nagu kord ja kohus.

Süžeest nõndapalju, et rändav muularatsanik Joe (Clint Eastw ood) satub Mehhiko väikekülla, kust teda tahetakse ära ajada, aga ta tapab kohalikud relvasangarid, kes kuuluvad John Baxteri (Wolfgang Lukschy) punti, mistõttu ta palgatakse Baxteritega rivaalitsevasse Ramón Rojo (Gian Maria Volonté) juhitavasse jõuku, pendeldades mõlema bande poolel, tembutab relvakangelane Joe väikeses külakeses kuni tema teod on tehtud. Edasi võib näha suvist sombreerodega bendeehode ja kauboikübaratega bandiitide mahanottimist ning niisama huumorit, mida pakuvad kohalikud värvikad karakterid :D. Mulle pööraselt meeldivad sellised vanakoolikad, mõnusa värvinguga madalaeelarvelised, mõnikord k kallimalt, a taotluslikult tehtud filmid, sellest k 7/10.

Kick the baby?! NO!.. no, just shoot it!

Ramón Rojo ja teised pleikaritest riietevargad. :D

Staring Contest.

Clint's disgusted by yo FACE! xD

Õige mõte! :DXD

Don't even axe me... That's what he said.

Kes siis sureks suu ammuli, kui mitte... xD

You like a chicken! Chip chirp chip chirp chiip chiirp :D:D:D

Emmanuelle 2000: Emmanuelle Pie (2003)

2010-08-15T12:00:00.000+03:00

Kuidas teha ühest täiesti keskpärasest noortekomöödiast üks totaalselt hüsteeriline naljafilm? Teha sellest väga kehva erootikafilm. Ja täpselt nii juhtus ka Pretty Cooliga, kui keegi kuskil otsustas, et "kurat, meie film vajab veel midagi...ma tean! Seks!....hästi koledate inimeste vahel!" Tulemuseks on üks parimaid komöödiaid, mida minu silmad ammu näinud on. See on Emmanuelle 2000: Emmanuelle Pie, ainus omalaadne film maailmas, kus tobenaljakas seksistseenile järgneb vägagi amüsantne kaader kõhetust silmad punni ajanud neegripoisist. Geniaalne! 1/10

Vampires Suck (2010)

2010-08-14T12:00:00.000+03:00

"Vampiirid imevad" imeb...nagu vampiir...verd...inimese kaelast.

Vot selline on ka filmi huumor. Vampires Suck oli pask, aga mitte sellepärast, et ta oleks rõve, vaid et ta on igav. Kehvad klišeelised naljad, labane peeruhuumor followed by a celebrity reference ja kohutav, kohutav näitlejatöö mille põhjustaks on lihtsalt kohutav, kohutav stsenaarium, mille põhjustajaks on kaks inimest kes teavad huumorist sama palju kui torulukksepp ajukirurgiast. 1/10

Date Movie (2006)

2010-08-13T12:00:00.000+03:00

Date Movie oli absoluutselt kohutav. Kuidas seda kõige paremini kirjeldada? Kujutage ette stseeni, kus kole tehiskass istub peldikupotil ja...teeb number kahte...väga valjult - terve minut kõhulahtisuse hääli ja pealtvaatava mehe rõvedaid näoilmeid. See on terve see film - mittenaljakas, rõve ja selle vaatamine paneb inimese häbi tundma. Uwe Boll on Jason Friedbergi ja Aaron Seltzeri kõrval lausa Spielberg! Alyson Hannigan, what were you thinking?!?! 1/10

P.S Tony Cox on kõige kohutavam ja tüütum midget-actor EVER!

Kick-Ass (2010)

2010-08-12T12:00:00.000+03:00

Kick-Ass esitab huvitava küsimuse - miks tõesti on niivõrd palju inimesi kes tahavad olla nagu Paris Hilton, aga mitte keegi ei taha olla Ämblikmees? Paberil tundub lugu noormehest kes ei oma supervõimed, küll aga soovi olla superkangelane, täiesti äge. Ning üldjoontes ta seda muidugi on, kuid nagu koomiksiadaptsioonidega tihtilugu juhtub, tuleb ka siinkohal nii mitmeski valdkonnas järeleandmisi teha. Seda aga selleks, et iga loll aru saaks mis ekraanil toimub ja just see saabki filmile saatuslikuks - väga palju on stseene, mis justkui alahindavad vaatajate intelligentsust.

Enne filmi vaatamist ei olnud ma koomiksiversiooniga tuttav, seega esmapilgul ei paistnud silma kõik erinevused stooripoolel, KUID siiski oli eelmainitud lihtsustamist näha ning seetõttu tundus kõik kuidagi stereotüüpne, eriti just suheteosakonnas. Nohik-tahab-tüdrukut-ja-lõpuks-saabki-ta on ju nii ära nämmutatud igal pool nähtud, et lausa paha hakkab. Samuti ka endine-politseinik-plaanib-kättemaksu-oma-naise-mõrvaritele. Pärast filmi koomiksiga tutvudes oli aga värskendav näha kuivõrd hästi oli asi seal lahendatud, jättes stereotüüpsed balemid seljataha.

Üks element, milles Kick-Ass aga lausa hiilgav on, on action stseenid. Niivõrd mõnusat, voolavalt sujuvat ja meelt lahutavat märulit pole ammu nähtud. Samuti tuleks mõnevõrra kiita, erit just Mark Strongi ja Chloe Moretzi, kes suudavad kehvavõitu loost paar parajat kildu välja imeda ja enda tegelaskujud kõige keskel särama panna. Samal ajal jäi aga Nicholas Cage oma nõrga Adam Westi matkimisega mannetuks.

Viimase asjana tuleks nokkida seda, et film üritas olla nii mitmeski kohas komöödia, kuigi oli päris selge, et tegemist ei ole naljafilmiga ja huumori kirjutamine stsenaristidel välja eriti ei tulnud. Õnneks on mõned ükskiud pärlid, mis toovad kastanid tulest välja ja totaalselt perseli üritus ei kukkunud. Siiski oli kehvapärane lugu see, mis kogu filmi endaga keskpärasusse tiris ja sellest on kuradima kahju. Kes aga tahavad head Kick-Assi lugu, see lugegu koomiksit! 5/10

Hot Tub Time Machine (2010)

2010-08-11T12:00:00.000+03:00

Hot Tub Time Machine tundus esmapilgul piisavalt tobe, et naljakas olla. Juba konseptsioon ise - mullivann mis inimesi kogemata ajas tagasi viib - kõlab justkui oleks tegijad enda üle nalja visanud ja öelnud, et "kas me tõesti tuleme lagedale sellise debiilse ideega?" Ja seda nad tegid.

Väga paljud inimesed võrdlevad seda filmi Pohmakaga, mis pole just vale, sest mõjutusi on näha ning eks mõlemis filmis jälitatakse oma varem tehtud samme, mis kadunud meelest kas mäluaugu või vanaduse tõttu. Samuti on huumor üpriski samasugune. Või siis õigemini - üritab olla samasugune, sest tihtilugu kukuvad naljad perseli ja selliseid eredamaid hetki on vähe. Näitlejad olid enam-vähem tasemel, kuid Rob Corddry tegelaskuju suutis mulle juba alguses närvidele käia. Õnneks oli tema peaneliku ainuke nõrk lüli ja John Cusack, Clark Duke ja Craig Robinson olid tasemel. Fun fact - nii siin kui ka The Hangoveris sooritab seerias The Office osalev näitleja laulunumbri.

Lugu oli asja juures kõige nõrgem, tobenaljakast üldideest hoolimata. Mitte ainult keskpärase huumori tõttu, vaid sama vea pärast, mis vaevas ka Prince of Persiat - lugu algab sellega, et näidatakse kui perses elu peategelastel on, seejärel minnakse ajas tagasi ja - sel hetkel selgub (või isegi varem), et mingil hetkel muudetakse minevikku, et tulevik enda jaoks roosiliseks muuta.

Aga noh, meelt suutis lahutada küll. 6/10

Prince of Persia: The Sands of Time (2010)

2010-08-10T12:00:00.000+03:00

Augustikuu esimene täisnädal on nüüdseks möödanik ning on aeg ka Kinoprojektoril vaikselt suvepuhkuserežiimilt tagasi "päris ellu" tulla. Et aga ennast mitte ära väsitada kohe suure hurraaga, maksame enne lühidalt ära mõned kalavõlad ja teeme kiirelt juttu filmidest, mis suve jooksul nähtud, kuid senini kirja panemata, enne kui naaseme nendele radadele, mida mööda viimastel päevadel tallatud on.

Prince of Persia: The Sands of Time põhineb samanimelisel videomängul ning tegemist on hea mänguga. Vägagi hea mänguga. Seega pole ka ime, et lootused seekord veidike kõrgemad olid ning silmad lootsid näha seda päeva, mil videomängude põhjal ka üks korralik film tehakse, mida häbi vaadata pole. Ning, oh imet, minu soov täitus, sest PoP oli täiesti korralik seiklusfilm, kus sai huumorit, mõnusat äktsionit, silmal oli ilus vaadata, lugu oli täiesti normaalne ning näitlejad said oma tööga rahuldavalt hakkama. Kinos käies sain elamus ja nautisin filmi, seega asi läks korda.

Siiski, norida tahaks ka natuke ning seda loo arvelt. Kuigi teoreetiliselt oli kõik nagu paigas, siis praktikas ujus pinnale kaks viga: esimene neist on Dastani ja printsessi vaheline keemia, mis on väga, väga klišeeline ja juba väga vana teema; teine viga avaldub aga selles kui ettearvatav film olla võib, osasid loojuppe võib juba miilikauguselt märgata, pahad tegelased on juba enne kinno tulemist teada (ilma et oleks kusagilt lugenud) ning lõpp...no ütleme nii, et pea igas filmis/sarjas/raamatus (häbitu üldistamine), kus mängus on ajamasin või muu särrane vahend on lõpplahendiks see, et kõik vahepeal persekeeratud asjad saavad ühe suure ajas tagasi minemisega lahendatud.

Sellele vaatamata jäin mina vägagi rahule. 8/10

Toy Story 3 (2010)

2010-07-29T16:11:00.005+03:00

Juulikuu on väga. väga vaikne olnud aga seda nii mitmelgi põhjusel. Õues on ju siiski soojad ilmad ja kes see ikka viitsib toas istuda ja filme vahtida. Ning isegi kui ilm tuppa ajab, siis ei ole jaksu midagi muud peale logelemise teha, sest palavus on tappev. Ühel päeval siiski peksti mind kuumusest välja otse jahedasse kinosaali vaatama ühe oma lapsepõlvelemmiku kolmandat osa. Selleks oli otse loomulikult Lelulugu 3.

Toy Story (mulle meeldib siiski originaal pealkiri rohkem) on huvitav nähtus. Läbi kolme osa on suures plaanis olnud üks ja seesama lugu - mänguasjad satuvad oma omanikust, Andyst lahku ning peavad läbi raskuste tagasi koju jõudma. Asjad ei ole teistmoodi ka seekord, kuid seekord on filmile palju rohkem täiskasvanulikumat tooni antud, näidates meile situatsiooni kus Andy on kolledžisse minekuks valmis ning peab aru kas oma vähesed järelejäänud mänguasjad minema visata või pööningule tarida. Filmi hilisemate minutite jooksul läksid aga osad stseenid vägagi kurvaks ja panid pisaraid tagasi hoidma. Õnneks oli kinosaalis rahvast vähe ja isegi kui silmad oleksid vett jooksma hakanud, oleks kobakad 3D prillid ja pimedus need ära katnud. Ometigi ei olnud kurvad kohad ainsad, mis pisaraid esile kiskusid, sest filmis oli sellele omast huumorit ja mõned killud panid juba kõvema häälega naerma.

Animatsioon ise oli suurepärane. Kuigi 3D efekt ei olnud niivõrd in your face nagu 3D puhul tahaks, ärahellitatud nagu ma olen, andis ta siiski filmile sügavust juurde ning nii mõnigi stseen nägi selle tõttu päris äge välja. Samas ei muuda see minu skeptilisust kogu 3D moe vastu. Audiopool oli mõnus, vanu häälenäitlejaid oli tore kuulda ning ka uued tulijad said oma rollidega muhedalt hakkama. Michael Keatoni Ken oli erakordselt vaimukalt tabatud.

Kui ma esmakordselt treilerit nägin, mis terve hunniku uusi tegelasi paljastas, olin ma mõnevõrra umbusklik. Ma kartsin, et see film jääb kahele esimesele kõvasti alla, sest ta üritab liiga palju, kuid peale lõputiitreid jõudsin järeldusele, et ma eksisin; film oli isegi nii hea, et mina pean seda triloogia parimaks filmiks. Ning otse loomulikult on kogu Toy Story triloogia üks paremaid triloogiaid ja arvutianimatsioonide musternäidis. 9/10

Star Wars: The Clone Wars (2008)

2010-06-29T12:00:00.000+03:00

Star Wars: The Clone Wars on esimene täispkk animatsioon, mis kinolinadele jõudnud on ning tuleb tunnistada, et mingil moel ta mulle meeldis. Seekord on vingumist ehk vähem, sest kokkuvõtlikult on olustik tunduvalt parem kui ta üheski eeltriloogia filmis olnud on. Peale filmi tuleks ära vaadata ka (hetkelgi käimasolev) samanimeline seeria, sest film jääb seeriale pikalt alla. Selle põhjustajaks on aga kaks suur, suurt viga. Kuid enne kui nendeni jõuan, räägime enne positiivsetest asjadest.

Paljude poolt kritiseeritud graafiline pool oli mulle meeltmööda, eriti pärast eeltriloogiat, kus pea et iga stseen oli niivõrd paksult CGId täis topitud, et oli raskusi aru saada, mis ekraanil parasjagu toimumas on. Lisaks nägid tegelased kohati isegi mõnusamad välja kui nad seda filmis tegid, eelkõige just Anakin, kelle soeng ei meenuta enam seksuaalselt segaduses oleva emopoisi oma. Seega saluteerin animatsiooni, sest see tundus justkui samm tagasi paremate aegade poole, kus ei olnud tähtis terve ekraan paska täis toppida. Muidugi oli ka selliseid kohti (ja ka seerias tulevikus), kuid siiski on asjad siin paremini realiseeritud. Teine positiivne asi, mis mulle väga meeldis (ning mis taaskord sarjas aina paremaks läheb) on ANakini ja Obi-Wani vaheline keemia. Ma tean, et ma olen sellest korduvalt rääkinud, kuid see on oluline aspekt. Esimest korda on tunne, et need kaks on ka päriselt parimad sõbrad, mitte et üks on lahe mees ja teine on vingus pedekas, kellele mitte miski ei kõlba. Seda keemiat võimaldavad suures osas just head näitlejatööd, Matt Lanter on sada korda parem Anakin kui Hayden kunagi olla saaks ning James Arnold Taylor teeb head tööd Obi-Wani osa täites, häbistamata Alec Gunessi ja Ewan McGregori sooritusi. Hästi huvitav on ka jälgida peategelaste ja kloonide vahelist (ning kloonide omavahelist) suhtlemist.Aga...

Vead on olemas ning nad on suured. Esmaseks on muidugi lugu, mis ei sobi kohe mitte kuidagi ei filmi vedavaks teguriks ega...mitte kuskile, kui aus olla. Jutt sellest, kuidas jedirüütlid peavad päästma sithide käest Jabba the Hutti poja(!?) on lausa vastuhakkavalt debiilne, lisaks on sari nii palju erinev, käsitledes palju tõsisemaid teemasid. Lisaks muidugi veel fakt, et Jabbal on transvestiidist onu...oh, jumal, kui õudne. Ometigi algas asi paljulubavalt, kloonide ja droidide omavaheline mõõduvõtmine oli päris huvitav, aga siis tõmmati tempo maha. Action oli siiski tegelikult üpriski rahuldav. Aga stooripool rikkus ka seda, toppides Jabba poega igale poole. Teine probleem on aga veelgi hullem ning tema nimeks on Ahsoka Tano. Paljud fännid võrdlevad teda Jar Jar Binksiga, kuid mina mitte. Võttes arvesse, et Jar Jar mulle lapsena isegi meeldis ja tundus ka nüüd vaadates peaaegu normaalsena, siis Ahsoka on minu taluvuse piiri kordades ületanud.

Huvitav on see, et filmist on õppust võetud, sest seriaalis on Ahsoka tunduvalt talutavam tegelane ning kohati isegi meeldiv tegelane. Kuid filmis...oh õudust. Iga teine lause tema suust lihtsalt nõretab sarkasmist, ta räägib pidevalt Anakinile vastu, ta mõnitab ja naerab tema üle ja mida kõike veel. Hei Ahsoka, Penn tahab sulle midagi öelda!!!

Tegemist ei ole just hea filmiga, sest iseseisvalt ta ei tööta. Loll stoori ja Ahsoka esimesed ekraaniminutid rikuvad juba asja päris mõnusalt, sellegipoolest on tore kuulda kasvõi droidide omavahelist debiilset dialoogi, mis on küll lapsik, kuid eks seda ole mingil hetkel terve Star Warsi universum. Ja olgem ausad, hullem kui peerunali see ikka ei ole. Keskpärane film, mis ebaõnnestub mõnes elemendis, kuid teeb jälle osad asjad õigesti. 5/10

Revenge of the Sith (2005)

2010-06-28T12:45:00.007+03:00

Revenge of the Sith (more like revenge of the shit, amirite? okei, nali) oli eeltriloogia kõige parem film, kuigi mõnes mõttes ei ole see kompliment. Siiski on see uuema generatsiooni tähesõdade filmidest ainuke, mis suudab natukenegi originaaltriloogia kandadele astuda. Loos on näpuotsaga draama (ning päris draamat, mitte ainult seda tehislikku love-paska), action on parem kui eelmistes filmides ning jumal tänatud, Anakin on natuke vähem vingus emopedekas, kui ta enne oli. Võimalik, et põhjuseks on soengumuutus. Aga kõik see ei tähenda, et film veatu oleks. Spoilers ahead, olge te hoiatatud!

Lugu on kindlasti paranenud, enam ei ole sellel sellist debiilset kosmose New Yorgi mekki küljes, vaid jäädakse ikka enda loodud universumi piiridesse ja ei ajata mingit good-cop, bad-cop rutiini ega muud säärast. Siiski on (nagu kombeks) terve hunnik auke ja muid vigu, mis natuke mõttetegevusele (selle filmi(seeria) puhul harv nähtus) kaikaid kodaratesse viskavad. Ning muidugi kõige suurem viga on see, et tegevus areneb liiga ruttu ja Anakini tee Jõu tumedale poolele võtab ebareaalselt vähe aega. Seda on IMDB boordidel küllalt kaitstud ning mõnes mõttes on neil ka õigus, et elus võib juhtuda asju, mis panevad su välkkiirelt oma maailmavaateid muutma, aga see ei tähenda et tema käitumine loogikat omaks. Anakin näeb unes, et Padme sureb, räägib oma suure semu Palpantine'iga, kes vihjab talle et ta on Sith lord (üllatus-üllatus) ning Anakin on põhimõtteliselt paugupealt valmis tegema kõike mida too ütleb. Asja rikub aga veelgi enam fakt, et George Lucas ei oska jätkuvalt oma tegelasi kirjutada ja Anakin on kõige silmakirjalikum tegelane EVAR! Mida ma sellega mõtlen? Vaatame ära vahepealse pildi ja ma räägin.

Niisiis. Pole vast minig üllatus, et ühel hetkel tuleb Palpantine'i tõeline identiteet päevavalgele ning jedirüütlid lähevad kohale, et temaga arved klaariks teha. Palpa teeb kärmelt osadega üks-null ning järgneb duell Mace Winduga. Mace teeb Palpa relvituks ning asub tema eluküünaltr kustutama, siis aga jõuab kohale Anakin ning ütleb, et: "Ei! Tappa on vale!" Okei, täiesti õige jutt...oota nüüd! Kes oli see ühekäeline jedi, kes filmi alguses Dooku pea võrra lühemaks tegi? Su kaksikvend? Seega on ANakin kas tõsiselt kahepalgeline või totaalne debiil. Ning sellest debiilikust saab Darth Vader. Priima. Seega, tapmine on vale, aga inimese käe otsast raiumine (mis on mingipärast saaga läbiv teema) ja ta relvituks tegemine, et Palpa saaks ta aknast välja lüüa, on okei. Jumal küll. Aga mis sellest enam, let's go slaughter some children now!

Kui tegelastest veel rääkida, siis Lucas jätkab oma joont ja kirjutab villaneid ikka ja jälle ainult lahedusfaktori alusel. Nii on ka seekord kui areenile astub badass poolrobot Kindral Grievous, kelle tausta me ei tea ja ei saagi teadma, vähemalt mitte filmist. Kas tõesti on nii raske mõelda välja üks tegelane ja sellega tööd teha? Oleks kasvõi jätnud Darth Mauli ellu esimeses filmis, tutvustanud natuke ta backgroundi ning siis pannud ta viimases filmis Obi-Wan Kenobiga viimset duelli pidama. Obi-Wan oleks olnud, et: "Bithc, you killed my master!" ja järgnenud oleks eepiline mõõgavehklemine. Muidugi, ei saa öelda, et ükski neist pahalastest poleks olnud lahe, aga nad on niiiii ühedimensioonilised, et paha hakkab. Kuid kui positiivsest küljest läheneda, siis mulle jätkuvalt meeldis Ewan McGregori esitus ning seekord oli tema ja Anakini vaheline keemia peaaegu paigas, kuigi täiuslik hetk tuleb siiski teises filmis (ja seerias).

Ning viimane äramainimist vääriv moment on muidugi Darth Vaderi esimene ekraaniletõus. Fännid ootasid midagi eepilist, aga selle asemel said nad memmeka, kes oma surnud tüdruksõbra järgi nuttis ja siis ühe draamatilise NOOOOOOOOO! kuuldavale lasi. Asja teeb veelgi iroonilisemaks fakt, et viis minutit tagasi tahtis ta teda ära tappa!!!! Consistency much, George??

Vot nii. Ning siiski oli ta hea piisavalt hea film. Müstilised 7/10.

Attack of the Clones (2002)

2010-06-23T12:00:00.000+03:00

Kaugel, kaugel galaktikas kaua aega tagasi (kuid mingil kombel siiski tulevikus)tuli mees nimega George Lucas lagedale plaaniga teha seebiseriaal, mis leiaks aset kosmoses. Kolm filmi hiljem tuli tõdeda, et seebikast asja ei saanud, seega tuli uue triloogia kallale asuda, et oma varasemat viga parandada ning peale nelja üritust õnnestus mehel paaritada Mehhiko seep ja kosmosepoliitika - sündinud oli Star Wars II: Attack of the Clones. Ütleme nii, et kui sa valid oma peaosadesse näitlejaid lihtsalt selle alusel, et nad näevad koos nunnud välja, siis on sinu peas ikka midagi väga valesti. Kahjuks George nii aga tegi ja selle tõttu kehastab hirmuäratavat peatselt hirmuäratavaks Darth Vaderiks saavat Anakin Skywalkerit...Hayden Christensen, kuigi valida oleks olnud hoopis ka Ryan Phillippe, Paul Walker või Colin Hanks (kes oleks olnud an awesome choice, btw). Ju siis ei sobinud ükski nendest tüüpidest Natalie Portmani armukest mängima.

Ning just selles peitubki selle filmi kõige suurem probleem - enamus ajast keskendutakse just Padme Amidala ja Anakin Skywalkeri "keelatud armastuse" poolt tekitatud pingete esitamisele. Anakin üritab terve filmi jooksul Padme pükstesse pääseda, kasutades selleks kõikvõimalikke võtteid, üks juustusem ja klišeelisem kui teine. Padme on aga pipar ning kardab, et see ei ole tema poliitilise karjääri tõttu võimalik. Ometigi leiab ta samal ajal piisavalt aega, et töölt kõrvale viilida ning olla Anakini jaoks totaalne tilliõrritaja, käia temaga piknikel, hoida käest kinni, jalutada ning siis öelda, et "Dude, it is never going to happen. Sorry." Oh jumal, näidake mulle actionit, näidake mulle actionit, NÄIDAKE MULLE ACTIONIT!!!!!!!

Ja action tuleb. Ning näeb kohati tõesti äge välja, aga tihtilugu laskub liigselt ekstreemsustesse. Nagu näiteks stseen, kus Obi-Wan ja Anakin kihutavad läbi linna, jahtides palgamõrtsukat, hüpates oma sõidukist välja kindla surma suunas, hüpates aknast välja kindla surma suunas ning olla üleüldse pidevalt surmasuus. Mõõgavõitlused on ägedad ning ma pean tunnistama, et mulle meeldib lõpupoole aset leidev suur showdown jedirüütlite ning droidie ja lendavate tüüpide vahel. Samuti on ka natuke äge Yoda ja Dooku (kes on Dooku? Nagu päriselt) võitlus.

Mis siinkohal aga totaalselt takerdub, on lugu. Taaskord tuleb mainida, et liiiiiiiiga palju on seda romantilist paska ning kui ohjad anatksegi minu lemmiktegelase Obi-Wani kätte (keda lihtsalt suurepäraselt kehastab Ewan McGregor ning ma ei tee nalja, ma naudin tema Obi-Wani) siis muutub asi üheks täiesti suvaliseks Steven Seagali filmiks. Tegevus viib teda küll ööklubisse (!?!?!?) ning kohvikusse, kus tema tavalise tänavajorsi kõnemaneeri omav tulnuksõber talle underground informatsiooni jagab. Päriselt? Sellist juustu George kirjutabki kui talle vabad käed anda? Jumal küll miks ta taaskord stsenaariumi kirjutamist teiste kätte ei jätnud?! Ning taaskord on tegelaste edasiarendus ja kirjutamine lihtsalt kohutav. Anakin oli esimeses osas nagu inglike, nüüd on temast saanud aga pidevalt vinguv teismeline, kes igatseb emmet. Filmi keskel tuuakse sisse Krahv Dooku (keda kehastab Christopher Lee ja olgem ausad, kes ei tahaks näha CLi sith lordina?), kellest mina jätkuvalt ei tea mitte midagi, sest film ei seleta piisavalt tema päritolu, motiive ning kus kuradi kohast ta üldse välja ilmus!?!? Dialoogi oli enamjaolt samuti kohutav, seda enamjaolt turteltuvide suust tuleva teksti näol. Osad, mis mulle meeldisid, olid väikesed sõnavahetused Obi-Wani ja Anakini vahel, kuigi sarkasm ja naljaheitmine oli tihtilugu liiga ülke võlli keeratud. Keemia oli seal, aga mitte päris see mida ma ootasin.

What is wrong with your face!?!?!?! Email me for a pizzaroll.

Mida ma üldiselt oskan öelda? See oli eeltriloogia (ning loomulikult kogu saaga) kõige viletsam film, sel puudus see tähesõdade šarm ning olustik, olid küll mõned head hetked, aga lõppkokkuvõttes tõmbas kogu see (halvasti kirjutatud) armulugu ülejäänud filmile vee peale. 3/10

P.S. Mäletate kui ma ütlesin, et Star Warsi kõige madalam punkt saavutati eeltriloogia esimeses osas? Noh, kujutage ette filme, kus eriti ei sobiks peerunalja teha. The Phantom Menace seda aga tegi.

P.P.S. Kel huvi, siis tasub uurida RedLetterMedia ülevaateid Youtube vahendusel, tema Star Warsi videod on ülinaljakad.

The Phantom Menace (1999)

2010-06-17T17:03:00.009+03:00

Star Wars: Episode I - The Phantom Menace algas igavalt, kosmoses lendlevad kollased tähed rääkisid midagi poliitikast ning kuidas universumis on kurb seis. Sellest algusest jääb selline mulje, et George Lucas nagu ootaks, et me oleme eelmisi filme näinud, samas aga isegi see ei aita ja film algab selle mõttega, et enne teda on veel jutustamata lugusid, mis asja selgemaks peaks tegema. Ja ma tean, et originaaltriloogia avanes samamoodi, kuid...siin tundub asi lihtsalt teistmoodi ning palju segasem. Üleüldse on esimese episoodi lugu kuidagi jamavõitu, tegelased on kehvasti kirjutatud, väga palju on lolle üritusi huumoriks ja mida kõike veel. Ometigi ei ole minu hinnang sellele filmile aus, sest minu jaoks on siin natukene ka nostalgilist väärtust - on ju tegemist esimese Star Warsi filmiga, mida minu silmad kinolinal näinud on.

Selles filmis on palju asju, mis on valesti või võiks paremini olla. Üheks neist on kogu Star Wars universumi kõige vihatum tegelane, kelleks on Jar Jar Binks. Kui nüüd aus olla, siis minule ta lapsena meeldis. Muidugi, ta oligi ju rohkem lastele kirjutatud tegelane, aga selles peitubki probleem, isegi mitu, Esiteks, kui kirjutada eeltriloogia Darth Vaderi sünnist (ehk siis kõige kurjemast mehest kogu universumis...kui Emperor välja jätta ehk), siis mille kuradi pärast on vaja teha seda seeriat lapsesõbralikuks? Eriti kui võrrelda seda kolmanda osaga. Teine probleem peitub selles, et Jar Jar on liiga üle võlli keeratud ning see käib juba veidike närvidele, et just tema on see kes sekeldustesse satub, mina leidsin et tema vastu käitus Lucas ülekohtuselt. Kui veel kehvalt kirjutatud tegelastest rääkida, siis ei saa muidugi mainimata jätta pisikest Anakini, kes oli liiga heasüdamlik ning liiga lapselik (10-aastase kohta). Tõsiselt, vaadake seda nägu ning nüüd mõelge, et iga viies sõna tema suust on "Yippeeee!" Samuti oli väga kehvalt kirjutatud Darth Maul, selle filmi villain, kes sai kogu filmi jooksul öelda paar lauset ning kelle motiiv jäi selle taha, et kuri Emperor käskis. Kui Jar Jar Binks oli väga üle võlli keeratud, siis Darth Maul oli ilmselgelt kümme pööret tavanormist maas, et normaalse tegelase mõõtu välja anda. Lahedast väljanägemisest ja kahepoolsest valgusmõõgast ei piisa.

Kui nüüd mainida filmi keskel aset leidvat podrace'i siis...mul ei ole sõnu. Ei leia selles mõtet ega vajadust, aga tuleb tunnistada et lapsena kinos vaadates nägi ta äge välja ning no, iseseisvalt oleks ta ju päris tore, aga Star Warsi universumi seisukohalt tundus ta paigast väljas olevat. Eriti imelikuna tundusid kommenteerijad (või kommenteerija, kellel oli kaks pead?), väga selline mittesobiv. Samuti on filmis üks stseen (spoilerid), kus Anakini pearivaal tema lennumasina küljest jupi ära kisub, Anakinil on sõidu keskel sellega seoses pisike probleem, aga paar nupule vajutust ning see kaob. Point? Seda pole. Lisaks kõigele muule on mul eredalt meeles kinoskäiguaegne segadus, mille põhjustasid seekorseks vaenlasteks olevad droidid ning üleüldine tehnika, mis oli originaaltriloogiaga võrreldamatu. Mõelda vaid milline tehnoloogia ikka minevikus oli ning kõik mis sellest alles jäi, oli C3PO ja R2D2? Müstika.

Peale seda pikka virinat ei saa ma sellele filmile ikkagi panna vähem punkte, sest just see on minu lapsepõlve Star Wars, mis siis et originaaltriloogiat olin juba varem telekast näinud. Kuid kinoelamus pakkus üle ja läbi nostalgiaprillide tuleb hinnang 6/10

Return of the Jedi (1983)

2010-06-16T13:36:00.005+03:00

Randal Graves: Which did you like better? "Jedi" or "The Empire Strikes Back"?
Dante Hicks: "Empire".
Randal Graves: Blasphemy.
Dante Hicks: "Empire" had the better ending. I mean, Luke gets his hand cut off, finds out Vader's his father, Han gets frozen and taken away by Boba Fett. It ends on such a down note. I mean, that's what life is, a series of down endings. All "Jedi" had was a bunch of Muppets.

Ning nii ta on, tänu nunnudele karvastele karulaadsetele Ewokidele on selle filmi maine fännide seas määritud. On ka inimesi, kellele nad meeldivad (minu teine pool ütles, et nad on niiiii nunnud), kuigi tuleb tõdeda, et on imelik vaadata kuidas täies relvastuses Stormtrooper langeb pisikese karu käe läbi, kes teda just kiviga oli visanud. Mõned inimesed isegi ütlevad, et sellest hetkest alates oli Star Warsi edasine käekäik teada ning kui George Lucas kunagi veel midagi STar Warsi teemalist teha üritab, siis kindlasti topib ta ka sinna samasugust "lapsesõbralikku sitta" (not my words). Minu isiklik arvamus Star Warsi filmide kõige debiilsema hetke kohta tuleb järgmises postituses, kui juttu tuleb saaga "esimesest" osast. Ning ei, ma ei mõtle Jar Jar Binksi.

Return of the Jedi omas samuti häid action stseene ning ägedaid momente, aga taaskord mitte midagi sellist, mis teda teistest filmidest kõrgemale tõstaks. Muidugi, üks asi mis mind alati häirinud on see, et kolmandas filmis võideldakse taaskord Death Stariga ning püüeldakse selle hävitamise poole. Ma mäletan et kui ma seda esimest korda lapsena nägin, siis pidin ma tükk aega endale selgeks tegema mis pidi filmid käivad ning miks esimeses filmis on täiesti terve Death Star ja kolmandas alles valmimisjärgus olev ehitis.

Ma nagu ei oskagi rohkem midagi öelda. Jumal tänatud, et ma nägin originaalversiooni, mitte seda kus Sebastian Shaw on Haydeniga asendatud. 8/10

The Empire Strikes Back (1980)

2010-06-14T13:58:00.006+03:00

Üle terve maailma on vist levimas arusaam, et Star Wars: Episode V - The Empire Strikes Back on originaaltriloogia kõige parem osa ning kui nüüd aus olla, siis vastu sellele väitele ei oska ma kohe kindlasti vaielda. Samas ei oska ma ka kaasa rääkida, sest kui pikemalt mõtlema hakata, on kõik kolm filmi minu jaoks täpselt samal tasemel ning ESBil puudus see maagiline miski, mis oleks teda teistest kõrgemale tõstnud. Siiski oli selles filmis sama šarm, mis esimeses ning hästi palju lahedaid momente. Action oli siin parem kui esimeses osas ning seda oli äge vaadata. Rebelite ja Impreeriumi võitlus Hothil näiteks (I don't know why they call it Hoth, they should call it "Coldth", amirite?) mida oli lausa lust vaadata.

Samuti sünnitab ESB vast kaks kõige enam parodeeritud Star Warsi momenti eales, üheks neist on muidugi roheline lilliput Yoda, kes oma huvitava kõnemaneeriga ikka ja jälle naljameestele ette jääb, teine aga on muidugi moment, kus Darth Vader Luke Skywalkeri peale kahevõitluste relvituks teeb ning avaldab tõe, et just tema ongi eelnimetatu bioloogiline isa. Uups, spoilers! Aga päriselt, Darth Vaderi isadus on juba aastaid olnud maailma kõige avalikum saladus ning isegi enamus inimesi, kes pole ESB ega Star Warsiga üldiselt enne kokku puutunud, teavad seda. Lisaks kõigele muule saame ESBis näha esmakordselt lihast ja luust Boba Fetti, pearahakütti kelle populaarsus fännide seas on minu jaoks jätkuvalt müstika- okei, ta näeb küll lahe välja, aga so does Bossk (put Bossk on a motherfucking Segway!!). Ju siis oli tema multifilmi-mina Holiday Specialis niivõrd meeldejääv (lol, inimesed vaatavad ikka igasugust paska).

Paljude arust on Empire Strikes Back triloogia parim osa just seetõttu, et George Lucas oli selle projektiga kogu filmisaaga jooksul kõige vähema seotud, jättes nii enda loo põhjal valminud stsenaariumi kui ka režissööritöö teiste hooleks. Mine võta kinni. 8/10

Star Wars (1977)

2010-06-13T12:00:00.001+03:00

Ma arvan, et maailmas on vähe inimesi kes ei tea Star Warsi, pole seda näinud võiselle üle nalja visanud. Originaaltriloogia esimene osa, nüüdseks iroonilist nime kandev Star Wars IV: A New Hope on üks eepilisemaid kosmosefilme üldse. Või vähemalt üks kõige tuntumaid kultusklassikuid selles valdkonnas, trekkied võivad muidugi vastu vaielda. Star Wars pakub kõike - natuke juustust stoorit, väga mõnusat dialoogi (mis annab minusugustele nohikutele väga palju tsiteerimismaterjali), killuke huumorit ja karmisaatilisi näitlejaid, siinkohal mõtlen rohkem Harrison Fordi ja Sir Alec Guinessi, mitte Peter Mayhew'd või Kenny Bakerit. Lisada siia veel mõnusat actionit ning kuratlikult lahedat heli tegevad valgusmõõgad (mida on sellest ajast saadik parodeeritud lugematuid kordi ning mille omamisest iga laps und näeb, ka tänasel päeval) ja ühe korralik muinalugu on sündinud...kosmoses. Ning muidugi üks kõige kuratlikuim rahvavaenlane eales, kelle kõrval isegi Hitler varju jääks.

Ometigi on mõnikord raske sõnu leida selle filmi kirjeldamiseks. Tal on mõningaid vigu, nagu näiteks kohatigi väga puine näitlemine. Tõesti, seda küll väiksemate kõrvalosade poolt, kuid siiski riivas silma. Kõige ehedam näide leiab aset vast lõpulahingu ajal kus rebelite hävitajaid plahvatab igal hetkel, kuid piloodid ei tee teist nägugi. Alati on siiski võimalik mõelda, et üksus pandi kokku suuremas osas enesetapualtitest meestest, kellel oma elust sooja ega külma polnud. Samuti on tempo kohati liiga kiire, asjad juhtuvad tormakalt ning tegelaste omavahelised suhted liiguvad juhututtava tasemest parima sõbra omani liiga rutakalt. Samas ei saa selle üle liialt vinguda, sest pea et igas filmis on näha paarikesi kes armuvad vaid pooleteise tunni jooksul. Mõned eriefektid olid samuti konarlikud, eriti jäi silma Obi Wan Kenobi valgusmõõga vildakus tema ja Darth Vaderi vahelise duelli ajal. Kas lohakas töö eriefektipoiste poolt või oli vana ben tõesti oma riistaga (mõõgaga ikka, noh) lohakas olnud? Kurat seda teab.

Asi mis mulle väga meeldis oli see, et Star Wars töötas iseseisva filmina väga hästi, kõik otsad seoti näiliselt kokku, jättes samas pisut ruumi järjefilmide jaoks...mis tulemata ei jäänud...nagu teada on... 8/10

Mortal Kombat Rebirth (2010)

2010-06-12T12:53:00.005+03:00

Kuigi algselt oli plaanis Juunikuus kõigepealt kõik Star Warsi filmid kirja panna ning alles siis ülejäänud nähtud materjalist kirjutada, siis need plaanid muutusid sel hetkel kui minu silmad nägid uue Mortal Kombati filmi tarbeks tehtud teaserit. 8 minuti jooksul jõutakse näidata nii tülgastavat gore'i, väga stiilseid kaadreid, ägedaid tegelasi, mõnusalt juustust näitlemist ning samal tasemel olevat stooriliini. Iseseisva teosena on see 8 minutit rohkem väärt kui kunagised 2 filmi, kuigi kerge juust ning fakt, et Johnny Cage eluküünal kustutatakse nii, et tema kael raksub on mõlemil ühine. Nüüd jääb vaid oodata, kas ja millal filmiõigused omandatakse ning et seda mõnusat ja stiilset õhkkonda ära ei rikuta. 10/10

Teaserit ennast saab vaadata SIIT.

Lego Star Wars:Revenge of the Brick (2005)

2010-06-06T20:29:00.003+03:00

Kinoprojektori lehtedel on olnud juba natuke aega vaiksem olnud, sest mai teine pool kulus sessi peale ning paar viimast päeva on kulunud taastumisele, nähtavasti aga ei sobi selline teguviis blogi andunud fännidele ning seetõttu peksti mind vegeteerivast olekust välja, et internetis oma arvamust avaldada. Kuna juunikuus kavas pikemat sorti mõtisklus maha pidada ning seda just Staw Warsi teemadel, siis oleks too lühike, saaga kolmandat osa parodeeriv LEGO multikas just parajal kohal. Film ise on kõigest 5 minutit pikk, kuid nende viie minuti sisse topitakse mõnusalt actionit ning paar päris mõnusat huumorikildu. Ei hakka teiste blogijate poolt sisse tallatud rada muutma ning panen hindeks samuti 10 legoklotsi 10st.

Shaft in Africa (1973)

2010-05-18T14:58:00.029+03:00

Shaft in Africa (1973) on kolmas ja ühtlasi ka viimane film Shafti triloogiast. Jään oma arvamuse juurde, et teine osa (Shaft's Big Score) oli siiski parim, aga kolmas osa on muidugi parem, kui esimene, see on ka juba selge. Shafti käibefraasiks oli seekord IS THAT RIGHT?! Filmis toimus parajalt sündmusi, võimalik täitsa, et mina oleks režiipuldis selle 10 minuti võrra lõpust lühemaks kärpinud, a muidu oli tip-top-korralik kõik. Seekord näidati Shafti veel ka uuest valgusest, temas kisti esile loomaarmastaja iseloom, täpsemalt koertesse-kiinduja-tüüp. Hah. Mis veel, Shaft sai selgeks kaikaga peksmise oskused ja oli omamoodi bondilik salaagent oma ilmselt-vist-tol-ajal-üli-pro spioonivarustusega:D. Filmist meenub ka üks dialoog kohe siia lõppu pressida, nimelt, kui Shaft orjalaeval ühe nümfo juures viibis ja too talle seletas, et Shaft võiks naisele oma 'oscarit' näidata, siis nümfo sai täiega korvi, kuna Shaft lausus: "Baby, I got a lot on my mind, I won't fuck you !" A lõpp hea ja kõik hea, siis lõpuks sai Shaftist esimene mees, kes mehe moodi (naise enda sõnutsi) tollele nümfole (olgugi, et imdbs on ta prostituudina kirjas xD) oma sängioskusi esitles. Müts maha!:D

Sisust lühidalt siis, eradetektiiv John Shaft (Richard Roundtree) on seekord kistud Aafrika illegaalide Prantsusmaale smugeldamisega seotud sündmusteahelasse, kus aafriklastest tehakse moodsepäevaorjad ehk odav tööjõud. Ja mis peamine, nagu ütleb filmi tagline: The Brother Man in the Motherland! 7/10

Shaftilt pätsati just ilukilbid ära, is that right?!

Shaftil oli kõdi? iz dat ridht?

Näe pisuke armuhütt seal! Da place where some crazy ass fun craving Shaft presented his lovemaking craft :D

1 - No, not the lights!
2 - Oh its better already :D
3 - Much, much better!

"Kui sa mulle Shafti ööseks ei transpordi, siis ütlen edasi, et sa raisk vägistasid mu..
niiisiiis bring Shaft into my SACK!"

Leia pildilt üks-ühele kõige reaalsema päevitusega tüüp ülesse!hähä xD

Ära jumala eest pidureid vajuta! Taksomeeter tiksub ju, litsu gaasi raisk!

"Now I know why they call it the mother country" haha:D

"Where you goin?! COME BACK!! You totally forgot to fuck me!" haha.XD

Away We Go (2009)

2010-05-16T12:00:00.000+03:00

Mulle Away We Go meeldis, tegemist oli sellise südamliku ning toreda indie draamaga, kuhu visati päris mõnusalt ka toredaid kilde ning lõpupoole suutis silma peaaegu et niiskeks ajada. Võib olla läks pool teema tõsidusest minust mööda, kuna filmi keskmes oleva paarikese põhiprobleemiks oli tuleva isaduse/emadusega toimetulek ning uue kodu leidminem aga sellegi poolest sain ennast kohati ka tegelastega samastada. Oli kohti, kus nii huumor kui ka draamaelement tundus veidikene ülepingutatud, kuid tegelaste šarm ja pisikene ontlikkus kaalusid harvad mügarikud tasasel pinnal üle. Samuti oli mulle mokkamööda ka filmi soundtrack.

Film algas vist parima algussteeniga, mida minu silmad senini näinud on. Johk Krasinski tegelane Burt möllab oma naise Veronaga voodis, keda kehastab Maya Rudolph. Krasinski hakkab vaikselt Maya jalgevahele liikuma, et seal siis oma teemat ajada. Natuke müravad ning siis tuleb Krasinski tagasi pinnale ja ütleb, et naine maisteb teistmoodi kui varem ja hakkab rääkima mida ta vaginaalsete maitseerinevuste kohta õppinud on. Kui ta veel jõuab vihjata, et naine seetõttu rase võib olla, saab ta laksu kirja. Fucking classic.

Kuus kuud hiljem, peale seda kui Burti vanemad teatavd, et nad kolivad enne lapse sündi Euroopasse ning müüvad oma maja samuti maha. Et aga paarikese enda maja on totaalne peldik, kus miski ei tööta ning aken on papist tehtud. See ärgitab neid aga uut elukohta otsima, reisides mööda maad ringi, et leida kodu mis oleks lähedal nii potentsiaalsetele sõpradele kui ka erinevatele perekonnaliikmetele. Nende teele jäävad nii hoolimatud vanemad, maalähedased hipid kui ka vanad koolisõbrad; tee peal jõuab aga paarike kogeda nii mõndagi, avastades nii iseennast kui ka teineteist.

Ma olen üpriski suur "Kontori" fänn, seega oli filmi vaatamise üks peamisi põhjusi John Krasinski. Ei saa öelda, et Burtis ei olnud tibagi Jimi tegelaskuju, kuid öelda, et tegu oli sama tegelasega on minu meelest üsnagi ülekohtune. Kui Jimi näol on tegemist üldjoontes muheda naljamehega, siis on Burt aga muhe naljamees...aga seda öeldes, tuleb nentida, et Burt oli palju täiskasvanum ning samas ka palju lapsikum, mida illustreerivad tema vaimukad püüded oma naise/lapse südamerütmi kõrgemaks ajada. Samuti olid vaimukad tema ja Verona vahelised võltsid tülid. Igatahes tundus Burt loomuliku ja väheke südamliku kui seda oli Jim. Kuid see ei tähenda, et Jim oleks kehv tegelane, tema oli rohkem klassikaline romantikamees. Eks siin filmis oli ka romantikat, aga see oli juba kuidagi grotesksem. Ega's iga päev ei kuule meest naisele ütlemas, et "ma armastan sind ka siis kui sa lähed nii paksuks, et ma ei leia su vagiinat ülesse." Smooth moves. 8 geniaalset komplimenti 10'st.

Oh my god, Burti vanemad on Kevini ema ja 101 dalmaatsia kutsikat omav tüüp!!

Mother of the Year, ehk Lily räägib et ta tütar on lesbi ja kuidas ta rinnad ripuvad varsti maani ning on sama karvased kui mehhiklase munandid.

"Spiderman, Spiderman,

Does whatever a spider can

Spins a web, any size,

Catches thieves just like flies

Look Out!

Here comes the Spiderman. "

"Oh lets make out, it doesn't matter that we are, like cousins and stuff and that your girlfriend is standing next to us. It's like, whatever."

Okei, räägime mingit jutt, bla bla bla...oot, "The CIA trained Bin Laden???"

"Do the preggo shuffle" ehk rasedatele tehakse vingemaid muusikavideosid kui tavalistele inimestele.

Shaft's Big Score (1972)

2010-05-15T10:10:00.001+03:00

Shaft's Big Score on lihtsalt briljantne. Pole üle tüki aja jälle midagi nii mõnusat näinudki. Tõesti, kui esimene osa oli mulle väga vastuoksa, siis seekordne teos oli lihtsalt hämmastav. Kõik oli paigas, dialoogid enam-vähem perfektsed, või no peaaegu, a mõnusad kaameranurgad, seksi ja vägivalda ning väga super muusika, kuigi see viimane on alati ka olnud blaxploitaitioni tugevaim külg, ei maksa siiski unustada, et elu ongi muusika. A ja tasub ka mainida, et Shaftil on nüüd juba ka paremad womanizing skillsid. (not so shitty after all). LOL. Kõvad b-kategoorilised võitlusstseenid olid ka teemas. :D
Ja üks hea dialoog meenub kohe Shafti ja Bumpy parema käe Willy vahel:
Shaft: "YOU BETTER SEE A PLASTIC SURGEON 'BOUT YO CONDITION! "
Willy: "WHAT CONDITION?"Shaft: "YO MOUTH IS TOO CLOSE TO YO ASSHOLE!" XDxD pwnd :D

Loost nii palju, et seekord on mustanahaline eradetektiiv John Shaft (Richard Roundtree) sündmustekeerises, mis viib ta kahe rivaalitseva kurikaela Bumpy Jonas (Moses Gunn) ja Gus Mascola (Joseph Mascolo) vahelise võimuvõitluse keskmesse. Kuidas tal sellest õnnestub välja rabeleda, eks vaadake ise järele. Mis veel positiivne oli, et kurikaelte karakterid on nüüdseks juba välja töötatud asi sujus palju paremini. Mmm jeaa. . need JUBE RABEDAD KIHUTAMISSTSEENID hobujõuliste ameerika ratsudega, RAISK qi hea. Ja kurat kuidas ma armastan neid 70ndate värve. x) Ool in ool SUPRIIM SHIIIT, juunõu, sõu 8/10.

Asby: "I've been tryin to reach my sister,"
tryin to warn her.. have you heard from her?"
Shaft: "yeah I think I can put my hand on her":D:D

You just got iSpotted by SHAFT! :D

Pettumus BROTHA näol (ja see lause pole mitte kahemõtteline). :D

Don't tap SHAFT on his shoulder, coz he might flip! n whoop yo ass, U honkey punk of a cop!

YOU TALKIN' TO ME?! !? crazy plastic piece of a phone! xD

üks SAMM edasi! Shaft has just reached for the eye contact! :D

Viska pikali raisk! I got cha!

nice Coat man, DAMN RIGHT. you can take my fist for it:D

oi, näe seal all kohmitsevad jälle need tibutaksod!

üks ülevoolavalt emotsionaalne nigeerlane:D

Öelge mulle, kuidas sai Baari-Paavo sinna helikopterisse järsku.wtf xD.

Get ready 2 get SQUARED, you fuck!. no offence to Ruut! xD

Now U.C , Now U don't! xD